Decimus Porcelluse vagurus – kui rahanõudmise üleüldine häbematu tõsiasi välja jätta, oli kunagine kaaslane tõepoolest mõistlik. Peale kõige muu andis see talle aega oma asju ajada ning sepitseda plaane, kuidas Decimusele vähem maksta või üldse maksmata jätta ja temast mugaval moel vabaneda. See oli kindlasti võimalik, patriits ei kahelnud selles hetkegi, ent asi nõudis põhjalikku järelemõtlemist – ta ei unustanud papüüruserulle.
“Hästi,” lausus Aulus Mamilius. “Vajan pisut aega – oma paar kuud kuni pool aastat – ja Isise nimel, enam ma järele ei anna. Kaubandus on soiku jäänud, lahtist raha ei liigu kuskil. Pean pisut asju kaaluma, et mitte ise liigselt kahju kannatada.”
Patriitsi vestluskaaslane kehitas laiu tugevaid õlgu. “Sinu varanduslik seis ei huvita mind eriti, aga olgu pealegi, Aulus, aja oma asju nii hästi kui võimalik, iseäranis aga seda, kuidas saad mulle minu puuduva osa kulda välja maksta.”
“Jääb siis nõnda,” sõnas Mamilius. “Sa annad mulle aega ja mina otsin võimalusi. Võib-olla oled selle aja jooksul koguni külaliseks minu villas? Võiksime koos meelde tuletada oma sõjaväeteenistust, seiklusi sõjas barbaritega… Olime ju sõbrad, Decimus.”
“Khm! Olime on just õige sõna, arvan ma,” tähendas roomlane. “Tänan, Aulus Mamilius, kuid parem mitte. Aeg-ajalt võin ma ju külas käia tingimusel, et võtan bucellaria91 kaasa – ära solvu, kuid olen juba sinu käest petta saanud, seega ma ei ole parem liigselt usaldav.”
“Isise nimel, nõnda sündigu,” ütles dominus. “Ent nüüd, kui sa ei solvu, asutaksin end koduteele. Öö on peatselt lõppemas ja ma ei soovi enesele praetor urbanus’e92 liigset tähelepanu. Ta on küll minu üpris lähedane sõber, kuid nagu sa ise tead ja ka omal nahal kogenud oled, siis maksab sõprus kasuahnuse kõrval üsna vähe.”
Patriits tõusis ja suundus akna poole. Gnaeus liikus selg ees samas suunas ja Ballimar võttis temast eeskuju, sihtides raske kirvega uksel kurjalt seiravaid barbareid.
“Pea, Aulus Mamilius,” sõnas Decimus naeratades.
“Jah, Decimus?”
“Ma ei kavatse tappa meest, kes võlgneb mulle nii palju raha… Mithra nimel, mine ikka haritud inimese kombel uksest. Alderix!” Uksele ilmus heledapäine hiiglane, käes sõjakirves ning vööl lai mõõk. “Las minu külalised minna puutumatult. Keegi ei tohi neile häda teha ei sõna ega teoga. Said aru?”
Vägev germaanlasest sõjamees noogutas ja astus ukse eest kõrvale, samuti talitasid teised barbaritest bucellarius’ed, ehkki nende nägudelt peegeldus verejanu ja kättemaksuhimu. Aulus Mamilius langetas pärast lühikest kõhklust kiiresti otsuse ja andnud kaaslastele märku järgneda, väljus väärikal sammul toast, jättes maha kohutava segaduse.
Aulus Mamilius viskus tabliiniumis toolile ja plaksutas käsi. “Cubicularius! Cubucilarius! Kaua ma pean ootama, ole sa neetud kõigi hommikumaa deemonite nimel?!” Ori ilmus vaikides ning jäi isanda ette seisma. “Veini ja süüa, kiiresti! Muusikud ja tantsijatarid siia!” Servus kummardas ja kadus.
Gnaeus Impavidus võttis mõõga koos tupega puusalt, samuti pugio93 ja andis Ballimarilegi märku selliselt talitada; germaanlane kuuletus vaikides. Orjad kandsid lauale eine ning joogid, kiirel sammul tulid pillimehed ja tantsijatarid. Muusikud istusid ristatud jalgadele ning alustasid pillimängu, mis paitas kõrvu ja rahustas meeli. Orjatarid lasksid poolläbipaistvad sõbad enestelt langeda ja alustasid tantsu, vähimalgi määral välja näitamata meelehärmi öise lisakohustuse pärast. Aulus Mamilius oli isand, kes ei kannatanud vasturääkimist ja karistas karmilt, mõnikord isegi julmalt iga lohakust või tõrkumist.
