llile abikaasale, armastusega1
„Ma ei saa,“ vastas Anna, „Ma pole sellest neile kunagi rääkinud, see on saladus.“
Jahmatus Liina sees oli nii suur, et sõnad lausa purskusid:
„Kuidas? Räägi siis neile kohe, enne kui nad kaotad! Kuidas sa oled suutnud kõik need aastad seda vaid endale hoida? Kuidas?“
„Ei,“ kostis Anna vaikselt. „Ei, nad ei kuule sellest kunagi. Sa pead lubama, et ka sina ei räägi neile, sa pead lubama!“
Liina pea oli täis küsimusi, mis ootasid vastuseid. See saladus, mida Anna oli aastaid endaga kaasas kandnud, oli skandaalne, patune ja… ometi nii ahvatlev, mõtles ta endamisi. Hetkeks kujutles ta ennast sõbranna rolli ja nägi vaimusilmas end Silveri käte vahel, kuid raputas siis hoogsalt pead ja esitas järgmise küsimuse: „Kas Silver vähemalt teab?“
„Ei, ma juba ütlesin, et keegi ei tea ega saagi teadma… ainult sina ja nii see jääbki, eks, selge!“ Anna hääles oli nõudlik enesekindlus. Ta sättis oma lainelise juuksesalgu uuesti kõrva taha ning tõmbas õlasalli enda ümber koomale.
Anna oli naiselik, kaunis, õlgadeni ulatuvate pruunide juuste ja rohekaspruunide silmadega neljakümnendates naine. Tema päevitunud käed hoidsid salli enda ümber ja ta veidi väsinud silmad vaatasid Liinale ainiti otsa.
„Jah, selge, luban, et ma ei räägi sellest kellelegi,“ andis Liina oma sõna ja valas neile klaasidesse veel veini. Aeg oli juba kõvasti üle südaöö, kuid ritsikad siristasid õuel endise hooga. Naised istusid Liina maakodu terrassil ja vaatasid eemale, viljapõllu poole. Kaugemalt metsatukast, seal kus maa veidi madalam oli, valgus piimjas uduloor üle kastemärja põllu.
Annat ja Liinat sidus sõprus alates lapsepõlvest; ühiselt jagati rõõme ja muresid, tähistati tähtpäevi ning elati kaasa oma laste ja koolipõlvesõprade tegemistele. Liina oli uskunud, et nende vahel pole ühtki suurt saladust.
„Ma ei oota, et sa mind mõistaksid, Liina, ma vaid tahan seda sinuga jagada. Tänasest on see MEIE saladus. Ma tean, et saan sind usaldada samamoodi, nagu kogu oma elu olen usaldanud… täna on see päev… lõpuks ometi. Kui raske oli seda kanda kõik need aastad. Mäletad meie naistekaõhtuid, kui oma südameid puistasime ‒ vahel tundsin tõsiseid süümekaid. Kuid siis ei olnud veel õige aeg, palun mõista, Liina, palun!“ Anna silmis oli korraga kurbus ja Liina kergitas veiniklaasi tema suunas.
„Hei, amiga, ära selle pärast küll muretse. See oli sinu otsus ja tegu, sinu elu. Kuid pean sulle tunnistama, aeg-ajalt oli mul neil meie avameelitsemise õhtutel kahtlus, et sa tahad mulle midagi olulist rääkida, kuid ometigi ei tee seda. Ju siis olid väga lähedal saladuseloori kergitamisele. Kuid räägi, mismoodi te seal Hispaanias kohtusite? Kas sa teadsid, et ta seal on? Kutsusid ta sinna või… räägi nüüd juba kõigest, ma ootan,“ kiirustas Liina sõbrannat oma lugu rääkima.
Anna esimesel pikemal reisil Hispaaniasse läksid mitmed asjad valesti. Nii ei saanud ta endale seda korterit, mille oli esimese hooga välja valinud, ja ta pidi veetma arvuti taga veel mitmeid tunde, lapates kinnisvarakuulutusi. Vahetult enne lendutõusu Tallinnast oli tal siiski uue maja rendileping käes ja naine ootas põnevusega, kas sealne väike villa on pooltki nii mugav, nagu netisaidil kiidetud.
Pärast sekeldusi autorendifirmas jõudis Anna lõpuks selle maja ette, mis oli järgmised nädalad ta koduks. Villa oli veelgi armsam ja täiuslikum, kui ta oli oodata osanud: allkorrusel suur mugav elutuba ja köök, üleval paar magamistuba, millest lõunapoolsemast tegi ta endale kohe maalimistoa. Molbert, värvikast, pintslitops ja töölaud sobisid sinna imehästi. Tuba oli valgusküllane, nii väikeste helesiniste lilledega tapeet kui minimalistlik mööbel olid ateljeesse kui loodud.
