mõtteid jagub.
Ühel kaugemal sugulasel avastati paar kuud tagasi luuvähk. Laps. Tal on nüüd käsi ära lõigatud. Justini ema käis rahakogumise üritusel, sest kuigi tüdrukul oli tervisekindlustus, tuli perel maksta päris palju omafinantseeringut ja nüüd algab käe taastamine.
Teisel sugulasel – Justini ema nõbul – oli samuti luuvähk. Ta jalg lõigati kuu aega tagasi maha. Tal ei olnud tervisekindlustust ja nii lükkas ta arsti juurde minekut aina edasi.
Justini onu Joe tüdruksõbral oli vähk kõhu siseelundites. Ta aparaadid lülitati välja, paari tunni pärast ta hääbus. Sellest saab nüüd kolm nädalat.
Nii et siinses peres on olnud kolm rasket haigust lühikese aja jooksul. Kaugemale minevikku vaadates on neid veel palju: Justini lapsepõlvesõber suri ajukasvajasse, üks Justini onudest aga hakkas narkootikume tarbima väidetavalt selle tõttu, et ta elukaaslanna suri vähki. Vähemalt kahel peretuttaval on olnud rinna- ja ühel nahavähk.
Ka statistika näitab, et enamik immuunsusega seotud haigusi – nii allergiad kui vähid – on siinmail, nagu enamikus lääneriikides, kiirel kasvuteel. Ainult ülimad optimistid võiksid arvata, et sel ja sünteetilisel keemial pole mitte midagi ühist.
Siinse pere koer Hannah pole vahepeal mitte ainult depressiooni haigestunud, vaid ka paksuks läinud. Selle maja eelmine koer Eddie suri suhkruhaiguse tagajärjel. Nüüd tundub mulle, et ka Hannah on muutunud diabeetikuks. „Tal on lihtsalt posttraumaatiline sündroom,” arvab Justini ema. „Eddie oli ju ta elukaaslane ja ta suri alles poolteist aastat tagasi.”
Vaatan, kuidas Hannah kõnnib laisalt ühest toast teise, läheb kontrollib, kas süüa on juurde pandud, räntsatab tagasi pikali ja pöörab minu poole oma nukrad silmad. Jah, ma vist tean, mis sa tunned.
Midagi on siin majas valesti ka suhete tasandil. Nad ütlevad meile, et nad on õnnetud, sest meie jätsime nad maha ja kolisime Euroopasse. Et sellepärast nad omavahel nii palju kraaklevadki. See on kaugelt vaadates päris lahe ja sädemed lendavad, aga kui oled nende sädemete sees, hakkavad vaat et pisarad voolama. Kas te ei armasta teineteist?
„Kas ma saan oma jutu lõpetada?!”
„Ära sega!”
„Oh man!”5
„Mis?”
„Mis „mis”!”
„Sa ütlesid oh man!”
„Oh man!”
„Mis sul viga on?!”
„Kas sa jätad juba järele!”
Paus.
„Kell on kolm.”
„Miks sa pead alati nii negatiivne olema!”
„Ma ei ole ju negatiivne, ma ütlesin, et kell on kolm.”
„Ma tean küll, mis sa sellega öelda tahtsid!”
„Jajaa, mida iganes, sina tead meil ju kõike kõige paremini!”
Ja lõppu tavaliselt: „Mitte keegi teine ei suudaks sinusugusega abielus olla!”
Kas meie Justiniga muutume ka kunagi sellisteks, kes kogu aeg naaklevad ja kunagi vabandust ei palu? Kuivas majas, kus elekter ja puhastusvahendid söövad ära kõik õhu ja kus on olemas kõike liiga palju, aga millestki jääb justkui puudu…
Midagi head juhtus: veel kaks inimest võtavad selle riski ja lootuse elu lõpuni õnnelikult koos elada. Telefonikõne tõi siia majja uue soojuse.
„Kujutad sa ette, mu vanem poeg on kihlatud!” kuuleme nüüd Justini ema rõõmsat häält telefonis. „Jaa! Väga romantiline, kas pole, eile, jõululaupäeva õhtul. Suzie olla nutnud ja Ian oli põlvili! Nad tulevad täna õhtuks siia, muidugi. Ma olen nii elevil!”
Õhus on uued algused.
PÄEV PÄRAST JÕULE
Jõululaupäeva õhtul me muidugi hilineme kirikusse, nii et allkorrus on juba rahvast paksult täis.
