Gnaeus kiirete hoopidega pähe, neljanda aga Aulus Mamilius ise. Röövlite-usumäratsejate kallaletung takerdus ja segadust ära kasutades lipsasid kolm hallikatesse mantlitesse mässitud kogu ühte räpasesse pimedasse põiktänavasse, kus vedeles maas kõntsa ja prügi, joomari tundetu keha, kus tuigerdas haigusest kärnas näoga meretrix ja nuuskisid hulkuvad koerad, kakeldes toidujäänuste pärast. Tänav oli käänuline ja kitsas; insulate ning taberna’de80 kõrgemad korrused näisid pimeduses ühte sulavat, moodustades kolme teekäija kohal otsekui käiguvõlvi. Gnaeus Impavidus, kes tundis hästi linna ja selle salaurkaid, käis kõige ees, Ballimar hoidis silma peal seljatagusel. Kuid tundus, et proletaarid olid saanud küllalt, sest keegi ei jälitanud ega otsinud neid, ilmselt olid dominus ja tema mehed osanud märkamatult eemalduda.
Aulus Mamilius ja Gnaeus pidasid tihtipeale nõu edasimineku suuna üle, arutasid omavahel vigiilide81 patrullide liikumist ja pööbli märatsemist, tulekahjusid. Dominus’el oli tarvis jõuda teise linnaossa märkamatult, selleks oligi ta laskunud nii räpastele tänavatele, et segada jälgi ning viia segadusse võimalikud tagaajajad, ja nüüd oli latiin kindel, et sabast said raputatud kõik nuhid, nii palju kui neid ka polnud – rahvahulk oli olnud tihe ning tänav pime.
Jälginud mõnda aega tähtede järgi suunda, sai Ballimar aru, et isand oli teinud jänesehaagi ja liikus endist sihti silmas pidades peaaegu vastupidises suunas. Kimber mõistis, et roomlased polnud rumalad, ning noogutas omaette kiitvalt pead – kaval. Kivist sillutisele ei jäänud jälgi, öö oli selles räpases linnaosas pime, pealtnägijaid mitte ühtegi – vaevalt suutis mõni jälitaja neid kinni püüda. Kuid valvsust ei tohtinud kaotada ja Ballimar jälgis seljatagust endise hoolega. Verekriimulise mõõga oli ori tuppe peitnud ning sädelevat metalli varjas tume mantlisiil.
Pärast mõningast pimedates põiktänavates ekslemist jõudis kolmik taas viisakamasse linnaossa, kus jõukudesse kogunenud pööblit, ühtlaselt marssivaid vigiile ja libusid vältides jõuti oma eesmärgile aina lähemale, ehkki kimbril ei olnud halli aimugi, mis see olla võiks. Kõik kolm – roomlased ning nende ori – ruttasid pikal sammul edasi, heites aeg-ajalt vargseid pilke külgedele ja taha. Tänavad olid siin paremini valgustatud ja roomlased pidid hoolsamini oma nägu varjama.
Lõpuks seisid nad pimedas nurgataguses ja vaatasid üksisilmi suurt mitmekorruselist maja; see oli insula, üürimaja, mis põrmugi ei sarnanenud äärelinna kokkuvarisemise äärel olevate tasuliste kasarmutega. Sellises ehitises peatusid korralikud inimesed, kel oli jaksu maksta haldajale teenuste eest ja säilitada oma väärikus. Peaaegu kõik insula aknad olid pimedad, vaid paari-kolme luugiprao vahelt kumas hägust valgust. Nii Aulus Mamilius, Gnaeus Impavidus kui ka Ballimar Kimbrung jälgisid maja hoolikalt – nad kõik olid sõjas käinud, inimesi tapnud ja teadsid, et otsetee polnud alati kiireim võimalus… Valgustatud tänaval ei liikunud inimesi, patrull oli juba mõnda aega tagasi möödunud ja Arelate hakkas lõplikult unne vajuma. Ent ükski kolmest ei lasknud end näilisest rahust petta ning nad ootasid kannatlikult. Lisaks põles insula seina küljes savist lamp, valgustades hoone tänavapoolset külge, märkamatult läheneda oli võimatu. Ballimar puudutas Gnaeus Impavidust õlast ning osutas lambile, comes domesticorum võpatas ootamatusest, kuid kuulanud ära, mis barbar sosistas, vangutas kahtlevalt pead – tal polnud kimbri plaani usku.
“Milles asi?” küsis Aulus Mamilius poolihääli; Gnaeus selgitas. Latiin muigas küll pisut, ent kehitas siis õlgu, valgus segas kogu ettevõtmist ning parem oli asja proovida kui tühjade kätega villa urbana’sse tagasi minna. Patriits noogutas orjale, see kummardas ja hiilis pimedusse, kust peatselt naasis, kaasas paar-kolm enam-vähem linguheiteks sobivat parajat kivi. Kimber oli osav kivi heitma, kunagi oli ta koguni kulle ja kajakaid lennult surnuks visanud… Kaalunud ja hüpitanud kivi paar korda peopesal, tegi Ballimar järsu liigutusega viske, munakas vuhises minema. Viivu ootasid kõik kolm hinge kinni pidades, siis kõlas tuhm plaksatus ning savist lambi tükid langesid koos õlijugadega sillutisele; insulaesine mattus pimedusse.
