ega osanud ladina keelt. Viimane asjaolu oli eriti tähtis, kuna patriits ei vajanud oma asjaajamiste juures liigseid tunnistajaid. Roomlane vaatas veel kiire pilguga barbari üle ning märkas äkitselt, kuidas germaani metslase pilk üha kindlamini kaldus süürlannadest tantsijataride poole, kuidas hiiglase kõrisõlm januselt jõnksatas. Patriits muigas. Ilmne oli, mis barbaril meeles mõlkus, ning Isise nimel, seda võis ära kasutada. Dominus’e viipe peale muusika lakkas ja tantsijatarid laskusid põlvedele, langetades isanda ees pea.
“Räägi, Gnaeus,” lausus Aulus Mamilius. “Ta on parim, mida sain, patroon,” vastas comes domesticorum. “Barbar on hea mõõgavõitleja, Mithra nimel, ja looma moodi tugev, parim valik orjade seast, kes ei oska ladina keelt.”
Dominus noogutas napilt, öeldu näis olevat tõsi. “Hästi, Gnaeus, võtame tema. Bellomarius oli ta nimi vististi?”
“Jah, patroon, Bellomarius.”
“Tõlgi, Gnaeus: Bellomarius, kuula oma isandat!”
Kuuldes roomlase suust tuttava kõlaga sõnu, teritas Ballimar kõrvu ja kuulatas tähelepanelikult. Sõnad, mida sõdur lausus, olid küll segased, kuid kimber sai neist siiski aru ja öeldu mõte jõudis temani.
“Olen ori, minu asi on kuuletuda,” vastas kimber.
Dominus noogutas armulikult. “See on hea, Bellomarius. Kuuletu ja sa elad hästi. Hakka vastu ja sind kohitsetakse nagu neid” – roomlane osutas kahele idamaalasele enese läheduses. Käskinud egiptlannal peekri veini täis valada, osutas latiin nõule. “Joo, Bellomarius. Sa näed, et olen kuulekatele hea isand, ent hoidu mind vihastamast.”
Ballimar ei näidanud oma hämmeldust välja, ta astus lähemale ning jõi – vein oli suurepärane, mahe ja mõrkjas. Isanda loal valas noormees endale veel ühe peekritäie ja maitses hõrgutisi malahhiitplaadiga laualt. Küsimusi sigines barbari pähe üha rohkem, kui ta nägi Gnaeus Impavidust toomas lauakesele nende ees kolme tihket ja tugevat raudrüüd, lihtsates tuppedes kolme head mõõka ning pistoda. Tõstnud imestunult pea, nägi noor Kimbrung enesele otsa vaatamas dominus’e külmi silmi. “Kuula mind hoolega,” lausus isand comes domesticorum’i vahendusel, “kui sa mind alt vead, ei lõpeta sa hästi. Kui aga mitte, siis oled ära teeninud minu armulikkuse. Said aru?” Ballimari pilk kohtus roomlase omaga. “Sain aru, dominus.”
Gnaeus tõlkis.
“Siis pea meeles, Bellomarius, pead kõik, mida sa täna öösel näed, unustama. Seda pole olnud, seda pole kunagi juhtunud. Kui sa mu käsule ei kuuletu, satud carnifex’i juurde ning see mees juba nalja ei mõista. Isise nimel, barbar, sa kas unustad või unustab maailm sinu. Mitte keegi ei hakka taga otsima üht räpast germaanlast. Said sa aru, Bellomarius?”
“Olin juba lapsepõlves kehva mäluga, dominus,” sõnas Beanstani poeg. Kimber adus roomlase madalast häälest, kalgist pilgust ja karmist näost ähvarduste jõudu ja teadis, et dominus polnud mees, kes lasknuks endal nahka üle kõrvade tõmmata. Ballimar oli õppinud mitte vihastama piitsahoopide peale ning laskma kõrvust mööda solvanguid – ei olnud mõtet raevuda, siin Arelates ei saavutanud sellega midagi peale omaenese surma. Ballimar teadis külmaverelisuse tähtsust ega hoolinud ähvardustest – sõnad ei rikkunud nahka.
“Ei oleks arvanud, et mõni inimene võib kehva meelespidamist ülistada,” tähendas latiin. “Seekord aga on sul põhjust seda teha, Bellomarius. Pane selga!”
“Sinu teha pole muud, kui virutada igaühele, kes ligi tikub,” selgitas Gnaeus Impavidus barbarile selle ülesannet. “Kaitsta dominus’t – said aru?”
