kerge saak ega soovinud ka Mamilia Cerva elu muuta igavaks ja üksluiseks, eluks valgete müüride varjus, üksnes sõdurite selja taga. Mida ette võtta? Decimus Porcellus – kui see oli ta juba leidnud – oli kindlasti maruvihane talle legaadi laeval osaks saanud ülekohtu eest, ent palju aastaid oli sellest möödunud ning endine tsentuurio (Aulus Mamilius ei uskunud, et see mees oli enam sõjaväeteenistuses, pärast nende ühist ettevõtmist) oli kindlasti targem kui toona kuritegu sooritades. Seega tuli valmistuda vastu võtma hoolikalt planeeritud lööki ja dominus’e spioonid nuuskisid mööda Arelate caupona’sid64, lupanar’e, insulaid ja sadamaaguleid, leidmaks kas kiilaspäiseid Ammoni preestreid või Decimus Porcellust koos kaaslastega. Praegustel keerulistel aegadel polnud raske tülikatest võõrastest vabaneda; proletaarid ja muu rahvarämps märatses tänaval, röövis ja põletas – kõik läinuks lihtsalt kurjategijate süüks. Ent Aulus Mamilius ei saanud jääda lootma üksnes mõrvadele, sest liiga paljud teda taga otsinud inimesed teadsid tema pelgupaika Arelates, ja kuigi suure osa selle linna ametnikest oli patriits lihtsalt ära ostnud, ei saanud ta sellele kindel olla – keegi teine võis ju maksta rohkem või mõni, kes tundis end solvatuna, võis tõsta kaebusi, ajendatuna lootusest saada konfiskeerimise käigus osake Mamiliuse aaretest… Proskriptsioonide aeg näis jällegi käes olevat.
Roomlane rüüpas lahjendamata caecuba65 veini ning vandus sõduri kombel kaua, rõvedalt ja jumalavallatult. Liiga paljud teadsid temast liiga palju! Kui ühe korra said tema vaenlased kokku, võis seda juhtuda teisel või kolmandalgi korral ja see võis saada talle saatuslikuks, hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest, mida seni rakendanud oli. Mida ette võtta? Ta ei saanud ju ometigi kõik oma vaenlased üles otsida ja nad tappa – see võtnuks terve igaviku, läinud lõpmata kalliks ning sünnitanud omakorda uusi vaenlasi ja sellega oleks ring sulgunud. Kui keegi kaevanuks ta peale piisavalt kõrgele, ei oleks aidanud müür ega sõdurid, preetor oleks lihtsalt patriitsi sõjaväega põlvili surunud ning sellisel juhul oodanuks Aulus Mamiliust reeturi ja desertöörina rist või midagi veel hullemat – Flavius Aetius oli karm ning Valentinianus66 kuulas tema sõna, ühe suursuguse patriitsi surm ei tähendanud Rooma riigis suuremat midagi, õiguslikult andis kõike põhjendada… Ja dominus vandus taas. Lahendus oli ometigi olemas, roomlane teadis ja vihkas seda, sest kujutas selgelt ette, mida see tähendas. Ta pidi Arelatest lahkuma, see oli selge, salaja, teadmata suunas, teadmata kohta nii, et keegi teda otsida poleks osanud. Eemale prefektidest, preetoritest, imperaatori legaatidest, Decimus Porcellusest ja iseäranis Ammoni sektist. Kuid Decimus Porcellus oli Aulusele juba liiga lähedale jõudnud ning võis kõigele jälile saada, seega oli hädavajalik ta surmata ja kõik tema lähedased samuti. Õnneks oli tal pisut aega, ta teadis vaenlase tulekust ja sai selleks valmistuda, Gnaeus Impavidus pidas bucellarius’tega valvet ning vanal tsentuuriol olnuks üsna raske märkamatult villasse siseneda – mitte igaüks polnud nii osav kui preester Methamon.
Decimusega asju korda ajades ja põgenedes tuli tal kahjude osalisekski hüvitamiseks müüa villa, kaubalaod sadamas ja mida kõik veel; otsida ostjad, maksta kinni ametnikke, vedada oma raha ja väärtesemed märkamatult minema… Ja ta ei teadnudki veel, kuhu üldse põgeneda, olles kindel vaid ühes – mitte Aafrikasse, maale, kus Ammoni must sekt tegutses. Hea, et oli aega! Kui patriits pidanuks päevapealt põgenema, tulnuks tal kanda määratuid kahjusid. Aulus Mamilius sai oma külma vere kähku tagasi ning arutas kiiresti, ent kainelt olukorda. Villast võis lahti saada, eriti sel juhul, kui mõni tõusik selle luksuslikku sisustust nägi ja samuti maailma pilkude eest varjatult oma rikkust nautida soovis. See polnud ülearu raske ega võtnud palju aega. Üleliigsed laevad, kaubahoovid, kaup ise… Neistki oli lihtne soodsa hinnaga lahti saada, seega ei seganud liikuv ja liikumatu vara patriitsi kuigivõrd. Ent kõige tähtsam oli siiski küsimus: kuhu põgeneda? Selge see, et imperaatori pikkade käte haardest kaugemale, aga siiski, kuhu? Sest maailma näis olevat tabanud hullus – hunnid, alaanid67, vandaalid, goodid, heruulid68, frangid69, burgundid, kõik need neetud metslased liikusid sadade tuhandete kaupa ringi, nende hordid riisusid, tapsid, põletasid otsekui deemonid ja haritud maailm ei suutnud neid peatada. Kus olnuks nii hea koht, et leida varju nii mõrtsukatest barbarite kui ka saamahimulise Aetiuse eest?
