ei olnud mõtet vastu hakata, Methamon polnud rumal. Roomlane avas ukse ja piilunud välja, pidi – kas siis rõõmuks või meelehärmiks – tõdema, et aatriumis polnud hingelistki. Mõlemad mehed hiilisid tasahilju mööda varje ning seinasoppe väljapääsu poole, seal aga olnuks Methamoni tabamine juba võimatu – liiga palju valdas egiptlane kunste, kuidas eksitada kannult tagaajajad või võtta neilt elu enne, kui keegi midagi taibata suutnuks. Eks võinud ju Auluse poolpaljas väljanägemine bucellarius’i kahtlustama panna, kuid Methamonile ei oleks valmistanud erilist raskust paluda patriitsil end veel veidi saata… Ei, preester polnud rumal!
Nad liikusid aeglaselt, kui korraga astusid aatriumi kaks sõdurit, käes lambid ja üll varustus, vabas kämblas oda või mõõk. Nende kujud joonistusid selgesti heleda seina taustal; vesi impluuviumis sätendas kuldselt.
“Kes seal kõnnib, Mithra61 nimel? Vasta või sure!” Sõdurid lähenesid tõtlikult.
“Siiapoole!” hingeldas Aulus Mamilius erutusega ja tema hääles oli midagi, mis sundis Methamoni kuuletuma; preester kiirustas koos patriitsiga näidatud ukseni ning kui roomlane selle avas, astus egiptlane rutakalt sisse, tirides Aulust viimase hõredast juuksetutist kaasa.
Samas kõlas tärahtus, miski vihises lühidalt läbi õhu ja roksatas kõhredega segatud inimlihasse. Methamoni haare lõdvenes viivuks ja Aulus kasutas juhust, et end lahti rebida. Sellal kui patriits haaras seina äärest kustunud kandelaabri, vankus Ammoni preester uksest välja, selg ees, ning Aulus Mamilius nägi, kuidas Methamon üritas kõrist noolt välja tirida, taarudes helkivat nuga ees hoides dominus’e poole. Mehe silmist sähvis kustuv elujõud, rinnaesine oli verine, kuklast turritas vaskne nooleots, kuid Methamon oli tugev ja karastatud ning kohutav isegi surmavalt haavatuna ja temas pulbitses raev, kui ta, nool risti kaelast läbi, patriitsi poole tuigerdas. Roomlane tõstis kandelaabri pea kohale, valmistudes end kaitsma, ent viivitas enese ohtu seadmisega, oodates mürgi mõjumist.
“Gnaeus!” hüüdis Aulus taganedes. “Gnaeus Impavidus!”
Methamoni tabas raske hasta lend rindu, preester kukkus, kuid tõusis samas vigastamatult püsti. Kohe aga tuli hämarusest välkuv mõõgahoop ning sküüdi akinakes bastarni amatsooni käes lõikas läbi Methamoni põlvesooned; preester langes raskelt näoli, üritades siiski edasi roomata. Ent nüüd halvas mürk egiptlase tahte juba täielikult, mees viskles valukrampides maas, määrides mosaiikpõrandat verega, tema sõrmed avanesid ja sulgusid kramplikult rusikasse, ohvrinuga vedeles külma ning kirkana põrandal otse Methamoni kõrval, kuid tal polnud enam jõudu seda üles tõsta. Methamon, Ammoni sekti ülempreester, heitis meeletutes valuhoogudes hinge just sel hetkel, kui jõudis kohale Gnaeus Impavidus.
“Minema!” röögatas comes domesticorum siin-seal piiluvatele nägudele, keda lärm oli kohale meelitanud, ja orjad lahkusid kuulekas vaikuses. “Patroon?”
Latiin osutas sõnatult laibale, Gnaeus võttis maast oda ja keeras selle abil korjuse ümber – ta oli ettevaatlik mees ega riskinud asjatult, egiptlane võis ju surnut teeselda ja polnud kuigi tark saada surma või olgu, ainult haavata, omaenese hooletusest. “Valgust!”
Bucellarius tõstis lambi surnu nägu valgustama ning ehkki see oli lõua ja suu ümbert verine, tundis turske Impavidus ta sellegipoolest ära. “Methamon, patroon?”
Aulus Mamilius noogutas. “Ta oli sisse hiilinud, Gnaeus. Buktsellaarid ei olnud kained või olid hooletud, karista, keda vaja. Otsi surnu läbi – põhjalikult – nii suu, kaenlaalused kui ka persemulk ja mida leiad, too arhiivi. Üks asi veel…” Dominus võttis egiptuse ohvrinoa ja keeranud koolnu mantlihõlma tagasi, lõikas vöö küljest pauna, millest pimedas keegi aru ei saanud, mis see oli, ning pani kõrvale. “Kahekordista valvet, Gnaeus, hoolitse, et keegi üle müüri ei pääseks, ja otsige villa läbi – ta ei pruukinud siia üksi tulla.”