Ballimar noogutas – talle oli kõik selge. Barbar ei vajanud enamat, ta võttis laualt suurima soomusrüü, mille kavalalt seatud naastud kaitsesid kandjat ka tugevate mõõgalöökide eest. Pika mõõga spatha77 riputas germaanlane vasakule küljele, paremale aga laia pistoda. Helkiva turvise ja relvad varjas suur hall reisimantel. Roomlased rõivastusid samamoodi, pannes kõige peale tumeda mantli. Kõik kolm tõmbasid terad tupest ja hindasid raua headust, sellestki taipas Ballimar, et roomlased olid kogenud sõdalased ja veretöö polnud neile võõras. Ballimar adus, mille jaoks teda tarvis läks, ja oli rahul, sest dominus’e usaldus võis teda paljuski aidata. Tema eesmärk oli naasta brittide maale ja neimata, ning Beanstani pojal polnud kahju oma kangevõitu kaela selle nimel pisut painutada. Võib-olla meenusid talle Grue õpetussõnad – kui tahad olla kummardatud, õpi ka ise painduma.
Öine Arelate ei olnud vaikne – siin-seal kostis tavernidest, caupona’dest või lupanar’idest purjus lärmamist, kakluste kisa ja kiledat karjumist. Ballimar ei teadnud, millega tegemist oli, ning surus oma tugeva kämblaga mõõgapidet, valmis sõjariista iga hetk tupest tõmbama. Tänavad olid siin viisakas linnaosas hästi valgustatud ja rahulikud, inimesed kained ning rahumeelsed, võis kohata mõnd hilja peale jäänud suursugust roomlast orjadest kantud lectica’l ja dekuuriat78 sõdureid patrullimas. Kolm tumedasse rõivastunud kogu liikusid tähelepandamatult mööda hästi valgustatud tänavat; nende näod olid varjatud hallide mantlihõlmadega, käed hoidsid rõivaste alla peidetud mõõku. Kõik kolm öist teekäijat paistsid pika kasvuga silma, üks neist oli koguni hiiglasemõõtu, ent liikus sellegipoolest vaiksemalt ja nõtkemalt kui ülejäänud. Kahest kaaslasest peaaegu peajagu pikem Ballimar kõndis kassilikult hiilival sammul koos roomlastega mööda sillutist. Kimber ei saanud ladina keelest suuremat aru ega osanud aimatagi, kuhu nad teel olid, ent taipas dominus’e hoiatusest, et tegu oli millegi tähtsaga – ega muidu asutud teele pimeduse varjus. Kimbrung teadis, et oli kaasas vaid ihukaitsjana, kuid hoidis sellegipoolest silmad-kõrvad lahti ka muude asjade puhul – ei võinud iial teada, mida millekski tarvis läks. Ta oli silmas pidanud ka mõlemat roomlast ja noormees ei saanud salata tõde – need olid sitked ja tugevad mehed, relvakäsitsemises kogenud, veretöös kõhklematud.
Kui keerati mäenõlvakust alla kahtlasema kuulsusega linnaosa poole, nägi ja kuulis Ballimar nii mõndagi uut. Ta nägi räämas maju, poolalasti litse, maani täis sõdureid ja laevnikke, fanaatiliselt karjuvaid preestreid koos ähvardava rahvahulgaga… Noormees kuulis joobnud huilgeid, kakluskära, kisa ja nuttu, hullumeelset naeru, pillimängu ja appikarjeid… Tänaval heljus pasa ja räpa tülgastav lehk segatuna veiniaroomide ja toidulõhnadega, sekka tuli sadama poolt ka pigihaisu. Selline oli Arelate kehvem linnaosa, kus lokkas porduelu ning inimese elu polnud teruncius’tki väärt. Patrulle siin eriti ei liikunud, sest joobnult märatsev pööbel ei hoolinud tihtipeale seadusest ega haljalt läikivast relvast. Ballimari jaoks oli see kõik uus ja huvitav, kimber nägi pisut eemal juba üht maja põlemas, inimesi õuduses ümberringi käsi ringutamas ja jumalaid appi hüüdmas ning noormees muigas rõõmutult. Leegitsevast majast kanti jooksujalu välja inimesi ja esemeid, sõdurid ja linnaelanikud loopisid põlevale hoonele aina vett, ent nende pingutusi ei krooninud edu; tulehiiglane Surt ise näis nende üle naervat. Ei dominus’t ega Gnaeust näinud need pisiasjad häirivat; roomlased olid sarnaste vaatemängudega harjunud ega muretsenud muu kui ajakaotuse pärast, sest rahvas näis tänavat lausa ummistavat. Siin oli peale linnaelanike ka põgenikke põhjast – barbarid olid provintsidesse valgunud ja iga korralik kodanik otsis nüüdsel ajal linnast kaitset. Ballimar nägi roomlasi teineteisele mingeid märke tegemas ja pominal vestlemas; mõnest sõnast, millest Kimbrung aru sai, järeldas ruunirahva poeg, et taheti minna ringi, enesele liigset tähelepanu tõmbamata, ja kimber tänas mõttes frangi Bortorichi, kes talle mõned sõnad ladina keelt oli selgeks teinud.
Mitmed möödujad heitsid neile uurivaid pilke, kuid Ballimari hiiglakogu hirmutas nad eemale. Paljud hüüdsid neile midagi, musta rõivastunud preester osutas nende poole sauaga ja mitu tursket
Spatha – rooma ratsaväemõõk, pika ja raske teraga.
Dekuuria,