Vein muutis patriitsi tuimaks, kuid ei suutnud ähmastada tema terast mõistust. Aulus pigistas kramplikult kuldset peekrit ja heitis pilgu Isise kujukesele. Võib-olla oli süüdi joodud vein, võib-olla petsid hämaras teda silmad, ent altar, millele oli asetatud jumalanna nefriidist kuju, näis olevat mähkunud süngesse varju, pimedusse, mis tundus valgust lausa neelavat. Ammoni kummardajate mustad saladused… Ja tema oli just lootnud loobuda oma suurematest askeldustest, asjaajamistest ning puhata maailma kärast, otsida tütrele sobiv peigmees parimate noorte patriitside hulgast ja koolitada viimast jätkama Mamiliuste asju kaubanduses ja linna pistisest läbiimbunud ametnike hulgas. Näis, et selleks korraks tuli puhkus teadmata tulevikku edasi lükata ja asuda taas juhtima valgustkartvaid asju ning ettevõtmisi. Bucellarius’i tuli juurde värvata – olgu või proletaaride või kurjategijate hulgast, isegi barbarid oleksid kõlvanud, ent mitte liiga suurel hulgal. Ta pidi salatera, mürgi ja silmuse suhtes valvel olema – ei võinud ju teada, kas keegi polnud mõnda ta orja või libertiini või koguni buktsellaari ära ostnud. Võib-olla oli Methamongi pääsenud villasse tänu kullale? Roomlane ei teadnud, kuidas see täpselt oli toimunud, ning targem oli olla ettevaatlik, vaadata kõik ise üle, kahtlustada kõiki… Hea, et vähemalt Gnaeust, Scriboniust ja veel mõnda lähedasemat inimest usaldada võis; mitte ilmaasjata hoidnud latiin nende perekondi käeulatuses. Tuli saata nuhke teiste patriitsiperede, ametnike perekondade ning preetori enese järele nuuskima, et kaevata välja mõni ammune häbiasi või kuritöö, et oleks võimalus vajaduse korral sundida inimesi oma tahtmist tegema – polnud paha riigiametnikke kõripidi peos hoida, see kindlustas vähemalt huvi puudumise igasuguste tarbetute ja tülikate küsimuste puhul, nagu annetused fiscus’ele70, lugupidamisavaldused legaatidele Ravennast71 või muud sarnased asjad.
Aulus valas viimase veinipiisa kurku ning asetas kuldpeekri kolksuga lauale, lüües kallist materjalist lauaplaadist killu välja, ent latiin ei hoolinud sellest. Tuli tegutseda, Isise nimel, sest ootamine olnuks hukatuslik, roomlane mõistis seda selgesti. Ta ei kavatsenud lasta end hukutada, liiga palju oli kaalul. Asjad tuli panna liikuma. Mees tõusis toolilt ja lahkus kiiresti ruumist. Arhiivi jäid segaminiaetud papüüruserullid lauakesel, millel tumendasid punase veini peekripõhjast jäänud rõngad. Lamp hubises ja valgus ruumis väreles, mängeldes egiptusepärastel seinamaalingutel, mis kujutasid Osirise ja Isise pulmi.
Teine
Ballimar tajus läbi une lähenevaid samme ja riivi kriiksumist kuuldes virgus noormees täiesti. Kongiuks avanes ning hüpleva tõrvikutule valgel oli näha mitut roomlast, kellest üks oli Gnaeus Impavidus, teised aga ilmselt valvurid, sest kandsid relvi. Kimber tõusis vaikides püsti, seistes alasti keset kongi, jala juures paar äranäritud konti ning kummuli savikauss. Tema urkakaaslane avas korraks silmad, olbas viivu toimuvat ning keeras siis teise külje. Tõrvikud praksusid, tule punakas helk väreles roomlaste tahumatutel karmidel nägudel.
Gnaeus andis Ballimarile märku kaasa tulla ning barbar ronis vaikides korkast välja, võttes kaasa tuunika ja kitsa vaskpandlaga nahkvöö. Buktsellaarid asetusid rõngana ümber metslase, kes poleks saanud teha ainsatki vaenulikku liigutust, ilma et mitu mõõka teda tabanud poleks. Dominus’e usaldusmehe eestvedamisel läksid nad – nii bucellarius’ed kui ka nende vang – läbi pika koridori, väljusid kasarmust ukse kolksatades avarale õuele, mida ümbritsevate müüride ogasakiline serv joonistus kuupaistel selge varjuna heledale liivale. Müüril seisva valvuri raudrüü helkis tuhmilt, tulekorvid hõõgusid punakalt. Harjutusväljak oli tühi, üksildane ja mahajäetud; riistad seisid liikumatute
Valentinianus III – Flavius Placidus (02.07.419 –19.03.455), keiser ala-tes 23.10.425, Lääne-Rooma imperaator.
Alaanid – sarmaadi hõim.
Heruulid – idagermaani hõim.
Frangid – läänegermaani hõimuliit, mille üks kuulsamaid kuningaid oli Merowech.
Ravenna – tollane Lääne-Rooma riigi pealinn.
