Ta paitas kätega Silveri selga, õlgu, pead, kaela. Suudles kirglikult ja maitstes vastu, noormehe nägu oli soolane ja kuum.
„Ega sul külm ei ole?“ küsis Silver ja tõmbas oma särgi neiule peale.
„Ei, ei ole, ära pane seda, ma tahan sind täna armastada, kallis. Mul ei ole külm,“ vastas Anna ning suudles teda uuesti ja uuesti.
Tuul sahistas ojaäärsel murul ja kaugusest kostus uuesti hädaldav tsiiüüt-tsiiüüt. Oli kuulda vaid kahe armastaja suudlusi, paitusi, sosinat. Nad ei rääkinud rohkem, vaid küsisid ja vastasid silmadega, nii, nagu seda vaid armunud oskavad. Noormees liigutas hellalt armastatu jalgu, nihutas end ja noorte kehad põimusid kokku. Suletud silmad avanesid ja sulgusid taas, huuled kohtusid, et eemalduda vaid hetkeks, hingamiseks ja oheteks. Käed paitasid põski, rindu, kaela, sääri, tuharaid. Noormehe liigutused olid hellad ja aeglased, neiu julgustas teda silmadega, haaras kätega Silveri vöökohast ja surus ta tugevamalt enda vastu. Noormees värises, lasi enda Anna vastu ja sosistas: „Kas sul oli hea, kallis?“
„Jah, aga sul?“
„Ma armastan sind, palun ole minu oma alati!“ sosistas Silver edasi. „Sa oled nii hea!“
Armunud istusid teineteise embuses, seljad vastu vana puud. Aovalgus laskus üle niidu ning linnud alustasid oma hommikutervitushüüde.
„Ma lubasin emale, et aitan teda poes, täna on kaubapäev. Mis kell on? Kas viid mu koju?“ katkestas vaikuse Anna.
„Kell on viis hommikul, vara veel, lähme kõigepealt meile, saad end puhtaks pesta ja natukene ka magada, sealt on lühem maa poodi,“ vastas Silver.
„Ma armastan sind, Silver!“ jätkas Anna ja suudles noormeest uuesti. Ta tundis, et huuled olid öistest suudlustest hellad ja silmad väsinud ning keha rammestunud.
„Ma olen nüüd tänasest sinu naine, igavesti, kas kuuled!“
„Ja mina olen sinu mees, igavesti, kas lubad? Ka siis, kui ma peaks sõjaväkke minema. Kui ma sealt tagasi tulen, tahan vaid sinuga olla, sa oled mulle nii kallis!“ embas Silver vastu. „Tead, teeme nii, et tuleme alati 28. juulil siia pärna alla tagasi ja oleme siin, nii nagu me täna öösel olime, kas oled nõus?“
„Jah, teeme nii, siin sain ma päriselt sinu omaks,“ vastas Anna õnneliku naeratuse saatel.
Anna ja Silver külastasid oma salakohta sageli, nad tulid vahel varahommikul, vahel südapäeval, nii suvises äikesevihmas kui hilissuvises ööpimeduses. Nende ojaäärsest kohtumispaigast sai nende unistamiste ja armastuse jagamise koht. Vana pärn pakkus kaitset.
Suve lõpus, kui ees ootasid Silveri õpingud pealinnas, tulid nad salapaika valusa teadmisega, et ei saa siia naasta paar nädalat.
„Sa võiksid minuga koos Tallinnasse tulla, mõtleme midagi välja, ma räägin vanematega,“ alustas Silver. „Ma ei taha sinuta olla.“
„Ma ei saa, lubasin emale, et aitan teda seni, kuni mul mingit kindlat töökohta pole. Ja vendadega on ka kogu aeg probleeme,“ vastas Anna ohates. „Kuhu sa mu seal linnas paneksid ja mis ma tegema hakkaksin? Pealegi tuleb sul ju novembris ikkagi sõjaväkke minna. Vastik sõjavägi, mõtle, kaks aastat!“
„Ma ei tea, mis saab, ei taha üldse minna, võiks endale mingi vigastuse hankida,“ jätkas Silver.
„Mis sa räägid, ma küll endale mingit santi ei taha, sul põlv niigi haige. Kuidas üldse sellises seisus noormehi sõjaväkke lubatakse, ei saa aru!“ vastas Anna. „Miks, oh miks meid nii paljud asjad lahku tahavad ajada. Ma hakkan iga nädal, kui saan, siin pärna juures käima. Sõidan bussiga linnaserva ja edasi kõnnin jala,“ lubas järsku neiu.
