Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge - Tamur Kusnets страница 19
Hommik oli soe ja päikeseline nagu lõunamaal ikka ja Ballimar laskis soojusel pärast rõsket urgast naudinguga keha silitada. Avar nelinurkne siseõu oli suur kui linnus, selle servades seisid sambad, mis toetasid katust ümber suure impluuviumi. Õu oli kaetud liivaga, keset õue seisid palkide ümber tehtud topised, inimkujud. Lisaks oli seal kõiksugu riistapuid, mille otstarbest Ballimar aru ei saanud ning mis tundusid Loki enese nõiariistadena.
Gladiaatorid võtsid tuunikad seljast ja jäid üksnes subligaculum’i98 väele, mõni hoopis alasti. Need olid lihaselised ja kähmluses ohtlikud mehed, ning Ballimar järgis kõigi eeskuju – ta võttis enese alasti ja harjutas koos teistega oma ihuliikmeid soojaks. Noormees oli juba taibanud, et algasid harjutused, mis nõudsid jõudu ja osavust, ning ta ei tohtinud endale häbi teha. Gladiaatorid vaatasid altkulmu uustulnukaid, kelle keha oli vähemalt sama muskliline, ja kimber näis olevat neist kõigist pikem. Orjad pomisesid midagi omavahel, kuid Ballimar ei hoolinud sellest, kuna ei osanud nende keelepruuki. Kimber ei teadnud, milleks ta selles kivises kindluses viibis, mis eesmärk isandatel tema suhtes oli, kuid siiani ei olnud ta pidanud tegema mitte midagi alandavat ja oli sellega rahul. Teisedki orjad olid mehised, mis tähendab, et nad polnud musta tööd tegevad träälid.
Ballimar ja Bortorich, see saali frank, hoidsid tahtmatult teineteise lähedusse, ise seda algul tähelegi panemata, ent selles polnud midagi veidrat – olid nad ju müüdud nagu härjapaar koos Aulus Mamiliusele ning ju olid nornid99 nende lõimed mingil moel ühendanud. Ning kuigi Ballimar oli üksildase loomuga ja eraklik nagu libahunt kõnnumaal, ei tõrjunud ta hugat100 eemale, sest selge oli, et koos tuli neil selles kongis konutada nii mõnedki ööd, ja parem oli Bortorichiga rahulikult läbi saada, isegi kui temaga jutuhoogu ei sattunud. Saali frank tundus olevat arukas ja mõistlik mees ning vapper sõdalane, samuti oli ta heast soost, miks pidanuks Ballimar siis teda põlgama?..
Meeste ihud olid juba higiniisked, kui saabus üks roomlane, kel olid isailvese sitke sooniline keha ja pikad käed, tark kitsas nägu ja valvas silmavaade. Järelevaataja plaksutas piitsa ja orjad lõpetasid oma harjutused, jäädes seisma seal, kus olid. Ilmselt teadis see roomlane uustulnukaist ja vaadanud mõnda aega uurivalt ringi, viipas germaanlased enda juurde, kusjuures ülejäänud gladiaatoritel käskis edasi harjutada. Ülevaataja raske käe tõukel liikusid Ballimar ja Bortorich roomlase juurde, kes neid hoolega silmitses. Mees vaatas üle nende liikmed, silmad, hambad ja uuris meheriistugi ning jäi ilmselt rahule. Nii kimbrile kui ka hugale anti pihku puust mõõk ja kästi jagada lööke topistele postide küljes. Ballimar uskus end aru saavat. Ilmselt ostis dominus kokku väärt mehi ja harjutas neist tublisid ründureid kas siis enese kaitseks või vaenlaste hukkamiseks ning kimbri eneseuhkus tõusis tublisti – ei olnud väike asi saada valitud kaaskonna liikmeks. Ning Beanstani poeg jagas inimesekujulistele topisnukkudele oskuslikke ja häid lööke, sedasama tegi ka Bortorich. Nende hoobid olid asjatundlikud ning hästi sihitud, igast nende liigutusest võis näha kogemusi sõjariista käsitsemisel. Ülejäänud gladiaatorid vaatasid samuti kahe germaanlase pingutusi pealt nii palju, kui nende endi harjutamine seda lubas, ja arutasid midagi omavahel. Ballimar täksis välkkiirelt oma mõõgaga inimkuju – näkku, kaela, rindkeresse, kõhtu ja põlve; kõik kohad, mis veheldes kergesti ja tõhusamalt haavatavad olid, klohmis ta mõõgaotsa või – teraga üle. Niisama osav oli ka Bortorich, kes pisut üllatunultki jälgis Ballimari oskuslikkust – ilmselt ei oodanud frank, et ta saatusekaaslane valdas võitlusvõtteid vähemalt võrdselt saali kuningaperekonna võsuga.
