rahulik ja Ballimar uskus noore huga huulil nägevat muigevinet.
Ballimari silmad leegitsesid süngelt, tema käed olid rusikasse surutud ja kõrist tõusis tapahimuline urin, pilk otsis lihaselist mirmillot, kes talle sama raevuka ilmega otsa vaatas. Kimber jõllitas vihaselt lähemal seisvaid gladiaatoreid ning need astusid kiiresti eemale – nad olid näinud, mida germaanlane korda võis saata. Ballimaris hõõgus viha – kõik, mis võis takistada teda neima täideviimisel, oli vaenlane, olid selleks siis inimesed, loomad või asjaolud. Ent noor Kimbrung teadis, et üritades jõuga takistusi kõrvaldada, jäänuks ta kaotajaks ning see teadmine, mis oli teda aidanud verejanu ning uhkust alla suruda suurhaukide Hunditalus, toetas ta arukust siin Arelateski. Oodata, Wotani kaarnate nimel, oodata! Ja harjutada oma käed osavaks, kopsud vastupidavaks, korjata teadmisi, õppida keelt ja jätta kõik mälusse, et vajalikul hetkel tarkust ära kasutada – seda pidi ta tegema; Ballimar teadis, et isa Walhalla mõdusaalis kiitnuks tema teguviisi heaks. Ta ei tohtinud lasta õelal Lokil rikkuda oma neima…
“Kuulake nüüd, te alatud orjad!” alustas Gnaeus Impavidus ning puuris karmi pilguga mitmekümnepealist gladiaatorite jõuku, selja taga viskevalmis odadega bucellarius’ed. “Te lähete kasarmusse, iga mees oma kongi ja kui keegi vaid vastu tõrgub, läheb ta ergastulum’i, carnifex’i naljatustele kaasa elama. Mithra nimel, te olete tekitanud oma isandale palju kahju oma nõmeda kaklusega, mitu meest on vigastatud ja üksnes dominus’e headus hoiab mind tagasi teie barbaarset jõuku tapmast. Vaadake konkse, mis ripuvad teie kooli laest, ja pidage meeles, et ma üksnes otsin põhjust! Iga gladiaator läheb oma kongi – marss!”
Vaikides, tajudes oma jõuetust, läksid gladiaatorid aeglaselt, et niigi ärritatud sõdureid mitte veel rohkem vihale ajada, mööda pikka võlvkäiku oma kongideni, kuhu neid saatis selja taga kõndiv sõdurite hulk. Kõik gladiaatorid jäid oma kongi ukse juures seisma ning bucellarius’ed sulgesid nad kahekaupa korgastesse. Paljud olid näljased, sest kaklus oli alanud söögijaotamise ajal ning puder oli voolanud mööda saalipõrandat laiali.
Ballimar ei üllatunud kuigivõrd, nähes sõdureid tema kongiust avamas ning talle väljaronimiseks märku andmas. Kimber teadis, et tal polnud midagi head loota – väga mitmedki nendest paljudest gladiaatoritest, keda buktsellaaride vahel ära viidi, ei tulnud tagasi ja need, kes tulid, haisesid vere või kõrbenud liha järele, mõned mehed kõrvalkongides lausa sonisid teadvuse kaotanult. Oodata oli valju liikmete vaevamist ning alandusi ja berserki tumedas hinges süttis raev, mille noormehe taip aga kohe alla surus – ei olnud õige hetk sattuda metsikusehoogu ja rünnata sõdureid; ta elas eesmärgiga, millest ei tohtinud kõrvale kalduda. Neim ei tohi jääda neimamata, seda teadis Ballimar kindlalt ja ta ronis cella’st välja otsekui libard oma jälgist urkast ning sirutas end – ta oli sõduritest oma peajagu pikem, ehkki bucellarius’ed olid roomlaste kohta suured ja tugevad mehed. Nähes säherdust hiiglakogu, lähenes veel paar sõdurit dekuurio109 käsu peale ja Ballimarile anti tõukega selga märku edasi liikuda.
Barbar kõndis mööda pikka koridori, mida üksnes ähmaselt valgustas ees kõndiva sõduri käes põlev vilets õlilamp. Valgus peegeldus hajusalt vanadelt telliskiviseinadelt ja sillerdas buktsellaaride lorica’tel110. Lõunamaa öö gladiaatorite kooli õuel oli pime ning jahe, lausa veider oli, et päeval valitses selline palavus… Sõdurid viisid ta koolist välja ühe näotu kivihoone juurde, mille kohta kasutati sõna ergastulum, ning Ballimar aimas, et see oligi piina- ja kondivenitamise koda, koht, kus vaevati sõnakuulmatuid. Madal uks avanes nende ees ning sõdurid surusid gladiaatori sisse, kõrgele trepimademele, kust alla piinakambri hämarasse sügavusse viisid kitsukesed astmed. Kogu sellest saalist hoovas hirmu ja õudu, näis, nagu oleksid ikka veel kajanud niiskete võlvide all carnifex’i ohvrite karjed.
