Amica. “Lärm suursuguse patriitsi villas! Ime, et proletaarid siin oma kiriku palvuseid ei pea…” Hetäär vakatas, kuna Aulus surus kämbla talle suule, nõudes vaikust. Kahtlane ulg oli vaikinud, lärmasid ja lõrisesid üksnes koerad. Roomlane tõusis päris püsti ning kõndinud ukseni, kuulatas taas, sest see oli olnud šaakali, Anubise hüüe pimedas öös. Ent mida tegi šaakal siin, Arelates?! Ulg manas Aulusele vaimusilma ette ammused ööd Aegyptuses, kuumad luited, valevad lootosesambad ning salamüsteeriumid süngetes templites ja labürintides. See ei olnud lihtsalt šaakali ulg, see oli märguanne asjassepühendatutele, kelle kõrv oli harjunud tabama muutust pealtkuulda lihtsas loomahäälitsuses…
“Mu arm,” lausus Amica raugel kutsuval häälel, “unusta see koerte lärm ning tule minu juurde, järgime Epikurose õpetusi, mu isand, ja las suure kreeklase vaim laotub meie üle, süvendades õnne ja naudinguid…”
Taas kõlas kurblik šaakaliulg; Aulus Mamilius rebis voodist mingi lina enese alastust varjama ja tormas aatriumi, ta ei saanud sellist märguannet tähele panemata jätta. Mees ei hoolinud kurtisaani solvumisest ega tema nördinud hüüetest, ta seisis küürutõmbunult keset pimedat aatriumi, mida vaevu valgustas compluvium’ist52 langev tähistaeva kuma, ning kuulatas üha hoolikamalt. Molossi peni Charon haukus sügava jämeda häälega, valvekoerad lõrisesid, kuulda oli bucellarius’te hõikeid, nende raskeid samme koguni katusel ja impluvium’is53 sillerdavale veele langes raskelt relvastatud sõduri mustav vari. Ärevus haaras Aulus Mamiliuse hinge. Anubise54 hüüd…
Kolmandat korda kõlas ulg, pannes kõik dominus’e koerad märatsema ja ajades sõdurid ärevusse, sundides neid hoolikalt nuuskima igas müürinurgas ja – orvas. Ent Aulus Mamilius taipas juba, kust oli see salapärane hääl tulnud, ning patriits hiilis küürakil nagu ehtne šaakal läbi tablinium’i55 peristüüli poole, kus kasvasid kaunid lõunamaa taimed, põimudes silmale meeldival moel sammaste vahel ning varjates vaate peristüülis olevale impluuviumile. Kuuldamatult kui leopard hiilis dominus ühest varjust teise, peitudes loomana laiade lehtede alla ja vaadates ringi, puurides pilguga kahtlast pimedust. Vaevalt sai ta aga paar korda hingata, kui mehe ergas kõrv tabas kobrasisina ning kellegi tugev käsi langes patriitsi õlale; vastu alasti selga suruti vahe terariist, külm ja surmatoov. Aulus Mamilius kangestus, tema terav mõistus otsis kainelt arutledes välgukiirusel olukorrast väljapääsu, kuid taipas, et oli salapärasel mõrtsukal peos.
“On sinu majas kohta, kus saaksime kõnelda, Amonius? Sest toon sulle sõnumeid ja neid ei anta edasi nii lihtsalt – sosistades aias, koerad haukumas müüri taga… Mul on sulle palju öelda, Amonius.”
Dominushingas kergemalt; egiptuse keeles lausutud sõnad olid veeretanud kivi roomlase südamelt, samuti aitas latiini enesetunnet tõsta terariista kadumine nahalt. Aulus Mamilius ei kavatsenudki hõigata sõdureid, sest taipas juba, kust oli võõras tulnud ning miks oli šaakaliulg häirinud öise Arelate rahu. Selline mees ei tulnud asjatult ja roomlase südamesse puges ärevus asjadest, mida ta ei teadnud, kuid mida ootas ja ühtaegu pelgas kuulda võõra suust. Andnud salapärasele külalisele märku järgneda, liikus Aulus Mamilius käratult läbi tablinium’i, võõras varjuna kannul kui ähvardav surm. Keegi ei märganud mehi, kui need sisenesid patriitsi hinnalise sisustusega arhiivi, kus Aulus hoidis oma tähtsamaid documentum’e56, kõige tähtsamaid koguni salalukkudega varustatud peidikutes. Latiin sulges ukse ja süütas väikese lambi, mille valgel harilikult kirjatööd tegi. Lambi nõrgas valguses seisis pikk laiaõlgne mantlisse mässitud mees, peakott varjamas nägu ja mantlihõlm kätt, mis hoidis kämblas kõverat nuga.
“Räägi, kui kord juba tulid, Isise nimel,” sõnas roomlane. “Sa oled mu majas kõik ärevile ajanud ja ilmselt pööravad sõdurid villa pea peale… Ma ei saa sinuga siin kaua olla, sest arvatavasti otsib comes domesticorum57 mind juba.”