Lanista seisis kõrval ning silmitses neid hindava pilguga, kaaludes iga germaanlaste liigutust ja kiiva vaatega jälgides kõiki nende võtteid, millest ei leidnud ta suurt peale pisivigade. Roomlane käis ümber mõlema barbari ja oli patrooni valikuga rahul – gladiaatorid olid suurt kasvu, tugevad, kiired ja osavad ning ehkki tegid mõningates vehklemisvõtetes väikeseid vigu, olid põhiliigutused neile hästi selged ja otsustavus, millega lööke jagati, osutas sellele, et need oskused olid lihvitud ka tõelistes lahingutes. Lanista oli tõepoolest rahul patrooni Aulus Mamiliuse ostuga, nii häid uustulnukaid kohtas harva, kui ehk mõned erandid välja arvata – näiteks Caistor Sceleratus, see allakäinud roomlasest õnnekütt… Neid kahte germaanlast aga tuli oskuslikult ja heaperemehelikult ära kasutada, sest niivõrd head algainet ei olnud iga päev leida. Neist retiaariusi101 teha olnuks raiskamine. Mirmillo102 või traakia103 relvastus – see passinuks neile hoopis enam, või siis hoplomachus’e104 oma. Ent sellega polnud kiiret, kõigepealt tuli neil hoida silma peal, et selgitada välja nende tugevad ja nõrgad küljed, see aga võttis paratamatult aega. Ja aega lanistal oli, Titus Spurius oli hoolikas ja hoidlik mees, kes suhtus oma töösse gladiaatorite väljaõpetajana väga kohusetundlikult. Ta oli varem olnud armees campidoctor, sõdurite vehklemisõpetaja, ning viletsa palga pärast sealt lahkunud ja mööda impeeriumi rännates kihlveo peale võidelnud, kuni kohtas patriits Aulus Mamiliust, kes talle head teenistust pakkus. Titus Spurius oligi jäänud patrooni teenistusse ega kahetsenud kunagi, sest nägi kõrgest soost roomlase teenistuses helgemaid päevi kui iial varem ja tasus selle eest hoolsa tööga gladiaatorite väljaõppel. Vabal ajal tavatses Titus Spurius üles tähendada oma oskusi ja juhiseid vehklemises ning seegi oli miski, mis patroonile huvi pakkus ja mille valmimist ta hea rahaga toetas ja andis koguni ühe kirjutajast orja lanista käsutusse. Lanista elu moodustasidki õppused koolis, vehklemiskunsti kirjapanek ja tagasihoidlik eluase patrooni villa urbana’s, mida pidas korras üks nägus orjatar, kelle õlul lasus ka veel lanista aseme soojendamine ja laste eest hoolitsemine, kuid see polnud naisterahvale sunniviisiline koorem.
Uustulnukaid tuli vaadelda, vaadata, milline relvastus olnuks neile sobivam, kuid tuli arvestada ka sellega, milliseid gladiaatoreid parasjagu tarvis oli. Titusele meeldis arutleda ja arvestada, ta oli vehklemiskunsti andunud austaja ning talle ei meeldinud, kui gladiaatoreid mõnikord patrooni lõbuks tapeti, kuid mis teha, gladiaatoreid ei peetud vaid pidamise pärast, nad pidid pakkuma verist meelelahutust…
Lanista terava märguande peale lõpetasid germaanlastest uustulnukad puumõõkadega topiste nüpeldamise ning orjad tõid neile rasked harjutusmõõgad, mis kaalusid hoopis enam kui võitluseks mõeldud vahedad terariistad. Titus Spuriuse õpetaval eeskujul tegid nad raskete mõõkadega võitlusvõtteid ning lanista mõistis, et tegu oli oskuslike vehklejatega, keda võis täiesti kaasata vanemate gladiaatorite harjutustesse. Juba toodi neile ka lihtsad, ent rasked kiivrid, kehakaitsed ja kilbid, mis kinnitati neile kehale. Titus Spuriuse käsu peale lükkas ülevaataja germaanlased toorelt teiste gladiaatorite sekka, kes neid vaenulikult põrnitsesid. Oskuslikumad harjutajad näitasid lanista kästud liigutusi ette ja terve mirmillode või sekuutorite105 hulk tegi käskluste järgi võtte liigutus liigutuse haaval järele. Päike lõõskas gladiaatoritele lagipähe, varustuse raud kuumenes, meeste kehad leemendasid higist ja nende suud kuivasid palavusest. Võitlejad liigutasid end rütmiliselt nagu üks mees ja Ballimar tegi kohusetundlikult kõik liigutused kaasa – sõjakunsti õppimine ei tulnud iialgi kahjuks ning kui roomlased seda sunniviisiliselt jagasid, siis seda parem! Ta oli kõrvuti Bortorichiga, selle hugaga, ning nägi tema oskusi, ent mõistis, et raske varustus ei olnud paslik frangi noormehele, kes oli küll sitke ja tugev, ent kelle kehaehitus ei olnud nii laia kondiga, et kanda raskemat turvist. Seda taipas ka lanista, kes pärast mõningast mõtlemist lasi frangile traakia varustuse anda, ja järelevaataja viis ta teise salkkonna juurde, kus harjutasid sarnaste relvadega mehed. Ballimar täitis küll hoolega kõik lanista ja teiste vehklemisõpetajate korraldused, ent ootas kannatamatult aega, kui gladiaatorid omavahel harjutama pandi, sest alles see oli tema meelest tõeline harjutus ja õppus, mitte tühi harjutusrelvadega vehkimine. Liiv
98
99
Nornid – saatusekanga kudujad, kolm suurneitsit: Wyrd, Verdandi ja Sculd germaani mütoloogias.
100
Huga – ‘frank’, sakside nimetus frangi hõimu liikmete kohta.
101
Retiaarius,
102
Mirmillo – üks tüüp
103
Traaklased –
104
105
Sekuutor,