väga roostes. Pintsel lausa jookseb lõuendil,“ vastas Anna. „Tunnen end maalides ülihästi, kindlamalt kui kunagi varem.“
Silver valis kolm maali välja ja tõstis akna juurde valguse kätte: „Need on mu lemmikud!“
Ühel neist oli vanamees koeraga. Anna naeratas: „See pilt meeldib mulle endale ka. Tead, oli selline helge vana, kes istus pildi jaoks mitu tundi paigal ja koer istus truult ta kõrval ega teinud haugatustki.“
Anna näol püsis naeratus, kui ta üritas jätkata sealt, kus nende suhtlus eelmisel korral pooleli jäi: „Ma ei osanud sind enam oodata, ma olin segaduses ja ei saanud midagi aru. Ma olin juba peaaegu kindel, et see kõik oli uni seal mägilinnas.“
Silver ei teinud kuulmagi. Küsis hoopis, kas Anna plaanib mõnd näitust teha või pilte vähemasti müüki panna ja miks ta vahepeal ei maalinud. „Sa võib-olla ei usu, aga ma aeg-ajalt ikka uurisin, ega kuskil galeriis pole sinu näitust üleval. Olin kindel, et sa ei saa maalimata elada.“
Anna kehitas õlgu: „Näed, sain. Mitmel korral tegin algust, ostsin uusi värve ja pintsleid, kuid ei tulnud seda õiget tunnet ning ükski maal ei valminud. Miski oli nagu katki mu sees.“
Ta märkas, et mees oli nii teistmoodi olekuga, hoopis teine inimene kui seal hotellis. Anna vajas kohanemiseks aega. Ta võttis külmkapist jahedat sangriat, valas pokaalidesse ja poetas paar lauset Hispaania ilmast ning saabuvast jaanipäevast, mille ta tahaks kindlasti koduses Eestis veeta.
Korraga küsis Silver: „Kas sul lapsi on? Jah, Liina rääkis, et tütar, juba päris suur vist. Ma küsisin Liina käest, kui ta meie klassi kokkutulekut orgunnis ja mind sinna üritas meelitada. Ma ei taha tõesti neil osaleda, mulle ei meeldi kokkutulekud.“
„Jah, me… mul on tütar, Vera on nimi, õpib Ameerikas kunstiajalugu. Ta väidab, et pole sama andekas kui mina, et ise maalida. Mina aga arvan, et see on vaid aja küsimus, kui ta pliiatsi haarab. Tal on geniaalne joonistusoskus!“ kiitis Anna ja tundis ilmselgelt tütre üle uhkust.
„Kui vana ta on?“ uuris Silver.
„Saab kakskümmend üks suvel,“ andis Anna kiire vastuse.
„Jajah, ah et kodust kaugel nagu sinagi. Kas ka tema põgeneb millegi või kellegi eest?“
„Mis mõttes põgeneb?“ ärritus Anna. „Ta õpib välismaal, kusagile ta ei põgene. Ja mina lihtsalt töötan siin, ma ka ei põgene!“
„Vabanda, ma ei mõelnud nii. Tõesti ei mõelnud,“ kohmetus Silver.
Pärast hetkelist vaikust jätkas Anna: „Ülehomme tuleb Liina oma tütrega mulle külla, sa võiksid ka niikauaks jääda. Liinal oleks hea meel sind üle saja aasta taas näha… Minul on ka hea meel sind näha.“
„Ma ei saa, pean homme tagasi Barcelonas olema. Mul on seal üks ärikohtumine, tegelen trükivärvidega, nagu sa juba tead,“ vastas Silver.
„Jah, Liina tegi head missmarpeli tööd tookord, aga ta pidi ka tunnistama, et olid üks kõva pähkel ja sinu leidmine oli tõesti raske. Ja kokkutulekule me sind ei saanudki. Olime väga pettunud. Sa vist talle lõpuks ikka lubasid tulla, kuid siis vahetasid oma telefoninumbri ära, miks? Miks sa nii kiivalt eemale oled hoidnud?“ päris Anna aru.
„Mul pole midagi rääkida, mul on nii tavaline elu olnud,“ vastas Silver ja keeras jutu mujale: „Kas ma võin basseini minna?
Jube palav on täna.“
Hetke pärast oligi ta juba ujukate väel ja tegi oma kooliajast kuulsa vettehüppe ‒ parem käsi nagu tervituseks ees sisse ja siis välja vee peale. Anna vaatas tema pikki, jõulisi ujumisliigutusi. Keeras siis pilgu ära, võttis aiatoolilt masinlikult tema polo, lappas selle kokku, asetas toolile ja kohendas ka heledad suvepüksid sirgu. Silus kätega mitu korda üle riiete.