Esimene nädal kulus Annal sisseelamisele, hommikustele jalutuskäikudele mere ääres ja õhtul maalimisele ateljees. Teise nädala alguses valdas teda aga mingi sisemine rahutus, millele ta ei osanud nime anda. Ta tundis muutuste tuuli puhumas, ainult et tal polnud aimugi, mis veel võiks juhtuda. Ainuüksi otsus sõita Eestist siia, Hispaania mereäärsesse Cambrilsi väikelinna, et jõuda selgusele oma kiivakiskunud abielus, oli tohutu pööre tema elus.
Sõitnud nagu igal hommikul mere äärde, pööras ta äkitselt autonina mägede poole. „Mul on kaasas joonistusplokk ja karp pastelle,“ ütles ta endale heatujuliselt ning kordas siis juba kõvahäälselt nagu laulurefrääni: „Pastelle, pastelle!“
Jõudnud Horta de Sant Joani väikelinna, valdas teda ütlemata helge ja hea tunne, südant täitis helesoe valgus, justkui oleks ta lõpuks ometi koju jõudnud. Anna leidis mäerinnakul lihtsa valge pingi ja istus, nautides hingematvat vaadet. Ta joonistas pöörase hooga, unustades kõik ümbritseva, kuni hiliskevadine õhtupäike oli juba mägede taha loojunud. Niimoodi vabalt ja sundimatult polnud ta joonistanud juba aastaid. Teda köitis kõik: linnatänavatel loivavad laisad kassid, kirikuesisel platsil pargipingil istuvad vanamehed, majade trepiesised koos rohkete lillepottidega ja linnaservast algav oliivipuude istandus.
Selga sirutades ning oma töid veel kord vaadates otsustas Anna mingil sõnulseletamatul ajendil samasse linna öömaja otsida. Ta soovis sealsetel tänavatel veel jalutada, teha veel visandeid hoonetest ja väljakutest.
Esimene hotell oli täis ja GPS saatis teda linnakese teise serva, kus hotell nimega Miralles pakkus talle lahkelt öömaja. Tuba oli täiuslik, hispaanlasliku mööbliga, lisaks rõdu, kust avanes sisehoovile ning hotelli basseinile kaunis vaade. Anna tellis tuppa tapasevaliku ja pudeli valget veini – ta soovis tähistada taasjoonistamise päeva. Palju aastaid viimasest korrast juba möödunud oligi, viisteist?
Pärast sooja dušši istus ta hommikumantlis rõdule, korkis veini lahti ning nautis maitsvat einet. Õhtu oli soe ja sulnis, päike oli hotelliseina soojaks kütnud, see lausa õhkas. Anna tundis möödunud päevast elevust ja rahulolu.
Korraga kostus ta kõrvu eestikeelne jutt.
„See ei saa olla tõsi,“ sosistas ta endamisi, küünitades üle rõduääre. Ta märkas üht paari, meest ja naist basseini ääres seismas ja sõnelemas, puhtas eesti keeles. Oli hämar, nende nägusid ta ei näinud, kuid üks oli selge – selle mehe häält Anna teadis! See hääl kuulus Silverile!
Annal pidi hing kinni jääma. Silver, siin pärapõrgus kuskil Hispaania mägihotellis, siin, tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust! Ta polnud meest kordagi kohanud pärast tema sõjaväkke minekut, ja see oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, kuid tema häält ei unusta ta iial! Anna tõmbus kartusest, et teda võidakse näha, rõdu seina äärde, kuulatades vaikides ja südame põksudes.
Alguses ei eristanud ta sõnu, kuid rahunedes kuulis siiski üksikuid lauseid ja fraase. Jutt käis lapsest, tema koolist, rahast, usaldusest või õigemini usalduse puudumisest ja alkoholist. Kogu maailma tüliallikad olid korraga ühes vestluses ja sõnavõtja pool oli naine, Silver vastas vaid paari sõna või lühikese lausega.
„Kas see on tema naine?“ Anna piilus üle rõduääre, kuid naine oli tema poole seljaga ning peale pikkade blondide juuste ja päevitunud käte ei näinud ta midagi. Silver vaatas korraks üles rõdu suunas ja Anna tõmbus rutakalt tagasi, nii et tapasetaldrik kukkus laualt klirisedes põrandale. Anna põikas tuppa, süda pekslemas.
„Kas ma reetsin end, ega ma ei öelnud midagi?“ mõtles ta hingeldades.
Pärast paariminutilist rahunemist naases ta käpukil rõdule ja korjas mahakukkunud kartuliomletitükid ja tuunikalaga täidetud paprika taldikule, haaras veinipokaali ning pudeli ja varjus hotellituppa.
Küsimused Anna sees tahtsid teda lämmatada: „Kas see oli tema? Kas see oli tema naine? Miks nad tülitsesid? Miks Silver suurt midagi ei öelnud? Naine oli teda süüdistanud joomises, ei, liigses alkoholi pruukimises, ja selles, et lapsel on koolis kehvad
