kohustusest, lisaks tudengiseisusele pidi teda sealt päästma korvpalliplatsil vigastatud põlv. „Kes minusugust haige jalaga noormeest ikka armeesse võtab?“ lohutas ta Annat, kui naine valutas südant, et elu võib nad kaheks või ka kolmeks aastaks lahku viia.
Noorte kohtumised muutusid pärast eksameid ja lõpuaktust üha tihedamaks. Lõpuks ometi oli neil teineteise jaoks aega, nende päralt oli kaks kuuma suvekuud! Senised jalutuskäigud asendusid peatselt väljasõitudega randa ja kaugemalegi, sest Silver sai pika pinnimise peale vanematelt lõpukingiks Jawa. Kui imeline oli see vabadus, kihutada mootorrattal mööda Eestimaad ja avastada kahekesi uusi paiku!
Silveri vanemad, kohaliku masinatöökoja juhataja ja kaubanduskooperatiivi pearaamatupidaja, olid hinnatud linnakodanikud ja suhtusid noorte suhtesse esialgu tõrjuvalt. Õdesid-vendi Silveril polnud. Nii oli kogu vanemate tähelepanu ja armastus vaid talle suunatud.
Eriti ema leidis Annas järjest puudusi: tüdruk olevat liialt boheemlik ja kandvat liiga tumedaid riideid. Raamatupidajana ei saanud naine märkimata jätta, et Anna reaalainete hinded pole ka kiita. Lisaks on tal joodikust isa ning pätist vend. Ei ole ta mingi õige pruut nende viielisele pojale! Silverist saab ikkagi kõrgelt haritud elektriinsener, aga tüdruk ei pääsenud üldse kõrgkooli, mis tast siis ikka saab! Teeb veel tite nende kukupaile.
Silveri vanemate tõrjumistele vaatamata said noored peaaegu igal nädalal ühe päeva endale näpistada. Lõpuks, kui noored enam oma suhet väikelinnas liikudes ei varjanud ning jalutasid Silveri aiaväravast käsikäes sisse, hakkasid vanemad tasapisi leebuma. Silveri sünnipäeval juuli alguses tutvustasid nad Annat kui nende poja pruuti ühise laua taga ka sugulastele, vanavanematele ja onudele-tädidele. Neiu südikus ja abivalmidus, eriti tema ind köögis toimetada sulatas Silveri ema jäise oleku.
“No näed, ja ta oskab ka väga hästi joonistada,“ oli Silveri isa rahul neiu hobiga ja jagas Annale oma kunsti- ja arhitektuuriraamatuid, mida talle vanaonu Kanadast saatnud oli. Anna ahmis neid tunde ja tunde, nii muistse Egiptuse ja tänapäeva arhitektuuri, Vana-Kreeka kunstiajalugu kui suuremate kunstimuuseumite varamuid. Tihti sai hommikusest külaskäigust Silveri juurde õhtusöök koos tema perega ja alles pärast seda sõideti kahekesi mere äärde, jõudes kohale just päikeseloojangu ajaks.
„Tule, lähme juba,“ kõdistas Silver Annat, kui naine oli end pärastlõunal liiga kauaks raamatute taha unustanud. „Pärast loed edasi. Ja üleüldse, sa võiksid rohkem ise maalida, mitte neid pildiraamatuid vahtida. Mäletad, mida õpetaja sulle ütles: Anna, ära suvel oma molbertit unusta! Nagu „Kevades“… Tule, sõbrad ootavad juba, tule nüüd!“
„Jah, sul on õigus, homsest vaatan oma värvid üle, mul vist on vaid õli juurde vaja ja paar alusraami, kangast peaks veel jätkuma, pole jõudnud kõike täis maalida. Kas viid mu homme mere äärde, teeks seal mõned kenad vaated?“ küsis Anna.
„Ma homme ei saa, lubasin Margusele, et aitan tal motikat remontida, tal oli mingi kolin seal sees,“ vastas Silver.
„Ah, olgu, mul võib-olla polegi homme veel isu miskit teha, sätin kangast raamidele ja siis mõni teine päev ehk. Mida me Liinale sünnipäevaks viime, vaata, kas see pilt sobiks talle? Tal on mu lillepilte juba mitu tükki, viimaks solvub?“ arutles Anna, kollakates toonides lillepilt käes.
„Ära põe, mulle küll meeldiks su lillepilte veel saada, pealegi talle nii meeldivad su maalid ja nartsissid ongi ta lemmikud."
„Olgu, võtame selle, on jah nartsissid ta lemmikud. Kust sina seda nii hästi tead?“ naeris Anna.
„Teil käib ju pidevalt arutelu, et mis teile meeldib, et mina olen sinu lemmik ja Margus on Liina lemmik ja sinu lemmiklilled on krookused ja lemmikvärv must ja Liina lemmikraamat on „Triumfikaar“ ja sinul on „Vanamees ja meri“ – ma ei saa aru, kuidas see raamat üldse kellelegi meeldida võiks? Nii et näed kui palju ma teist tean. Pane see lilleline kleit täna, kas see on sul siin?“ uuris Silver.