„Ära talvel tule, see teeb ikkagi viis kilomeetrit kõndi, külmud veel hange ära,“ palus Silver ja haaras neiu ümbert tugevasti kinni. „Kas sa ootad mind ära?“ jätkas ta. „Palun oota mind, Anna!“
„Ma luban, et ootan sind! Ja me näeme juba kahe nädala pärast, kui Tallinnast koju tuled, eks!“ Nende sõrmed olid kokku põimunud ja ninad vastamisi. Suudlused muutusid kuumemateks ja embused kirglikumaks. Anna palus Silveril tekk maha laotada ja nad heitsid sellele pikali.
„Ma armastan sind, Silver! Luba, et meie armastus ei unune kunagi. Ma ei lakka sind iialgi armastamast!“ muutus neiu äkitselt härdaks. Noormees suudles Anna silmi ja nägu ning lohutas teda. Tal oli raske ette kujutada, kui ränk võib lahusolek olla pärast sellesuvist kokkukasvamist. Olid nad ju ühise katuse all nüüd mõlema kodus öid veetnud ja tundsid end üha enam paarina. Nende suhe polnud enam kellelegi saladus.
Kuni septembrini ei varjutanud miski nende õnne, kuid siis ühel varahommikul tuli emotsionaalne lahkumine Silveri koduväravas ja pärast seda saabus Anna jaoks aeg, mis kattis kõik ilusa nagu tume linik. Naine käis norus peaga ringi, miski ei maitsenud, ei pakkunud rõõmu. Tema päevi täitsid nüüd majapidamis- ja aiatööd ning hommikuti müüjakohustused kohalikus toidupoes. Õhtuti kuulas ta oma toas muusikat, kuid kõik laulud meenutasid Silverit ja ajasid nutma. Ta tundis end üksiku ja mahajäetuna.
Aeg-ajalt jooksis ta tänavanurgale telefoniputkasse, et püüda Silverit ühikanumbril kätte saada. Vahel see õnnestus, kuid mõnikord oli Silver majast välja läinud ja siis tuli loota, et järgmisel õhtul on rohkem õnne.
Noormees oli eemalt kuulates nagu teine inimene, konkreetne, napisõnaline ega maininud kordagi, et ta Annat igatseb või armastab. See tegi Annale väga haiget ja koduteel nuttis ta end hingetuks.
„See on põrgulikult raske!“ teatas Anna esimese asjana, kui Silver paar nädalat hiljem reede õhtul koju tuli ning Anna tema uksest sisse tormas.
„Meie päralt on kaks pikka päeva, need kuuluvad ainult meile!“ vastas Silver teda kirglikult emmates. „Sõidame linnast välja, vana pärna juurde.“
Seekord ei mallanud nad tekilaotamisele aega raisata ja jagasid armastust kiirustades, poolistukil, vanalt pärnalt tuge võttes. Hiljem, rahunenult tõusid nad puu najale seisma, külg külje vastas, sõrmed vaheliti.
„Nad saadavad meid sõtta!“ pahvatas Silver. „Linna peal juba jutud käivad, et kõik, kes novembri esimesel nädalal sõjaväkke võetakse, saadetakse kuskil mägedes mingit konflikti maha suruma. Igavene jama!“
„Mis, mida, sõtta, kas kuskil käib sõda?“ imestas naine, kes ei suutnud korraga aru saada, millest mees räägib. Anna mõtles nende armastust täis suvele, kus ei olnud ruumi sõjauudistele.
„Jah, ja Nõukogude Liit saadab sinna oma väed, nii nagu ta ka Afganistani on saatnud,“ jätkas Silver. „Ma pean midagi välja mõtlema, ma pole mingi sõdur, ma ei oska ju relvagi käes hoida, meist saab seal vaid kahuriliha.“
Noormees jätkas rutakalt: „Isa arvab, et ma pean vait olema ja oma aja ära teenima, nagu kord ette näeb. Kas ta siis ei saa aru, et võin seal sõjas surma saada?“
Silveri pilku täitis ahastus ja ta hakkas hääletult nuuksuma. Anna laotas oma käed ümber noormehe kaela ja surus oma näo tema näo vastu: „Ei, ma ei taha, et sa sõtta lähed, see on nii ebaõiglane. Kas siis pannakse sind vangi, kui sa end varjad?“
„Jah, ja saadetakse ikkagi teistele järgi ja pärast istud seal veel mitu aastat!“
Nende õnnelik taaskohtumine mattus tumeda murekoorma alla. Anna võdistas õlgu. „Kallis, sul on külm,“ ärkas Silver otsekui painavast unenäost
