ori veel patrooni armualune oli. Ning nõnda läks Ballimar aeglaselt kitsast trepist üles, surus oma keha läbi väikese ukse ja kõndis ergastulum’ist pikaldasel sammul tagasi kasarmu poole, saateks ümber tema mitu sõdurit, kes teda valvsalt silmas pidasid ja iga hetk valmis olid odadega läbi pistma, sest millegipärast oli neil tunne, et hiiglasele ei läinud korda sõdurite lähedus, et barbar polnud ori, keda saadetakse, vaid hoopis patriits, ehkki vangistuses…
Kongiuks avati ja Kimbrung ronis rõskesse korkasse, teise gladiaatori juurde, kes nägi, et germaanlase ihul polnud ainsatki piinahaava, ja tema näolt peegeldusid hukkamõist, põlgus ja viha. Ballimar taipas, mis teisel peas mõlkus, kuid ei hoolinud sellest; ta tõmbas end õlgedel kerra ja jälgis äraoleval pilgul kasarmus hubisevaid tulukesi ning kuulas hajameelselt vaevatute oigeid. Noorel berserkil oli, millest mõelda. Ta oli Arelatesse saabumisest alates näinud nii palju, et ei osanud korrapealt kõigest aru saada… Ja kimber mõtiskles kõige üle, mida oli tähele pannud. Seda polnud just vähe, Wotani kaarnate nimel.
Ballimari hinge ronis lausa vastutahtsi jõuetusetunne – ta polnud suuteline midagi tegema, kui rooma sõduritel tulnuks tahtmine teda tappa, ja kimber tajus nornide kootud lõngade vääramatut kindlust. Kuis lõimed olid põimitud, nõnda pidi minema, ei saanud kuningadki Wyrdi suva vastu… Noored gladiaatorid ei saanud hiliselgi õhtul sõba silmale ja vaevalt keegi ülejäänud kasarmu elanikest magas. Orjade tulevik oli ebakindel ja tume, igaüht nende seast võidi ära viia kuhugi, kust mõned tagasi lohistati ja mõned ei naasnud üldse… Nuheldud meeste valuoiged kongides kajasid terves kasarmus tuhmi üminana ja ei olnud meeliülendav seda kuulata. Kõrge lae all kajasid bucellarius’te rautatud sandaalides jalgade rasked sammud ja sõdurite vaikne jutt ning hootised naerupahvakud, mis tundusid mõnitustena. Ballimar vihkas roomlasi, kuid praegu ei osanud ta sellele tundmusele nime anda; ta ei teadnud, mis toimus ning mille pärast, ja see ei meeldinud kimbrile hoopiski. Ta ei tundnud roomlaste tavasid või seadusi, mis maksid siin, roomlaste mail, ning see võis kurjasti kätte maksta… Terve öö kestis gladiaatorite nuhtlemine; neid peksti piitsaga, mille piugude otsas olid terasest konksud, lööja võttis enne iga hoopi joostes hoogu, et valu võimalikult teravaks muuta. Süüdlaste ihule põletati hõõguva rauaga häbimärke, mõnel lõigati ära kõrv. Ja Ballimar aimas, et kõiges oli midagi enamat kui lihtsalt kakluse eest karistamine, ilmselt oli tegu pikema vaenu, vihapidamise või sõnakuulmatusega. Ka Ballimari kongikaaslane sai piitsahoopidest nuhelda ja tema puusale põletati orjamärk, mis oli iseäranis alandav, ning kimber mõistis gladiaatori vihast leegitsevat vaadet ja põlglikkust, sest Kimbrung oli jäänud karistamata, kuid ta polnudki ju süüdi, peale kõige oli tema sugu sedavõrd õilis, et igaüks, kes kohelnuks Kimbrunge orjana, saanuks aasirite needuse osaliseks.
Ilmselt ei maganud sel ööl gladiaatorite koolis keegi peale vahipostilt välja vahetatud sõdurite, ei saanud Ballimargi sõba silmale, et mitte midagi olulist maha magada. Ta soovis kõigest aru saada, taibata, miks karistati sedavõrd julmalt üht kaklust, ent ei saanud seni veel sotti ja magades ei saanud midagi selgemaks, see oli kindel. Terve öö istus Ballimar ärkvel ja põrnitses kongiukse võre vahelt koolis toimuvat, püüdes selgusele jõuda seostes, mis siuglesid läbi sündmuste. Terve öö tajus Ballimar oma erkude meeltega ängi jõuetut viha ja julmust, mis hoovusena liikus mööda kooli süngeid koridore, võlvkäike ning orvaaluseid… Tume lõunamaa öö oli niiske, pime ja tähesärane, ent kimber ei märganud selle ilu, tema aistinguid köitis tohutus kivihoones toimuv. Kimbrung mõistis, et mehed kivikongides pididki olema piredad, kurjad ning halastamatud – tõelised tapjad. Ballimar kuulis ahelate kõlinat, oigamist ja allasurutud vandesõnu, sõdurite rämedat naeru, relvade juhuslikke kõlksatusi. Ketid, mille otsas kiikusid poolsurnud gladiaatorid, raksusid ja krigisesid, aeg-ajalt korises mõni vaevatutest tumedalt. Ballimar ootas kannatlikult hommikut, et midagi selgemaks saada; tema konginaaber oli seljaga vastu niisket kiviseina naaldunud ning näis tukkuvat, kuid noormehe laugude vahelt sähvatas aeg-ajalt uuriv pilk, mis puuris vaenulikult Ballimari, kes oli näo vastu võret surunud, et toimuval paremini pilku peal hoida. Kui aga üks sõduritest mööda kõndides kellegi nägu uksevõre vahelt paistmas nägi, virutas jalaga vastu trelle ning Ballimar tõmbus kongis lasuvasse varju, vihastamata bucellarius’e tooruse peale. Ei olnud mõtet minna raevu millegi peale, mida ei saanud raiuda, kägistada, uputada või puruks muljuda. Aga viha, mida Ballimar juba kõige teda põhjamaale naasmast takistava vastu tundis, ei olnud kerge rohkem hõõgvele puhuda.