“Rooska kõigile!” urises Gnaeus ja pöördus kahe sõduri poole: “Mida te vahite, silmad pungis, arulagedad eeslid! Kaduge tagasi oma kohale, loodrid, kui ei taha, et carnifex teil naha seljast nülib! Ja pidage lõuad sellest, mida nägite!”
Sõdurid kohmasid midagi, ent tajudes asja tõsidust, läksid raskete rautatud sandaalide mürtsudes tagasi vestibulum’isse, ootama valve vahetust ning arutama veidra võõra laiba üle ja mõistatama, kuidas mees Aulus Mamiliuse villasse sattus.
“Mida teha laibaga, patroon?” küsis Gnaeus Impavidus. “Kas matan maha või viskan Rhodanusesse62?”
“Matta ei tohi, Gnaeus. Muidu ronivad kõik need kuradikummardajad tema laipa taga ajama ja tagasi Aegyptusse viima – muumiaks… Ei, Isise nimel, mul on parem nõu! Raiu korjus nii väikesteks tükkideks, kui saad, lase veskist läbi ning see, mis üle jääb, puista Rhodanusesse laiali, nõnda ei tea nad Methamoni kuidagi otsida ja tema Ka63 hävib ja kogu nende must maagia ei aita neid.” “Saab tehtud, patroon,” noogutas comes domesticorum.
“Oli väljas midagi kahtlast?”
“Ei. Vaid gladiaatorid on pidupäeva puhul linnas pummeldamas ja liiderdamas.”
“Hooletutele bucellarius’tele kakskümmend vitsahoopi!” lõikas Aulus Mamilius Gnaeuse jutu läbi. “Iga üleastumist karista, Gnaeus, iga tubli teo eest anna autasu. Ära rahaga koonerda.”
“Teen nii, nagu käsid, patroon.”
Gnaeus tervitas patriitsi sõjaväelaslikult ja eemaldus raskel sõdurisammul, näol teokas ilme. Aulus Mamilius pidas sellest turskest ja tugevast mehest lugu, temale võis alati loota, ta oli truu ja asjalik sõdur, kelle sõna maksis raudselt ka buktsellaaride seas, kellest mitte ükski ei suutnud talle vastu astuda ei rusikate ega mõõgaga, hoolimata sellest, et Gnaeusel hakkas täituma juba neljas aastakümme. Latiin oli enam kui kord veendunud Gnaeus Impaviduse ustavuses ja vapruses, sest need olid tihtipeale patrooni hapuvõitu olukorrast välja aidanud.
Aulus Mamilius Africanus Dives Amonius – viimast nime oli latiin arusaadavatel põhjustel vältinud – silmitses mõtlikult kõike, mis oli leitud Methamoni surnukeha juurest, ja mõlgutas kaunis morne mõtteid selle üle, et ilmselt polnud preester tulnud Arelatesse üksi ning võib-olla tuli tal tegemist teha veel mitme kättemaksuihas ammonlasega, kes olid iidse üriku nimel kõigeks valmis. Kahekordistati küll villa valvet, siin-seal luusisid valvekoerad, kuid Aulus Mamilius tundis end sellegipoolest ebakindlalt, isegi hoolimata kõrgest kivimüürist, mis piiras kõiki dominus’ele kuuluvaid hooneid. Ta tundis Ammoni sekti liiga hästi, et mitte teada – see kõik ei pruukinud üldse aidata, Methamon oli selle tõestuseks. Ilmselt oli aga Methamon parim omasuguste seas ja teised tema tasemeni ei küündinud, kuid siiski valdasid preestrid säherdusi kunste, millest tavalistel inimestel aimugi ei olnud, ja oligi hea, sest muidu poleks keegi Aegyptuses rahulikult maganud…
Latiin sõrmitses pikka kitsateralist ohvrinuga, mille kulla ja kalliskividega pide kujutas teineteise jälgis embuses deemone; talismane, kaitsejõuga sõrmuseid ja võrusid, vöötäit kulda, mitmesuguseid taskuid kahtlaste ollustega, mida roomlane targu uurima ei hakanudki, ja sitkest rauast punutud raudrüüd, mida preester oli laia rüü all kandnud – sellepärast ei teinudki sõduri odahoop talle suuremat häda. Dominus pidas lugu Methamoni tarkusest, sest see ei toetunud üksnes salajastele nõidustele, vaid ka inimlikule nutikusele, ning siitpeale otsustas ka Aulus hakata kandma oma ülerõivaste all turvistikku, sest kui too koolnud Aegyptuse preester oli kõnelnud tõtt (ja dominus ei kahelnud, et
Mithra – muinasiraani valgusjumal, ürghärja tapja, oli Roomas popu-laarne jumal, eriti sõdurite seas, selle jumala usundis oli oluline koht võitlusel kurja vastu ja usuti hinge surematusse.
Rhodanus – Rhône’i jõgi Prantsusmaal.
Ka – egiptuse uskumuse järgi inimese hing, mille sees oli veel omakorda tiivuline hing.
