et tal jätkus jõudu veel küllaga. Kimbrung polnud kindel, kui kaua ta selliselt harjutanud oli – kord inimkujude peal, kord tühjalt, lihtsalt liigutades võtet õhus oma käe ja mõõgaga.
Ent kui gladiaatorid olid lanista meelest võtted piisavalt üle korranud ja meelde tuletanud, jagunesid gladiaatorid üle hoovi paaridesse. Vehklemisõpetajate käsul võeti sisse nõutud asend kas kaitseks või rünnakuks ja vigu parandati peenikeste bambuskeppide hoopidega vastu valesti asetatud jalga või kehvasti hoitud kätt. Märguande peale algas harjutamine paariliste vahel ja õpetajad, kellest mitmed olid vananevad gladiaatorid, mõni ühe käega, mõni koledasti vigastatud näoga, tegid oma elukutse järgijaile asja selgeks koguni jalahoopide või rusikalöökidega. Ballimarile mõistagi ei meeldinud peks, ent mõistis selle vajalikkust ega teinud suuremat välja, kui peenike kepp plaksatas vastu paljast ihu, sest polnud tark tõrkuda. Tema vastas oli kerges varustuses, õigemini varustuseta retaarius, kes imeosavalt näis käsitsevat tinakuulidega ääristatud võrku ja västrasarnast kolmikharki; kui ta polnuks nii väle ja osav, olnuks ta lihtsalt kaitsetu Ballimari raske mõõga ning suure kehajõu ees, ja kimber imestas, miks selliseid ründureid üldse harjutati, kuid need võisid olla mingi rahva kütid – võrk ja kolmeharuline hang olid küttimiseks või lõbu pärast mõne metsloomaga võitlemiseks hea varustus ning tavatseti pidada kahevõitlusi ka nende relvadega või olid nad träälipüüdjad? Ballimar ei teadnud seda ning tal polnud ka mahti pikemalt juurelda; ta pani tähele, et retaarius tavatses teda meelitada ettevaatamatule liigutusele, ja paaril korral õnnestus “kalamehel” teda peaaegu võrku mässida, ent Ballimar oli sama kiire ja mõõgavõitluses osav ning retaarius muutus ettevaatlikuks, hoidudes secutor’ile liiga lähedale tulemast. Ballimarile meeldis see harjutamine, sest mees mehe vastu taplus oli palju huvitavam kui lihtne võtete läbi liigutamine, ehkki viimanegi oli vehklemise õppimisel asendamatu. Noormees tundis ennast piisavalt teadmaks, et võis olla parim mees selle roomlasest isanda sõdalaste hulgas, kui vaid õppis piisavalt – tugev ta oli, seda teadis Ballimar samuti. Noore barbari silmad käisid vilkalt ringi ja täheldasid paljutki, nähtu pani ta aga hoolega kõrva taha, sest seda läks ühel vürstisoo pärijal kindlasti tarvis.
Harjutused kestsid üha; päike muudkui paistis ja mehed väsisid, nad harjutasid kaua, nappide puhkuste ja väheste joogikordadega, ent Ballimar ei nurisenud – sõjamees ei pidanud raske elu üle kisa tõstma. Õli ja higi olid tema kehal segunenud; noormees oli saanud valusaid vopse raskete harjutusmõõkade, võrgu tinakuulide, puust kolmikhaakide ja muu sarnasega, liiv oli kleepunud tema märgadele liikmetele, kimbri sõrmed väsisid rasket mõõka käes hoides, kuid ta ei andnud alla. Aeg-ajalt vahetas lanista vastaseid, et harjutused ei muutuks üksluiseks, ja Ballimar võis jõudu katsuda kõigi erinevaid sõjariistu kandvate gladiaatoritega. Ballimar ei saanud salata – enamik tema vastastest olid suured ja tugevad noored mehed, väsimatute kopsude ja sitkete liikmetega. Iseäranis võimas oli üks mirmillo, kelle lihaselised käed andsid raskeid hoope, mida tal läbi suure vaeva tõrjuda õnnestus – õnneks oli ta väle kui isailves ja pidevast taganemisest hoolimata suutis Ballimar pareerida kõik torked ja löögid. Mirmillo oli keskmist kasvu väga laiade õlgadega turske mees, tõmmu ja päevitunud, tema lihased olid jämedad nagu köied, kont lai ning kämblad suured ja tugevad. Oli näha, et see mees oli väga kogenud võitleja, tema liigutused olid kiired ja oskuslikud, suur kilp kaitses hästi vasakut külge ja etteasetatud jalga, parem käsi keerutas rasket gallia mõõka. Mirmillo hoobid olid võimsad, üksainus tabamus lahingurelvaga oleks igaühe võitlusvõimetuks muutnud ning Beanstani poeg tajus, et siin üritati teda alla suruda ja kohta kätte näidata, kuid sellel ei tohtinud teps mitte juhtuda lasta. Ballimar ei kavatsenud loobuda oma auväärsest kohast, mille kindlustaksid talle tema oskus sõjariistadega ümberkäimisel ning kõrge päritolu, ja ta tõrjus hoogsalt kõik mirmillo hoobid.
