lõbu otsima, kriiskasid naerda kui fuuriad, mõned koguni väherdasid kongipõrandal õlgedes, tehes meestel, kes nendega oma meeletut sugukiima rahuldada tahtsid, asja raskemaks, nõnda et nad pidid orjatare kõrvakiiludega rahustama, et aega mitte kasutult raisku lasta. Kuid ka nad ise naersid.
Ballimar oli segaduses, ehkki seda välja ei näidanud. Milles oli asi, Wotani pühade kaarnate nimel? Miks ei vaadatud enam gladiaatoreid nii vihkavalt, miks anti neile raha? Miks naersid gladiaatorid näkku kõrgele, kahtlemata tähtsale mehele, kes neid otse näkku needis ja sajatas ning nende pihta rusikat raputas? Roomlased pidid olema hullud, see oli selge. Miks ei olvanud gladiaatorid enam jõuetus raevus buktsellaare? Kimbri pea oli tulvil küsimusi, millele vastuseid näis olevat võimatu leida… Ent Ballimar oli visa ega pööranud toimuvalt silmi, vaadates tõsiselt kärarikast toimingut kasarmus, sõrmitsedes samal ajal münte enda käes.
“…te omaenese kuses kupatatud pätid, vargad, joodikud ja liiderdajad ja mõrtsukad, kui ma korda ja kuulekust teie haisvas jõugus nägema ei hakka, ei hooli ma kuludest, mida see patroonile kaasa võib tuua, ja lasen teid kõiki munepidi konksu otsa riputada! Ja ma olen sõnapidaja mees, seda võivad kinnitada eunuhhid idamaal, kus ma noores põlves sõdimas käisin ja poolsada kõlgutit amuletina kaasa tõin ning talismanidega kaubitsejale hea raha eest maha müüsin…” Gnaeus Impavidus jätkas veel mõne aja sülje pritsides, kuni lõpuks veel vaid rusikat näitas, käega nilbe liigutuse tegi ja näiliselt vihast keedes minema marssis, lai mantel hoogsalt taga lehvimas. Melu kestis veel mõnda aega, enne kui lärm vaibus ja kasarmus tavaline häältekõma valitsema hakkas. Ent selge oli, et sõdurid ei lasknud gladiaatoreid silmist ja iga orjade vaenulikkuseavaldus võis tuua kaela tapva odarahe. Ja Ballimar märkas, et keegi orjadest ei soovinud eriti oma kongist väljuda muidu kui üksnes latrina’sse ihu kergendama või vett jooma. Sõduritel ei olnud tarvis muud kui ettekäänet…
Ballimar hüpitas viivu münte laial peopesal. Ta teadis veel Portus Itiusestki, et raha eest võis saada nii mõndagi, head veini, hüva sööki ja ilusaid naisi, ent ta ei teadnud kõige selle õiget hinda. Et raha jagati, tähendas aga seda, et gladiaatorid pidid saama seda kuskil kulutada… Ei paistnud ju roomlastel olevat tavaks vara sohu uputada, et see suguvõsa vägevust hoiaks, ehkki nende jõukuse ja tugevuse järgi otsustades pidanuks see just nimelt nõnda olema… Roomlased ei olnud päris terve mõistusega. Kimber vangutas pead ning mühatas uskumatult, nõjatudes vastu jahedat kiviseina.
“Vist ei tea sa, mis sünnib,” lausus kongikaaslane äkitselt ja saksikeelsed sõnad kõlasid sedavõrd ootamatult, et Ballimar võpatas. “Olen heruskide118 Camalo, Cyneardi poeg ja heast soost mees, kui enne seda ei teadnud.”
Ballimari hinges käis kiire kõhklus – herusk oli võõras, võõras oli aga alati vaenlane, kas tasus end siduda kas või sõbraliku võõraga? Kuid nende lõimed olid kord kokku juba liidetud ning ka Odan oli alul vaenaja… Nornide suva vastu sõdida oli sama mõttetu, kui põhjata pangega vett kanda… “Mind nimetas mu isa Beanstan, kes oli vägev vürst ja preester, Ballimariks Kimbrungide suguvõsast, heruskide Camalo,” ütles kimber tõredalt – ei olnud hea end avada võõrale, kes võis olla mõjuvõimas nõid või preester; ettevaatus ei ununud pärast viimaseid Loki vempe ruunirahva pojal meelest. “Ja sul on õigus, ma ei taipa, mis teoksil. Roomlased on kaval, salalik ja väga suure manajõuga tõug. Tean vaid, et nemad muiste kimbrite soo puruks lõid ja põhjalasse tagasi ajasid. Seepärast on meie rahvaste vahel vaen…” Ballimar sirutas end. “Miks nii karmilt mehi nuheldakse? Eks ole mehi varemgi jõudu katsudes tülli läinud ja rusikad käiku lasknud… Ja kui me oleme orjad – ehkki õpime tapluskunsti kui kuninga kaaskondlased, siis ei ole ometi tark niimoodi lihtsalt tappa lasta omaenese trääle. Või on peremees ära ja sõdalased vihased?”