Ballimar kompas kriimustusi ihul ega taibanud, kas mängisid unehaldjad talle vempu või kiusasid luupainajad. Ta oli selle ööga näinud ja teinud üsna palju, mõistnud nii mõndagi, ent veelgi enam oli jäänud kimbrile arusaamatuks. Noormees vallandas raudrüüd kinni hoidvate nahkpaelte sõlmed ja irrutas turvise kehalt, vaadates mõtlikult sellel olevaid kriimustusi ja mõlke. Või siis nii saatis oma öid mööda dominus, ääretult jõukas ja mõjukas mees! Väga veider. Ballimar ei teadnud, kas peremeest põlata või rohkem austada, sest oli tal ju piisavalt kaaskondlasi, et lasta neil sääraseid asju ajada, ent teisest küljest näitas see Auluse vaprust ja ettevõtlikkust mehe ning sõdalasena. Ballimar ei kahetsenud, et oli pidanud loobuma unest ja puhkusest – ta oli näinud palju niivõrd imelist, et jätkunuks jutustada mitmeks joomapeoks. Noormees silmitses ihalusega poolalasti süürlannasid, kelle hurmavate prinkide kehade looklemine teda võlus, ega teadnud, mida ette võtta – uusi käske polnud kummaltki roomlaselt tulnud.
“Me saime viimaks teada, kes on selle asja taga,” lausus Gnaeus Impavidus relvi ühte hunnikusse kuhjates.
“Oh ei,” vastas Aulus. “Seda teadsin ma juba varem. Isise nimel, nüüd on selge, millega ta mind ähvardab. Ja ei saa öelda, et tal on tühjad ähvardused – sugugi mitte. Ent meil on aega märtsi iidideni94, enne kui peame maksma – või kõrvaldame Decimuse. On veel aega, Gnaeus, ma ei tea veel, mille kasuks otsustada. Kahtlemata on Decimuse kõrvaldamine hoopis meeldivam, kuid ei maksa unustada neid papüüruserulle…” Patriits sügas nimetissõrme nukiga lõuaalust. “Vaatame, Gnaeus, mõtleme pisut…” Ning veini rüübates ja mõtlikult oimukohta sõrmedele toetades vaatas ta hajameelse pilguga orjataride tantsu. Süürlannade kehad olid imeliselt ahvatlevad, kuid praegu polnud Aulus Mamiliusel nende tarvis silmi, ehkki tütarlapsed püüdsid kõigest hingest, et dominus’t mitte ärritada. Roomlane lonksatas nautlevalt veinisõõmu alla ja pani ühe jala üle teise. Kandelaabrite tule helk virvendas raudrüüdel ja kalli viimistlusega terariistadel, pani helkivad tükid mosaiikkatetes sätendama ning kumas pehme nimbusena tantsijatarite kehadel. Mahe idamaine muusika silitas kuulajate kõrvu ja voogas imelise üminana aatriumi sammaste vahel. Ballimar seisis ja silmitses tähelepanelikult iga pisiasja roomlaste mõdukojas, vajutades kõik mällu, et hiljem olnuks, millest kuulajatele vesta. Ent enam kui miski muu paelus noormehe silmi süürlannade nõtke tants, nende ihu siuglemine ja keha lummav ilu.
Nagu Ballimar seal seisis – pikem ja kogukam neist kõigist –, jäi ta peatselt Gnaeuse silma alla ning see sõdurlik roomlane mõistis, et polnud enam mõtet barbarit aatriumis hoida, targem oli ta saata tagasi kasarmusse. Nüüd märkas germaani hiiglast ka patriits, Aulus Mamilius ise, virgudes oma mõtetest. Latiin peatas Gnaeuse, kes oli juba suu avanud, et ori minema saata.
“Sina, barbar Bellomarius!” sõnas dominus; Gnaeus tõlkis.
Ballimar kummardas sügavalt.
“Sa oled mind täna öösel hästi teeninud, Isise nimel. Võibolla päästsid sa koguni minu elu, Bellomarius… Ja selline asi ei saa jääda autasuta.”
Märganud, kuidas barbari pilk otsekui muuseas tantsivate idamaa tüdrukute poole lipsas, näitsikute poolpaljaid rindu ning vormikaid tuharaid paitas, muigas Aulus teadjalt. Ta adus, mis mõlkus selle hiiglasest germaanlase peas. “Sa vaata vaid neid naisi, kas pole nad hurmavad? Tahad sa üht neist, Bellomarius? Milline on sinu meelest kõige ilusam?” Gnaeus saatis patrooni poole üllatunud pilgu, enne kui tõlkis. Lihtsale gladiaatorile lõbutsemiseks anda orjatar, kes turul maksnuks rasket kulda! Milleks midagi nii hinnalist rikkuda? Kuid Gnaeus oli sõdur ega arutanud käskude üle; patrooni käsk oli seadus – mida patroon otsustas, see pidi teoks saama.
Hämmeldust välja näitamata osutas Ballimar ühele neist, keda veel enne linnatänavatele
Pugio – Rooma sõjaväe laiateraline pistoda.
Iidid – Rooma kalendris kuu keskpaik, kas 13. või 15. kuupäev, märtsis 15. kuupäev.
