mida nad on viimasel ajal teinud. Peaaegu kõik olid läinud edasi õppima, kes Tallinna, kes Tartu ülikooli. Kõigil oli jagada uusi muljeid. Mingil hetkel asendus rõõmus sumin aga ehmatava vaikusega.
„Ma olen samuti neid sõjajutte kuulnud,“ poetas Margus otsekui möödaminnes. „Mida sa ette võtad?“
„Ma ei tea. Kas ma saan üldse midagi teha?“ Silver tundis end häirituna, tume teadmatus pani neelatama. „Ah, ärme täna sellest räägime. Täna on meil pidu!“ Ta valas klaasidesse viinakokteili ja peatselt taastus toas endine rõõmus sumin.
Silver läks Anna juurde, surus suu tema kõrva juurde ja sosistas: „Kallis! Lähme tantsima!“
Pühapäeva pärastlõunal sõitis Silver tagasi pealinna. Anna ei suutnud mitu päeva mitte midagi ette võtta, masinlikult tegi ta vaid hädapärased majapidamistööd ja sulgus seejärel oma tuppa.
„No kuule, tüdruk, mine otsi siis endale uus peika, kui sa ilma elada ei oska!“ hurjutas teda ema.
„Jäta mind rahule!“ karjus muidu tasakaalukas Anna vastuseks, pani end riidesse ja uitas tunde linnatänavatel, jõudes koju alles keskööks. Uni aga ei tulnud, nutt tahtis hinge matta. Viimased päevad Silveriga, tema armastuseavaldused ja lahkumissõnad aina keerlesid tal peas. Ühelgi õhtul ei olnud ta enam Silverit kätte saanud, telefon küll kutsus, kuid toru ei võetud. „Küllap mingi tehniline rike!“ otsustas Anna endamisi, aga see ei toonud hingerahu.
Kaks nädalat möödusid kui unes, nii ei märganud ta koduste kaklemisi, vendade omavahelisi sõdasid ega vanemate käsikähmlusi – isa oli taas joomatuurides ja koju saabudes vägivaldne kõigi suhtes. Ainult Anna jäi puutumata. Neiu oli aastaid tagasi isa noaga ähvardanud, kui too teda lüüa tahtis. See ähvardus oli isal meeles ja kainena heitis ta selle üle isegi nalja.
Ema varjas oskuslikult kõigi võõraste eest oma sinikaid ja tambitud hinge. Vahel tuli tal ka soojal suvepäeval kanda pikkade varrukatega pluusi, mis varjaks muljumisjälgi kätel. Kord oli üks terasem õpetaja pööranud tema tähelepanu noorema poja järsule käitumisele ja küsinud, kas kodus on kõik korras, aga ema tõdes vaid, et igas peres on keerulisemaid aegu ja üldiselt on neil kõik hästi.
Silver tuli järgmine kord koju alles oktoobri eelviimasel nädalavahetusel. Anna tahtis välja valada kogu oma ahastuse, kuid Silver ei andnud talle selleks mahti. „Vanaemal on sünnipäev, kohe läheb buss!“ kiirustas ta asju pakkima. Ilm oli hallane ja ta ei riskinud pikka teed Lõuna-Eestisse mootorrattaga ette võtta.
Niipea kui õnnitlused olid üle antud ja kohustuslik süldilauas istumine läbi sai, hiilisid noored üles väikesesse katusekambrisse, kus nad said lõpuks nautida kirglikke suudlusi ja jagada õrnusi. Alles hommikul uinusid nad teineteise embuses.
Kui Silver pühapäeval taas Tallinna poole teele asus, suutis Anna mõelda vaid sellest, et neil on võimalus kohtuda veel ainult üks kord, enne kui mees lahkub sõjaväeteenistusse.
Anna ei suhelnud neil ootusnädalatel eriti kellegagi, ka mitte kodustega. Vanem vend Aare, kes oli murdnud sisse ühte linnaäärsesse suvilasse ja purjuspäi motikaroolis sõitnud, oli suunatud kinnisesse erikooli. Ema nuttis õhtuti patja, teda valdas häbi ja kaastunne. Noorem vend Allan peitis pea raamatusse ja õppis veel usinamalt kui enne, tuues koju ainult neljasid ja viisi. Isa püsis kodus, üle ootuste kaine ja vagusi.
Ainukesena oli Annat lohutamas Liina, kes oli Tartust paaril nädalavahetusel kodulinna käima tulnud. Koos käisid nad kinos ja korra isegi diskol. Hetkeline rõõmusolek tundus Annale aga sama hea, nagu ta oleks Silveri reetnud. Süümepiinad närisid Anna hinge veel ka mitu päeva pärast tantsuõhtut.