Ballimar heitis pilgu mitmele lae alla rippuma tõmmatud kogule, kellest mõni veel korinal hingas, ent suurem osa liikumatult allapoole rippus. Kivipõrandale langesid jämedad verepiisad; ketid, mille otsas vaevatavad tõmblesid, kriuksusid kaeblikult, kuulda oli katkendlikke hingetõmbeid. Berserk tajus roomlaste vaenulikkust, halastamatut ähvardust hukata kõik vastuhakkajad ja mässajad ning noormehes süvenes vaen roomlaste vastu – mitte sellepärast, et nad olid julmad (kimbrid olid olnud veelgi julmemad), vaid seetõttu, et ta oli nende ori ja nende meelevallas, ta oli nende vaenlane, nad takistasid tema neima täideviimist.
Ballimari näolt ei kadunud tema alatine sünge mask, kui tedagi veeti bucellarius’te vahel mingisse avarasse jahedasse keldrisse, kus lehkas mäda, vere, higi ja kõrbenud liha järele. Berserki meel ei löönud värisema, nähes söepannil hõõgumas pihte ja orasid; ta teadis, et see oli nuhtlemiskoda, roomlaste oskuslikult välja mõeldud piinariistade tarvitamise koht. Noormees tundis ära suure, hiiglasliku kerega vaevaja, kelle silmavalged hämaras välkusid ja keda hüüti carnifex’iks. Viletsad lambid suitsesid haisvalt ja niiskus näis tungivat kontideni. Keskmist kasvu, ent jässaka kehaehitusega tugevad sõdurid seisid madala ukse juures üksnes oodates hetke, et tõrkuja kinni haarata, tümaks peksta ja carnifex’ile kiusamiseks kätte anda. Ballimar ei üritanudki midagi teha, sest teadis, et sel polnud mõtet. Jah, ta oleks võinud haarata relvad lähimalt bucellarius’elt, tappa sõdurid või tõrjuda nad keldrist, ent ta oleks korka vallutamisel jäänud ise lõksu ja kas kaotanud näljast jõu (milleks oleks kulunud palju aega, sest surnukehi sai tarvitada toiduks) või siis suitsetatuks ta tulega välja… Ka ei oleks berserk kogu oma kohutavast kehajõust ja metsikusest ja nõiakunstist hoolimata suutnud pageda Arelatest ja rühkida läbi vaenajate maa põhja poole… Ning Ballimar mõistis sedagi, et teda ei tapetud ega tehtud sandiks, sest kui teda oli säästetud pärast sõdurite tapmist Portus Itiuses, ei saanud teda ka lihtsa kakluse eest ülearu karmilt nuhelda.
Carnifex’i juures seisis ka lanista Titus Spurius ise, nähtavasti pidades silmas, et timukas liialt hoogu ei läheks, sest kellele oleks ta siis õpetanud vehklemiskunsti… Kuid ta jälgis sedagi, et gladiaatoreid liiga leebelt ei koheldaks ja sellega mässule ei õhutataks. Piinaja tegutses lanista targa järelevalve all oskuslikult ja karmilt, ent mitte liiga julmalt – keda tõesti valjult karistati, kooles selle kätte, keda aga süüta meheks arvati, sai tunda küll kibedat valu, kuid nende liikmeid ei venitatud ega tiritud neid ka konksu otsa rippuma. Titus Spurius mõõtis pilguga hiiglasekasvu barbarit, kelle haudjäisest vaatest polnud võimalik midagi välja lugeda, ja mõtles, mida võis sellele germaanlasele tunda anda, ent talle meenus, et suurekasvuline metslane oli patrooni enese ihukaitsja olnud ning patriits võis soovida teda edaspidigi selleks otstarbeks kasutada. Aga sellisel juhul ei maksnud gladiaatorit nuhelda üsna mitmel põhjusel – esimene põhjus oli see, et uustulnukana ei saanud barbar mitte mingil juhul olla mässu või kakluse alustaja, ja teiseks võis patrooni armulikkusest saada sellest gladiaatorist truu ori, ustav oma isandale ja seda kasulikum, ning kuna barbar ilmselt polnud süüdi, ei maksnud teda tühja pärast karistades teha isanda vastaseks. Ning seda ei tasunud teha tõepoolest, vaadates gladiaatori võimsat kehaehitust ja sünget helki rohekates silmades, mis juba iseenesest sisendasid kõhedust. Lanista kaalus kiiresti, vaatas korraks kolme sõdurit, kes orja kinni hoidsid ja ise vaevalt barbari lõuani ulatusid, ning vaevajat, kes lanistale küsivalt otsa jõllitas, ja langetas kiiresti otsuse.
“Viige ta oma kongi tagasi,” ütles Titus Spurius sõduritele. “See gladiaator pole süüdi, tean teda. Ta on patrooni soosik ja usaldusväärne ori. Viige ta tagasi.”
Ballimar ei mõistnud korrapealt, miks temasse ei puututud, ent ta adus, et sel oli seos isanda öise retkega, ja talle meeldis, et teda ei nuheldud – polnud berserk ju süüdi milleski peale selle, et kallaletungijatele vastu koonu andis. Võis ju ka olla, et roomlaste preestrid olid saanud jälile tema suursugusele päritolule ja kohtlesid Kimbrungi sellele vastavalt. Ja metslase lõug tõusis oma tolli võrra, kui sõdurid
Dekuurio,