„Jah, ma panen siis selle, ai, ära kõdista, kuss, oota, su vanemad on siinsamas!“
Silver suudles teda ja surus ta voodile, silitas paljaid sääri ja surus käe rinnale. Anna värises üle keha ja sasis noormehe juukseid. Suudlused olid magusad-soojad ja Silver kattis nendega Anna õlgu, kaela, käsivarsi. „Ma armastan sind, Anna, kas ma olen seda sulle juba täna öelnud?“
„Oled, ma armastan sind ka, täna ja igavesti!“ vastas Anna naljatlevalt. Nad põimisid sõrmed kokku ja vaatasid teineteisele silma.
„Palun, ole minu oma, ole minu oma alati, ka siis, kui ma sinna neetud sõjaväkke minema pean. Ma armastan sind!“
„Ma olen sinu oma ja sina ole minu oma, ka siis, kui sa sealt neetud sõjaväest tuled, kas lubad?“ usutles Anna vastu.
Silveri silmad tumenesid. „Ärme lähme Liina sünnipäevale, vaid sõidame sinna oja äärde, sinna meie pärna juurde ja veedame öö seal. Kas tahad?“
„Läheme küll, Liina on mu parim sõbranna ja ma ei jätaks ta sünnale mingi hinna eest minemata, isegi siis, kui ma haiglas oleksin. Aga me võime ju millalgi sealt sünnipäevalt ära kaduda ja oma pärna alla minna. Kas sul mingi tekk on pakikas olemas?“ küsis Anna kleiti selga tirides. Silver aitas tal luku selja tagant kinni ja haaras neiu õlgadest, embas teda hellalt ja sosistas kõrva: „Mul on seal tekk ja saunalina juhuks, kui ennast pärast pesta tahame, ja kampsun, kui sul peaks jahe hakkama. Sa oled nii ilus!“
Liina sünnipäeva tähistati tema onu suvilas, Haapsalust veidi eemal. Kohal oli enamik nende klassikaaslastest, mõni neiu rahvatantsurühmast ning paralleelklassist. Poisid grillisid šašlõkki ja tüdrukud valmistasid kurgi-tomati salatit. Lisaks oli Liina vanem õde teinud oma firmakooki, ülihead Napoleoni – kõik armastasid seda ega kujutanud ühtegi pidu selleta ette. Margus oli kaasa tassinud ka oma kassetika koos kõlaritega ning tants käis lausa lageda taeva all. Kõigil oli muljetamist, et kes kuhu ülikooli sisse sai või ei saanud ja kes asub tööle või praktikale ning kes suvel midagi lahedat ette võtab. Kõigil oli lõbus ja paar pudelit šampanjat oli peagi otsas.
Aeg oli juba kõvasti üle südaöö, kui Anna ja Silveri puudumist tähele pandi. Esialgu otsiti neid suvilast, kuid peagi märgati, et aia tagant on puudu ka Silveri Jawa ning pidu jätkus nendeta.
Silver trampis pikaks kasvanud rohu madalamaks ja laotas teki maha. Anna kõndis paar sammu eemale oja kaldale, kükitas, võttis kätega ojast vett ning rüüpas tubli sõõmu. Vesi oli värskendavalt külm.
Juulikuine öö oli hämar, kuid peagi silmad harjusid. Ritsikad siristasid kõrvulukustavalt ja eemalt kostus mingi linnu hädaldav hüüd tsiiüüt-tsiiüüt. Silver haaras Anna oma embusesse ja silitas hellalt ta juukseid. Suudles õrnalt huuli ja tundis tema maitset, mis oli ühtaegu magus, hapu ja soolakas. Nad seisid kõvasti teineteise vastas, käed põimunud kallistuseks. Kerge tuul liigutas Anna juukseid ning kleiti.
Silveri käed liikusid Anna õlgadele ja ta tõmbas vasaku käega ettevaatlikult Anna kleidilukust. Avas selle, silitas Anna paljast selga ja avas rinnahoidja. Siidkleit langes maha, Silveri käed liigutasid hellalt ka rinnahoidja eemale. Anna seisis Silveri ees püksikute väel ja väristas õlgu: „Ei, mul ei ole külm, ma lihtsalt kardan natukene, kallis.“
„Sa oled nii ilus! Ma tahan sind täna, tahan päriselt, Anna. Ma ei tee sulle haiget, ma luban, ma armastan sind!“ lausus Silver ja imetles neiut. Anna õlgadeni juuksed olid otstest kaardu koolutatud, tema pruunikas-rohelised silmad olid sügavad-selged, pikad ripsmed täiuslikud ning huuled kauni kaarega, kumerad ja pehmed. Mees haaras neiu näo oma käte vahele ja suudles teda laubale, silmadele ja suule, siis kaelale. Paitas õlgu, selga, rindu
