Kui käisin pööningul, siis nägin eelmise aasta karu – seda, kes muinasjutte loeb, kui nupule vajutada. Sealsamas oli kaks patareidega raamatut – need, kus laps saab näpu pildi peale panna ja siis ütleb pilt plasthäälel: „Mina olen part!” või: „Mina olen tiik!” Aga kui laps libistab oma näppu üle raamatu, siis kostab: „Mina olen… Mina olen… Mina! Mina!” Veel hullemat peavalukakofooniat saab tekitada kahte näppu korraga raamatus ringi libistades. Sellised elektroonikaimed peaksid asendama seda, mismoodi vanemad lastele ette loevad.
Kas ma siis pole rääkinud, et me ei soovi patareidega kinke? Muidugi olen. Aga see on kummaline seletamatu vastasvajadus – just patareidega kinke tahavad siinsed vanaema ja vanaisa osta. Ei tea, kuidas see on teistes Ameerika peredes, aga meil jäävad need seisma. Ei mina ega Justin oska neid patareipille mängudesse sisse tuua, või siis ei taha? Ja Marta tüdib neist kiirelt.
Onu Ianilt saab Marta seekord kingiks oma elu esimesed telekamängud. Teleka ees on plastratas, telekast tulevad kiiresti liikuvad pildid, mis mul pea valutama ajavad. Näiteks peaks laps väntama, pea kuklas ekraani jälgides, ja oma rattaga liblikaid taga ajama. Ma tunnen viha sellist kingitust saades, ja ma tunnen süüd oma viha märgates. Need kingitused ehitavad aina uuesti seda seina, mis on minu ja siinsete sugulaste vahel. Kõik teavad, et need kingitused jäävad siia ja me läheme tagasi oma enam-vähem minimalistlikusse maailma, aga ummiku tunne on küll. Pööningule seisma viidud plast on kulutatud, see ei kao siit ilmast kusagile, ja meiegi oleme süüdi selles kriminaalselt suures üleriigilises raiskamises.
Statistika näitab7, et kogu jõulude ajal tekkivast kinkide hunnikust läheb siin riigis aktiivselt kasutusele 1 %. Ja ülejäänud 99 %? Mis jääb seisma, mis müüakse kevadisel aiamüügil edasi, mis visatakse minema. Ka on siin levinud kinkide massiline poodi tagasiviimine, nii et enamasti on kingituse juures igaks juhuks ka ostutšekk. See on ju hea, et ebavajaliku saab poodi tagasi viia (olen seda Ameerika poodide joont Eestis taga igatsenud), aga suur osa poode ei anna tagasi mitte raha, vaid tagastatava kauba vääringus poekrediiti, nii et tavaliselt ostavad inimesed lihtsalt uusi asju ja veel rohkemgi, kui tagastatud kingitus maksis. Lõppkokkuvõttes kulub ikka samamoodi asju ja veel rohkem aega…
Mulle tundub, et siinsed inimesed ei saa aru, kui hinnaline väärtus on aeg ja kuidas nad matavad selle ressursi asjade alla.
Meie Justiniga oleme otsustanud sel aastal kinkida Martale enda poolt asjade asemel just nimelt puhast väärtuslikku valuutat, teisisõnu aega ja iseennast: lubadusi lähikuudeks, näiteks vähemalt tosin korda sel talvel kelgutama minna. Mind ei pane imestama Harvardi ülikooli psühholoogide leid8: mida rohkem lapsevanemad töötavad ja on lapse juurest eemal, seda rohkem ostavad nad oma lastele kinke, samas lapsevanemad, kes veedavad lastega rohkem aega, kulutavad füüsiliste kingituste ostmisele vähem. Täiesti selge kompensatsioonimehhanism – ja lapsevanemal on võimalik teadlikult valida, kummas rühmas ta tahab olla. Meie kirjutasime oma lubadused kahes keeles paberile, kaunistasime ära ja panime rulli. Meeldis lapsele ja andis ka endale kuidagi puhta tunde!
Aga ma kardan, et me lõpetame ühel päeval ikkagi ka ise hiiglaslikus majas, mis on täis asju, millest me pole suutnud loobuda ja mis on lihtsalt meie juurde graviteerunud, näiteks nendesamade jõulukingituste näol.
Meenub, kuidas Justin rääkis oma lapsepõlvest. Ta ema läks tööle siis, kui Justin oli 16aastane.
„Mida ta siis tegi, kui ta tööl ei käinud?”
„Noh, käis mööda poode, tõi koju uusi asju, sorteeris neid, ja kuna meil oli suur maja, täis asju, siis ta muudkui koristas ja korraldas midagi.”