Suundume seega lae alla, rõdule – need on traditsiooniliselt orjadele ehitatud kohad, kus on kitsamad pingid, „et orjad ei saaks magama jääda”. Otse käeulatuses on vanad laetalad ja õhk käib ringi. Allkorrusel on palju umbsem. Ma minestasin sellessamas kirikus oma laulatuse ajal (ja jõin seejärel suure kannu pühitsetud vett). Sellest peale on mul kohaliku kirikuõpetajaga justkui eriline side, ta tunneb mu ära ja naeratab. Muidugi, võib-olla tunneb sedasama erilist sidet iga koguduse liige, kes astub sisse siia rõskesse kuuselõhna täis väikesesse valgesse kirikusse.
Mulle meeldib kujutleda maailma läbi kolmeaastase Marta ja pooleaastase Anna silmade: mis sealt paistab, mis tunne on? Just nagu Vargamäe Indrek, kes läks jõuluõhtul kirikusse ja vaatas seal ema seelikusaba kõrval suurte silmadega ringi: kuidas orel tegi häält ja kuidas kõik ümberringi laulsid. Ka Marta laulab seekord kaasa ja mina märkan, et tean peast aina rohkem siinseid viise. Nii see läheb, aastate rütmis kuhjuvad asjad, mida me mäletame. Ja Marta saab esimest korda armulauda.
Tema silmade läbi on kogu ta elu loomulik, ei midagi imestamisväärset: ta on globaalse küla uus põlvkond, kelle meelest kahe kodu vahet lendamine ja ühest keelest-kultuurist teise hüppamine on tavaline asi. Kas ta tunnetab oma elus traditsioone ja stabiilsust? Vaatan teda põlvitamas enda kõrval altari ees – samas kirikus, kus oli tema ema-isa abielu õnnistamine ja tema enda ristimine – ning tunnen, et vastus on selge jaa. Minu südames võib valitseda segadus kultuurivahetuse pärast, aga oma lapsele olen ma andnud traditsioonide kimbu, kokku nii Eestist kui Ameerikast, ja ta peab neid omaks. Tema elu ei ole segane, ma vähemasti loodan seda.
Palun sel hetkel altari ees meelekindlust, et järgmise hommiku pakkepaberite katkirebimise orgial rahu säilitada.
Väikesed valusad küsimused kraabivad mind terve järgmise päeva vältel. Miks pakitakse iga sokipaar eraldi paberisse? Mina üllatasin neid omal ajal, kui panin kõik ühele inimesele mõeldud kingitused lihtsalt ühte kinkekotti. „Väga… huvitav…” Ja miks tahetakse kõik pakkepaber automaatselt ära visata? Nii on toad kolm korda ühe päeva jooksul täis katkikäristatud pabereid: kõigepealt hommikul, siis ennelõunal, siis pärastlõunal. Mina olen see, kes räbalaid päästab: „Me hakkame pärast Martaga meisterdama,” vabandan ma ja märkan pilke stiilis „veidrik tegutseb jälle…”. Võib-olla on see suur veidrus tõesti, mõelda, et ma suudan statistikat kübeke muuta. Eelmiste jõulude aegu visati väidetavalt terves riigis ära neli miljonit tonni pakkepabereid.6
Ohkan ja vajan veini, et see päev lõpuni elada. Miks see küll mulle nii raske on?! Mõtlesin, et mind ei saa see kingipüha enam tasakaalust välja viia, sest olen järele mõelnud ja aru saanud, et mul tuleb lihtsalt leida üles need praod, kustkaudu ma reaalselt saan tarbijaühiskonda muuta – näiteks tekkis mul paberiräbalaid korjates idee teha tulevikus nipiraamat, käsitööideed vanast kinkepaberist. Aga see, kas mu tütar saab endale uue patareidega Barbie või mitte, ei muuda suurt midagi.
Lisaks isetantsivale Barbie’le saabub jõuluõhtul meie perre peeretav kaugjuhtimispuldiga karumõmm, kaks iselaulvat
„Oh, mees!” (sõnasõnalises tõlkes, inglise k). Emotsionaalne hüüatus, mis väljendab tavaliselt üllatust, aga olenevalt kontekstist ka heakskiitu, halvakspanu vm.
Allikas: www.cleanair.org, Waste Facts and Figures.