Tumedas mantlis kogu ei liigatanud. “Sind otsitakse, Amonius, roomlane. Sind otsitakse ja ilmselt on juba ka leitud. See, kes sind otsib, ei soovi sulle head, sest on palganud palju sõjamehi ennast teenima. Ta otsis sind ka Aegyptusest, kuid mitte hiljuti. Ma tulin sulle sõna tooma – hoia ennast, Amonius, surm võib käia sinu kannul!”
Latiini näos ei liikunud ainuski lihas, roomlane tõmbas Amica voodist rebitud riide enesele tihedamalt ümber, et külma vältida, ja ütles ainult: “Ehk oled üks nende väljapressijate seast, kes teavad minu rikkusest ja loodavad heale tasule?”
“See ei ole nali, Amonius,” ütles kogu tumedalt.
“Tõesta!” nõudis latiin. Ta oli ruumis kodus ja teadis hästi, kus miski asetses, ning väleda tegutsemise korral oleks ta võinud paisata toolid või kandelaabrid võõrale jalgu ja põgeneda eesriidega varjatud käikude kaudu. Kuid ta oli alasti ja kaitseta nii vaenulöögi kui ka muude takistuste eest, ta võis hõlpsasti võõra saagiks langeda.
“Kas tunned meest, kelle nimi on Decimus Porcellus?”
Nimi kangestas dominus’e paigale ning kui ta olekski soovinud põgeneda, oli kuuldu mehe nagu jalgupidi mörti valanud. “Decimus Porcellus?”
“Selline oli tema nimi, Amonius.”
See selgitas Aulus Mamilius Africanus Divese jaoks nii mõndagi; ta teadis hästi, et polnud vähe vihavaenlasi, kes teda taga otsisid. Mõned oli ta lasknud tappa, mõned hirmusid ise, ent Decimus Porcellus oli tõepoolest mees, kes võis teda jälitada – ammu, kui Aulus Mamilius veel noore mehena Aafrikas sõjaväes teenis, olles väheste roomlastest leegionäride ülem barbarite seast värvatud armee seas, saabus laagrisse imperaatori enese legaat. Laeval. Mööda jõge – ohtrate kingitustega vandaalidele ja nende kuningale, mitmekümnekordselt ületades palgarahasid, mis olid mõeldud tõelistele sõduritele. Teenistus barbarite seas polnud niigi hõlpus, ent saada unustatud oma ülemaist… Aulus Mamilius oli toona langetanud otsuse, ajendatuna meelekibedusest, kadedusest ja ahnusest, ning koos vandeseltslastega ronis ta tasahilju laevale, lõi valvurid surnuks ja raiunud ankruköied läbi, lasksid laeval hulga maad allavoolu triivida ning lõiganud une pealt legaadi ja teda saatnud ihukaitseväelaste kõrid läbi ja riisunud laibad paljaks, heitsid need jõkke. Saak oli üle ootuste rikkalik ning Aulus Mamilius ei soovinud seda kellegagi jagada. Ja kuigi rõõmust ning veinist purjus leegionäride tapmine oli lihtne, õnnestus tsentuurio Decimusel tema ja Gnaeuse eest põgeneda, karates kotitäie kullaga üle parda. Nii oli see olnud ja patriits uskus kuni tänaseni Decimuse surnud olevat jõepõhjas koos varastatud kullaga – nii mitmed nooled tabasid ju teda, ent ilmselt siis… Ja nüüd tuli tookordne hooletus tasuda.
Sõnumitooja ootas kannatlikult, millal roomlane taas pea tõstis, sest oli aru saanud, et latiin pingsalt mõtles. Patriits ei teadnud küll, mil moel oli Porcellus sattunud teda otsima Aegyptusest, ent ei kahelnud, et teate toonu rääkis tõtt. Võis ju olla, et tsentuurio jälitas teda, teadmata täpselt dominus’e elukohta, võib-olla…
“Kes sa oled?” küsis Aulus Mamilius äkitselt, ehkki aimas juba, kust mees oli tulnud – Aegyptusest, Luxorist, Karnakist, ja kuulus salapärasesse Ammoni kummardajate sekti ning oli ka ise arvatavasti preester või maag.
Võõras naeris vaikselt ja see maolik kähin ajas koguni Aulus Mamiliusel kuklakarvad püsti, nii kohutav oli see naer. Sissetungija astus lähemale ning heitis kapuutsi tagasi; nähtavale tuli parimas eas ilusa mehe tõmmu nägu, milles särasid tumedad targad silmad, lambi helk peegeldus kiilalt pealaelt. See oli Methamon, Ammoni preester Aegyptusest, salajase maagilise ordu liige, keda otsisid taga kõigi haritud riikide võimud ning kartsid ausad inimesed. Õudusjutte räägiti koptide ja beduiinide
Anubis – egiptuse šaakalipeaga jumal.