“Kindel käsi sel barbaril,” ühmas patriits üllatunult.
Vaevalt sai lambi purunemise heli vaibuda, kui kuuldus rutakaid samme ja Ballimari kassisilmad nägid võlvkäigu alt ilmumas kaht tumedat kogu, kelle relvadelt peegeldus tuhm kuma. Mehed vestlesid ärevalt mingis kurguhäälses keeles ja oli ilmne, et nad polnud roomlased. Nad uurisid maas vedelevaid lambikilde, ent arvasid nähtavasti, et lamp oli iseenesest pooleks prõksatanud ja maha kukkunud, ning läksid insula siseõuele tagasi.
“Hunnid või alaanid,” sosistas Gnaeus dominus’ele, viimane noogutas – tal oli nooruses nende metslastega piisavalt tegemist olnud. Aulus Mamiliuse nuhid olid üsna hoolsad ning dominus teadis, milline aken kuulus inimesele, keda otsis. See oli neljandal korrusel, luugid ette tõmmatud ning kitsastest piludest igritses nõrka valgust. Roomlane pidas aru – ta oli näinud, et vaenlane polnud hooletu, valve oli väljas ja ei saanud ju ometi astuda ukse taha siseõue poolt, kus barbaritest tunnimehed nad kohe tapaks või kinni võtaks… Patriits oli kitsikuses.
Ballimar mõistis, mis isandale peavalu valmistas, ning osutas seinast välja ulatuvatele tellisekühmudele ja ehituskividest eenditele insulal, lõhedele seintes – Arelate oli küll Gallia Narbonensise pealinn, kuid harva parandati siin maju –, ja lausus poolihääli: “Dominus, saaksin üles ronida, kui vaja oleks…” Kimber jälgis patriitsi pilku ning uskus aru saavat, milline aken roomlast huvitas. Gnaeus tõlkis.
Aulus Mamilius vaatas üllatunult barbarile otsa ja noogutas, lõppeks oli see metslase labaselt lihtne plaan palju parem kui üldse mitte midagi; dominus ei olnud arvestanud, et ta vana vaenlane nii ettevaatlik oli ning valvurid välja pani… Nüüd tuli olukord kuidagi lahendada ja germaanlase ettepanekust paremat ei pakkunud keegi.
“Kuula, Bellomarius,” alustas dominus ning selgitas orjale põhjalikult, millised aknad olid tema vaenlase omad ja kuidas asetsesid toad akende taga – ka seda olid osanud nuhid välja uurida. Ta keelas germaanlast tappa muidu kui ainult äärmise häda korral ja vaid barbaritest valvureid, roomlasi oli targem mitte puutuda. “Said sa aru, ori?”
Ballimar noogutas ja küürakil insulani jooksnud, asusid kõik kolm mööda konarlikku seina üles ronima, kasutades toetuspinnana seinapragusid, väljalangenud telliste asemele jäänud tühimikke, aknaorbi ja väljaulatuvaid kivinukke. Kimber ronis hääletult nagu sisalik ülespoole, silme ees aken, millele dominus osutanud oli. Noor metslane oli osavam kui kumbki roomlane, ehkki ka nemad ronisid oskuslikult mööda püstist kiviseina. Kuulda oli allasurutud ähkimist, sosinal lausutud vandesõnu, sandaalides jalgade kraapimist vastu seina. Lausa õnn, et patrulli ei juhtunud tulema, ehkki vaevalt sõdurid sellises pimeduses midagi näinud oleksid. Soomusrüü oli Ballimarile kitsas, mantel segas, mõõk ja pistoda tolknesid küljel – ronimine polnud just lihtne, ent kimber oli lapsest saati harjunud ebamugavustest mitte välja tegema ja vinnas end jonnakalt ülespoole, higi mööda selga tagumiku vahele nõrgumas. Gnaeus ja Aulus Mamilius järgnesid talle.
Aknaorvas Ballimar peatus ning puhkas nii hästi-halvasti kui võimalik ja piilus luukide vahelt sisse. Noormees ei seletanud midagi peale häguselt põleva õlilambi ja hämarasse mattunud toa; pilu luukide vahel laskis näha vaid väikest osa kogu ruumist. Aknapraost imbus Ballimari sõõrmetesse häid toidu- ja veinilõhnu, sekka ka õli ja lõhnaainete hõngu. Kuulda polnud midagi, üksnes kellegi vaikne norin nurrus toas.
Sahinal kerkisid barbari kõrvale roomlased, piilusid ja kuulatasid samuti.
“Magab,” sosistas Gnaeus.
Aulus noogutas. “Nagu siga. Nüüd pole muud kui sisse ja talle pistoda kaelale…”
Gnaeus üritas luuki paotada. “Luuk on kinni, patroon.”
Patriits mõtles
Vigiilid,