„Ma pean minema, isa ootab. Anna, lase lahti, ma pean tõesti minema,“ oli Silver nende lahkumishommikul konkreetne. „Me sõidame ära poole tunni pärast, kuid ma tahan veel duši alt läbi käia, mõistad?“
Anna ohkas ja lasi mehel pesema minna, hakates ise aeglaselt riietuma. Juba veerand tundi hiljem seisid nad trepil.
„Sul on nii kenad ja sügavrohelised silmad, mustad ripsmed, ma jään neid igatsema!“ Anna silmad olid taas märjad. „Palun, ära mine veel!“
Ta kattis suudlustega Silveri silmi ja paitas kätega ta kargeid ja veidi turris juukseid. Külm ja kõle hommik sundis neid teineteise vastu hoiduma, hingeõhk auras ja rõskus puges läbi jope. Anna seisis trepil toasussides ja püüdis lahkuminekut veidikenegi edasi lükata.
„Minut aega veel!“ palus Anna. Ta tõrkus, sest kui Silver nüüd läheb, siis ta läheb igavikuks ja ta ei näe teda, ei tunne ta käsi, suudlusi, ei kuule ta häält väga kaua.
„Kallis, ma pean minema!“ lausus Silver ja püüdis neiu haardest vabaneda. Anna tahtis teda saata, kuid noormees tõrjus: „Ei, kallis, nii on parem, kui sa ei tule, nii on tõesti parem, usu mind.“
„Ma kirjutan sulle, äkki nad ikkagi ei saada teie üksust sinna sõtta, anna siis palun kuidagi teada, palun!“ ahastas Anna veel kord. „Ma tulen siis sind kohe vaatama, su isa lubas mind kaasa võtta.“
Silver haaras Anna näo oma soojade käte vahele ja paitas seda õrnalt, surus oma huuled neiu suule ja sosistas: „Ma armastan sind, Anna, armastan! Palun oota mind, kallis!“
Lasi siis käed neiu näo ümbert lahti ja lippas trepist alla, vaatas väravalt tagasi, lehvitas ja hakkas joostes mööda tänavat edasi liikuma.
3
Anna haaras laualt noa ja röögatas: „Ära tule, ma tapan su!“
Isa taarus eemale ja vajus toolile. „Kas sina, könn, tuled mind ähvardama?“ nuuksus ta ja jätkas siis üleoleval toonil: „Sa ei suuda millegagi hakkama saada, isegi poiss pani su juurest plehku!“
„Ära maini teda, ta on sõjaväes ega läinud sinna vabatahtlikult ja ta on sõjas!“ röögatas Anna uuesti. „Hoia eemale! Kui sa veel kord siia majja tuled ja meid ründad, siis ma tapan su, kas kuuled! Ma mõtlen seda tõsiselt!“
„Mis sõda see ka on. Vaat mina olin Siberis, nälgisin, töötasime emaga küüned verele. Tulime tagasi Eestisse ja abiellusime, lõime kodu… Teil on siin kõik olemas, va tänamatud!“ Ta taarus ja haaras käega õhust.
Koos vanematega Siberisse küüditamisele järgnenud aastaist rääkis isa harva. Ainult siis kui oli oma muresid mitu päeva järjest pudelisse uputanud ning tavapärane alalhoidlikkus ja hirm olid aurustunud.
Anna vaikis, ta ei osanud öelda midagi, mis oleks leevendanud isasse kogunenud viha ja meeleheidet.
Ema nuttis elutoa diivanil. Kell oli kolm öösel, detsembrikuu eelviimane öö, väljas ulus külm ja kõle tuul. Maja oleks tormituulte käes justkui liikunud – tugevad iilid liigutasid vastu maja nõjatuvat kaske. Toad olid jahedad ja Anna tõmbas kampsunihõlmad koomale.
„Millal see kõik lõpeb?“ ahastas ta mõttes. „Ma olen nii väsinud ja pean hommikul tööle minema.“
Isa ajas end uuesti püsti, kuid joobnud inimese jalad ei kandnud teda enam ja ta vajus toolile komistades külili, lõi pea vastu laua serva ära ja hakkas haledalt nuuksudes oma naist appi paluma: „Aita mind, Kaie, ma sain haiget!“ hädaldas ta. Ema ruttaski teda püsti aitama ja talutas ta ülakorruse magamistoani.
Anna vajus riietega rampväsinuna voodisse. Unes kirgastus talle roheline aas, suvine tuul ja ta nägi, kuidas Silver tema suunas jooksis, käed välja sirutatud. Lähemale