Lanista vaatas tunnustavalt hiiglakasvu barbari jõupingutusi ning lahutas vastased, sest harjutusest oli saamas vihasem jõukatsumine. Titus Spurius oli olnud kaua vehklemisõpetaja ja oskas aru saada, millal oli õige aeg vastased teineteisest eraldada. Ning ehkki mirmillo oli hoogu läinud ja sõimas täiest kõrist kimbrit, ei lasknud lanista end sellest häirida ning kui gladiaator germaani hiiglase poole rasket rusikat raputas, sai gladiaator bambuskepiga vastu nahka ja pidi kuuletuma. Küll põrnitsesid vanad olijad Ballimari vaenulikult, kuid ta ei teinud sellest väljagi ja läks Titus Spuriuse näidatud kohale. Kimber teadis väga hästi, miks gladiaatorid oma viha alla surusid – sakmelisel müüriharjal turritavate raudogade vahel seisid bucellarius’ed, kes igavledes kooliõuel toimuvat harjutust jälgisid, odad ja kilbid käes, päikesekiired turvistikul sätendamas. Õuel toimuv oli sõduritele otsekui peopesal ning gladiaatorid olid relvitud kõige hirmsamate relvade – odade – vastu. Kuid Ballimar adus vanade gladiaatorite tekkivat vihavaenu ega pannud seda imeks – ta oli võistleja, kes ohustas vanade kaaskondlaste või sõjameeste kohta pidulaua ääres, ja oli loomulik, et teda halvasti vastu võeti. Aga Ballimar ei kartnud katsumusi ning teadis, et pidi üksnes vaprasti kõigile vaenlastele vastu astuma ja igale ülbitsejale tema koha kätte näitama. Ballimar teadis, et see ei pidanud tulema kerge – mehed siin olid kogenud sõdalased. Ilmselt oli mirmillo, kes kandis rasket nägu katvat silmaavadega kiivrit, dominus’e orjadest sõdalaste seas tähtis mees, sest keegi ei astunud ligi, et Ballimari nuhelda – järelikult oli mirmillo ta oma võistlejaks arvanud ning see oli siis nähtavasti nii tugev kähmur, et keegi tema teele astuda ei soovinud. Kimber liigutas suurt kilpi käsivarrel ja keerutas mõõka randmega – ta ei kartnud. Ehkki paar aastat edeling106 Wulfgari träälisaras ei olnud edendanud eriti tema oskusi, oli ta midagi õppinud ka mõnikord Odaniga laanes käies, kui Isatu edelingilt tema orja laenas, et see laanest saagi kohale tariks, kuid sellega ei saanud liiale minna – keegi oleks võinud näha ning Hundiisandale keelt kandma minna. Ent taplus wealhidega107 ojakäärus oli talle mõndagi meelde tuletanud, ammugi kontidesse harjutatud löögid ja võtted…
See päev oli Ballimari jaoks tulvil uusi avastusi, ta ei näidanud välja oma üllatust, kuid pani hoolega kõik kõrva taha. Noor kimber õppis ära, mida tähendasid mirmillo ja secutor, retaarius, teadis juba, kuidas järelevaataja-takkasundija käsutas ja mida soovis, kuidas tervitati ladina keeles… Kimber vihkas alateadlikult roomlasi, ent ta õppis neilt ometi, sest ta teadis hästi, et vaenlast tuli lüüa tema enese relvaga. Seepärast surus vürstpreestri poeg alla oma haavatud uhkuse ja üritas mällu talletada kõik, mida nägi. Ta ei teinud väljagi, kui järelevaataja piits teda tema taipamatuse pärast nuhtles, ning pidi tunnustusega mõtlema, et sel takkasundijal oli raske käsi ja valus löök. Ballimar soovis üha paremaks taplejaks saada ning selleks tuli harjutada, harjutada, harjutada… Ja harjutada ta sai, tõepoolest, lausa sellisel moel, et uskus enesest viimasegi tilga higi välja higistanud olevat. Ballimar tundis, kuidas päike armutult nahka kõrvetas, ja aimas, et õhtuks on nahk ribadena ta ihult koorunud. Kuid see pidi nii soojal maal varem või hiljem sündima ja Ballimar ei nurisenud isegi mõttes mitte. Wotani nimel, ta pidi olema kannatlik nagu nälginud rästik, nagu varitsuspaigas ootav ilves, nagu… Ning ta üritas alla suruda oma neimaiha Wulfgarile ja roomlastele, oma igatsust Freydise keha lembuse järele ning Odani vendlust seljatagust julgestamas, sest ta pidi hakkama saama ilma kõige selleta, millega oli harjunud. Ja ruunirahva poeg ei kurtnud, sest see polnud tavaks ühelgi mehel, kes enesest vähegi pidas.
Ballimar vaatas tuttavat nägu otsides ringi – harjutusse oli siginenud vahe – ja leidis Bortorichi pisut eemal seismas, vihased gladiaatorid ümber käratsemas. Frank naeratas leebelt ja seletas miskit kõige lähemal seisvale ning kõige pikemale turskele mehele, kelle habetunud näost peegeldus viha. Ilmselt oli see mees harjutuse ajal saanud saalilt valusaid vermeid ja nüüd kees viha üle serva. Huga oli rahulik nagu alati ja seletas naeratades tagasihoidlikul moel, ent gladiaator pidas seda nähtavasti mõnitamiseks, sest ta röögatas vihaga ja virutas Bortorichile pooltühja savikausiga vastu pead, nii et huga vaarus ning nõu mitmeks killuks lendas. Kohe tabas franki vihane jalahoop kõhtu ja noormees kukkus maha, kus talle ülejäänud gladiaatorid kallale tormasid, pekstes, röökides ja tagudes. Järelevaataja röökis vandesõnu ja nüpeldas mehi piitsaga, kes aga ei pannud seda mikski; orjatarid kiljusid
Edeling – ülik, õilsavereline sakside hõimuliidus.
Wealhid – sõna tähendab germaani keeles võõrast, siin olen kasutanud seda keltide tähenduses.