…Hommik saabus õrnroosaka hahetusena kitsaste aknapilude kaudu ja värvis sõdurite näod ja turvised punakaks. Buktsellaarid kustutasid üksteise järel söepannid ning ajasid uniselt juttu. Kimber kuulas neid, ent ei taibanud suuremat midagi, ladina keelest teadis ta liiga vähe, et lausutu mõttest aru saada. Ta oli kogu öö ärkvel istunud ning ootas nüüd, mis edasi saab – barbar ei uskunud, et päev algab sama muretult kui eelminegi – liiga palju oli lastud verd ning kasutatud tulist rauda ja piitsa. Beanstani poeg tahtis näha, mis sel päeval toimuma hakkab, ning algust, keskpaika ja otsa kokku pannes õnnestuks tal ehk taibata, miks oli kogu orjade kaklus lõppenud nõnda veriselt…
Kasarmusse suubuva koridori otsast kuuldus hääli, jutukõma ning jalaasteid; Ballimar surus näo vastu võret ja nägi lähenemas lanistat koos ühe väikesekasvulise mehega, kaasas paar orja mingite kastide, karpide ning pudelitega. Lühike vanamehenäss oli mõtliku ja keskendunud näo ning tarkade silmadega ja Ballimar uskus tema kas lachner’i või preestri olevat, ent võluseid ei paistnud rooma nõial üldse – roomlased olid ikka üks veidrike tõug. Kuid ega ruunirahva poeg eriti eksinudki; väike kuivetunud vanamees liikus esimese kongi juurde, kus olid nuheldud gladiaatorid, ja sõdurid käskisid neil toorete käsklustega välja ronida. Orjad võtsid riided ja viletsad sidemed haavade ümbert ära ning väikesekasvuline vanamees vaatas üle kõik vigastused, mille mõõgavõitlejad kas kakluse või nuhtlemisega saanud olid. Vanamees oli nähtavasti kogenud ravitseja, sest gladiaatorid ei tõrkunud sugugi tema vastu, pigem läks neil tuju paremaks – kõik põletus- või muud haavad salviti ja mähiti hoolikalt kinni, meelekinnituseks anti juua midagi, mis väga vängelt ja vürtsikalt lõhnas. Ilmselt taipasid gladiaatorid nagu Ballimargi, et nuhtlemine oli selleks korraks läbi ja aeg oli vigastusi tasuda. Karistamine oli aga nõudnud mitme tegusa noore mehe elu, kelle kehad nüüd konksude otsas tolknesid. Mõned küll liigutasid end veel, kuid Aesculapiuse111 jüngril polnud ei aega ega võimalust neid aidata – nood olid juba surnud, kui ka korisesid veel mõnda aega. Arst vaatas üle iga gladiaatori, vilunult, oskuslikult ning vahet tegemata, oli see siis retiaarius või sekuutor või mirmillo… Tema orjad avasid kuulekalt toose ja pudelikesi vajalike ravimitega, mis levitasid mitmesuguseid lõhnu, nii eemaletõukavaid kui ka ligitõmbavaid. Ballimar oli üllatunud nähes, kui alandlikult käitusid gladiaatorid – suured, tugevad ja halastamatud mehed – pisikese vanamehenässiga, kes neile oma peenikese sauaga valusalt vastu sääri virutas, kui nood uudishimust ajendatult ta salvidesse näppe suskasid ja siis suhu pistsid. Vist oli vanaätt siiski vägev nõid, sest Ballimar ei uskunud, et kepihoop vastu sääri magus taluda olnuks… Ning sellal, kui vanamees tema kongikaaslast läbi vaatas, uuris kimber ravitseja-lachner’it. See oli mõru oleku ja vähese naermisega vana mees, kelle paljud aastad ning läbielatud sündmused olid kühmu surunud ja kelle tumedad silmad nagu allapoole kooldunud suunurgadki olid täis kibestumust. Ballimar luges palju vana arsti kortsulisest näost, osavatest sõrmedest, mis ämblikujalgadena üle haavade ja löögijälgede libisesid, ning kimbris tõstis pead lugupidamine vanamehe vastu – rauk teadis paljutki, ehkki rääkis vähe ja haavad paistsid gladiaatoritel valutamise jätvat, kui arst neid pisut ravitsenud oli. Ballimari enese jaoks oli vanal kondisaagijal üksnes põgus pilk ning ükskõikne “mh”, muud ei midagi, ehkki oskusliku ravitsejana pidanuks arst temas ära tundma kõrgest soost mehe. Või kuulus ätt nende hulka, kellele ka kuningasuguvõsa au ja hiilgus korda ei läinud ning koguni jumalaid sarjata võtsid?
Kui kõigile gladiaatoritele oli arstiabi antud, viidi nad sõdurite valve all kongidesse
Aesculapius – ka Asklepios, tervistusjumal.