Kaugemalt vaadates tundub see nagu kaks aastakümmet raisatud aega. See aeg tiksub pisikeste minutite kaupa. Iga kord, kui kingitakse (või ostetakse) uus laadung asju, tuleb selle eest maksta lõivu ajas. Tuleb uued asjad pakenditest välja lõigata, nendelt sildid eemaldada, nad pesta, sahtlitesse sorteerida… avastada, et sahtlid ei lähe kinni, kõik välja võtta ja sortida, mis läheb heategevusse või garaažimüüki… Juba on minutitest tiksunud tunnid. Ja igal nädalal ajavad lapsed oma kümme-korda-liiga-palju-mänguasjad ja kümme-korda-liigapalju-riided segamini ja vanematel kulub kümme korda liiga palju aega, et see kõik uuesti ära kraamida.
Jõulupäeva õhtupoolikul saabub suguvõsa – onud ja tädid ja nõbud. Tore on tunnistada rutiini: onu Frank koos oma kolme pojaga võtab alati varem või hiljem istet teleka ees ja hakkab mingit spordikanalit vaatama – jah, jõuluõhtul.
Justini vend Ian kisab köögis, tema vastutab kalkuni ja singi küpsetamise eest.
Vanaema istub tavaliselt ruumi keskel ja tavaliselt on Justin kusagil tema lähistel, ootamas võimalust, et minevikusaladuste asjus kinniselt vanaemalt mõni raas suguvõsalugusid kätte saada, siis, kui vanaemale vein pähe hakkab.
Operaator Joe ümber seisavad mõned naised, kes uurivad talt viimaste filmide köögipoole kohta, ja Joe klatšib või kiidab.
Näiteks Sarah Jessica Parker olevat väga sõbralik ja soe inimene – äsja lõppesid neil „Seksi ja linna” võtted, just samal ajal oli Joe kallim haiglas suremas. „Ma ütleksin, et Sarah oli kogu sellest seltskonnast kõige empaatilisem!”
Ja nii edasi…
Jõuluõhtul kuus aastat tagasi kohtasin neid esimest korda. Olin kummaline tüdruk Euroopast, kellega Justin oli seljakotirändamas käinud ja kes sai elus esimest korda kalkuniliha süües unisushoo. „Kas sa siis ei teadnud enne, et kalkun teeb veidi uimaseks?” Kuulsin seda küsimust nagu seina tagant. Vedasin end läbi vati ülakorrusele oma tuppa ja nii mööduski mu esimene Ameerika jõuluõhtu peamiselt magades. Hiljem arendas suguvõsa teooria, et tõenäoliselt tekib kohalikel kalkuni suhtes teatud immuunsus, kui nad seda liha varases lapseeas mekkima hakkavad. Sest kuidas muidu sai Epp-esmamekkija niisuguse kalkunišoki? Hiljem ei ole möödunud ainsatki jõuluõhtut ilma selle aruteluta. Nüüdseks on kõik siinsed jõululõhnad ja – maitsed mulle tuttavad: nelgija kaneelimaitseline kõrvitsakook, jõhvikatarretis ja – kaste, jõhvika-apelsinisai, õunakook, kaalikad, mõrkjasmagus sink – ja muidugi kalkun.
Ikka veel ei ole ma seltskondlikku musitamist ja sellele järgnevat „how are you?”9-fraasi endale verre saanud. Õige käitumine on hõigata see fraas, vastuseks hõigatakse „good!”10 või britipärasemalt „I’m fine”, ja siis kohe otsa „how are you?”. Just nimelt nii, ei sõnagi teisiti.
Minul kipub aga tulema ikka vaid lihtsalt „hello!” ja siis kohe teemakohane konkreetsem küsimus inimese elu kohta. Aga kui keegi küsib minult tavapärase fraasiga, kuidas mul läheb, kipun ma – ikka veel! – pikemalt vastama, kuidas mul läheb. „Oh, just kaks päeva tagasi jõudsime Euroopast.”
Nad vaatavad mind hetkelise šokiga. Nende suud on juba valmis hõikama „good!”, aga ma reageerisin valesti, ma ei küsinudki vastu, kuidas neil läheb. Kiirustan siis seda viga parandama ja nad saavad hüüda, mis vaja. Aga kerge kakofoonia jääb õhku.
Kuuse all kohtuvad täna kaks suurt teemat. Ian ja Suzie, värskelt kihlunud, palju õnne! Ja Joe, kes on värskelt kaotanud oma kallima vähi tõttu.
See hetk, kuidas Joe saabunuid vaatab, see üks murdsekund, kui ta oma pilku peita ei jõua. Kurbus. Kibedus. Kadedus? Kas Ian ja Suzie ei oleks mõne meelest tohtinud kihluda, mõtlen ma. Kas see on Iani onu suhtes ebadelikaatne? Aga nii ei saa mõelda. Elu pulbitseb edasi, kellelgi on ikka tume triip ja kellelgi valge aeg, ja siis, jumal paraku, jälle vastupidi.
KREDIITKAARDIPOHMELL
Kasutatud on minifilmi „The Story of Stuff ” andmeid: www.storyofstuff.com.
Andmed raamatust „Buy, Buy, Baby: How Consumer Culture Manipulates Parents and Harms Young Minds”, Susan Gregory Thomas.
Kuidas läheb? (inglise k)
Hästi! (inglise k)