Camalo ei muianud kimbri jutu peale, sest aimas juba, et see pärit oli kaugelt põhjast ega teadnud kuigi palju sellest, mis toimus lõuna pool, mis rahvad siin elasid ja kuidas päevi õhtusse veeretasid… Herusk aga teadis roomlastest nii mõndagi, nende suguvõsal oli olnud rooma orje ja noorukina oli talle meeldinud nende jutte kuulata roomlaste vägevusest ja hiilgusest iidsetel aegadel, kui sakside hõimuliitugi polnud veel…
“Kuula, Ballimar, auväärse isa poeg, mida tahan sulle öelda,” sõnas Camalo oma saksi-heruski segamurdes, millest trääl väga hästi aru sai. “Seda tahan ma küsida – kas pead end heaks meheks siin roomlaste träälikojas? Sa õpid tapluskunsti, saad head toitu. Donari sikkude119 nimel, kas pead end väärt ründuriks?”
Ballimar kortsutas kulmu, sest küsida teiselt säherdusi asju oli üsna solvav, ent ta mõistis, et herusk ei usutlenud teda niisama ja asjas oli mingi kõverus, mis talle tundmatu oli. “Ma olengi väärt ründur,” ühmas berserk tõredalt. “Vähe on mehi, kes mu hoobi ees ei taganeks, Wotani kaarnate nimel.”
Camalo noogutas mõtlikult ja kimber kavatses juba vihastada, kuid herusk lausus: “Tea siis, suursugune Ballimar, et siin õpetatakse sind üksnes selleks, et isanda lõbuks tapleksid teiste orjadega, keda müürid kinni hoiavad… Selles ei ole ei saaki ega au… Sa ei tapa vaenajaid ega kaupmehi, sa tapled meestega, kes ise ei taha tapelda, sa tapled lihtsalt selleks, et dominus saaks naerda, Donari välgu nimel, kui kaaskondlane sureb, ta keha põletatakse; kui aga tapetakse sind, visatakse su ihu auku ilma kohaste ohvriteta…” Germaanlane vaikis viivu mornilt, aga jätkas kohe: “Selles pole au, sest kui sa suredki sõjariista läbi, pole see üllas tapluses, vaid isanda lustiks…”
“Igaüks kooleb selliselt, nagu nornid on põiminud,” ütles Ballimar seepeale. “Minu lõngad ei pruugi olla pikad, ent nad ei saa otsa kuulsusetult, usu seda, Camalo, Cyneardi poeg. Olen selleks liiga õilsast soost, et aasirid mul lubaksid hukka saada alatult ja valskusega.”
Camalo puuris oma heledate silmade pilgu kimbrisse. “Õilsast soost kahtlemata, Ballimar Beanstani poeg, ent ütle mulle, miks on minu ihul põletava raua jälg ja sinul pole? Miks ei ole sind nuheldud kui lolli lojust? Mille pärast sina parem oled kui meie?”
Ballimar kortsutas kulmu. “Olen õilsa isa poeg ja hea preester, tea seda. Jumalad ei laseks mind alatult kohel…” Ballimar jäi vait, sest talle meenusid alandused Saxlandis ning wealhide maal, ebaõiglus, mis langes osaks nii talle kui ka ta mõrsjale… “Ma ei tea, Camalo. Ilmselt olen ma uus ja mul ei saa olla süüd milleski, olgu või Loki enese kavalus siin mängus.”
Camalo raputas pead. “See ei loe. Siin karistatakse kõiki. On õnneasi saada kergemat või raskemat karistust või jääda ellu. Donar olgu tunnistajaks, sa oleksid pidanud saama oma osa. Vannun, see on nii. Räägi nüüd, miks on see nii?”
Ballimar vajus mõttesse – tõepoolest, ta oli kakelnud nagu teised, vahest vihasemaltki, ent teda ei puututud. Ja korraga meenus talle öine retk mööda Arelate tänavaid, mis olid täis rahvarämpsu ja pööblit ja mis lõppes veidra kohtumisega ühes insulas. Kuid dominus oli keelanud sellest kellelegi vesta ja Ballimar oli lubanud vaikida… Ballimar ei tahtnud riskida dominus’e heasoovlikkuse kaotamisega, sest kõiki tema tegemisi roomlaste orjuses juhtis üks suur ja varjatud eesmärk – naasta põhja, et hukata edeling Wulfgar, neimata Kimbrungide soole osaks saanud alanduste ja kaotuste eest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
Heruskid – läänegermaani hõim Weseri ülemjooksul, kuulus sakside hõimuliitu.
Donari sikud – germaani sõdalaste ja pikse jumala Donari (ka Thunori, Thori) kaarikut vedanud loomad.