„Kas sa mulle rätiku leiad?“ katkestas mees Anna tegevuse.
Anna lõi õhetama, tõi toast kiiruga rannalina ja ulatas Silverile. „Lähme ometi näksime midagi!“ naeratas ta avalalt. Annat haaras korraga nii kodune ja loomulik tunne, nagu oleks see igavesti nii olnud. Tema koos Silveriga ühe katuse all, ühiseid asju tegemas. Õhtusöögist rääkimas ja rannalina ulatamas.
Ta leidis külmkapist juustu, Serrano sinki, aprikoose ja oliive ning tegi kannutäie külma sangriat. Nad istusid terrassile ja õhtustasid. Sangria maitses kuidagi eriliselt hästi.
„Mis Miiast sai?“ ei saanud Anna end pidama, mõeldes taas nende viimatisele kohtumisele. „Kas ta teab, et sa siin oled?“
„Ei, me pole pärast reisi kohtunud, see oli niikuinii mõttetu lugu. Meil pole eriti midagi ühist. Ma teen tema arvates kõike valesti, hingan valesti, teen vale tööd, ei veeda lapsega piisavalt aega ega vii talle lilli.“
Silver vältis Annale otsavaatamist, ta teadis niigi, mis küsimus järgneb.
„Jah, meil on kaheksa-aastane poeg. Ma tegin oma armukesele lapse ja aasta hiljem hukkus mu esimene poeg. Sain ikka täiega haleda laksu. Ja nüüd ma ei ole ka oma teise poja jaoks olemas. Ma lihtsalt ei talu enam Miiaga kooselu."
Üle Silveri päevitunud näo liikus tume vari.
"Ah, keeruline lugu, inimesed muutuvad ja sa ei oskagi enam ise ka kuidagi olla. Tahtsime siin Hispaanias uut algust korraldada, kuid tülitsesime iga päev, õhtul jõime ennast täis ja hommikul nääklesime taas.“
„Kas sa siis ei armastanud oma naist, et armukesega jändasid?“ küsis Anna endalegi ootamatult avameelselt.
„Armastanud… imelik, et sina seda küsid, ma ei teagi, mida see tähendab, või ma pole kindel, et see tunne üldse olemas on. Mis sina arvad, Anna? Kas kedagi armastades jäetakse ta maha ilma mingitki selgitust andmata? Anna, kas sina tead, mis armastus on?!“
Silver lausa hüüatas need küsimused naisele näkku ja tema silmis oli viha. Anna jahmus ja tõusis laua äärest püsti. Kõndis terrassile ja mees järgnes talle.
„Jah, astu minema ja ära vasta midagi, seda sa oskad. Tee samamoodi, kõnni minema ja ära tule enam tagasi, kuid seekord pead sa enne vastama. Miks sa ei tulnud siis? Ma tahan nüüd tõesti teada, miks?“ küsis Silver uuesti hotellis esitatud küsimuse.
2
See suvi lausa lendas. Anna suvealguse suudlusi täis ööd koos varahommikuste kojujooksmistega olid suve keskpaigaks veninud paaripäevasteks äraolemisteks. Enam ei vaevunud ta ka verandauksest sisse hiilima, vaid tuli koju taas esiukse kaudu.
Vanemad ei kiitnud neid käike küll heaks, kuid ei õiendanud ka liialt. Isal oli niikuinii iseenda ja oma pudeliga tegemist, lõputud masendushood väljendusid kuni nädalapikkuste joomatuuridena. Ema jageles nooremate lastega. Anna hilispubekast vend Aare ei allunud enam kellelegi ja katsus jõudu nii suitsu kui ka viinaga ‒ ehtne isa poja. Nii oligi enamik majapidamisest ja rahamuredest ema kanda. Lisaks igapäevatööle kohalikus toidupoes käis ta poole kohaga ametis ka lähedalasuvas aiandis.
Pere noorim poeg, 14-aastane Allan oli endasse tõmbunud ja uitas tihti pikki päevi jumal-teab-kus ja tegi jumal-teab-mida. Õnneks aitas ta emal vähemalt aiamaal peenrad ära rohida ja õppis koolis hästi.
Anna tahtis sealt pesast välja, „tiibu sirutama“, nagu direktor mõned nädalad tagasi koolilõpuaktusel neile ütles. Plaan õppida maali erialal kunstiinstituudis
