Grau"/>Mis ajab inimesi kirjutama? See ei ole ratsionaalne vajadus, nagu on seda enda toitmine või katmine. Kirjutamisvajadus tuleb sisimast, vahel oma lähedasi üllatades, justkui oleks see mingi haigus.
Siinsete juttude tegelikkus on segatud väljamõeldisega. Nende algeks on minu ammune vajadus end kirjasõnas väljendada, nõukogude ajal üles kasvanud noore naise igatsus teisele poole raudset eesriiet kiigata, sinna jõudes nähtut endale kõrva taha panna, samas poolkogemata leides midagi, mida polnud oodanudki – tõelise armastuse.
Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. See raamat olgu inglise filoloogi lugupidamisavaldus linnale, kus veetsin palju aastaid. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta end seal kodus tunda? Kas võõramaalane saab üldse kusagil lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale?
Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja millal oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.
Pühendatud Vincentile, armastusega
Näitlejatari õnnistus ehk mis juhtus proua Fitzpatricku juures
I
Anna tööpäev proua Fitzpatricku juures algas hommikueinega. Täpsemalt – proua Fitzpatricku hommikueinega, milleks oli alati röstitud sai pealemääritud marmelaadiga ja tass teed piimaga. Piima pidi olema just nii palju, et tee oli peaaegu valge, aga tõmmis ise ei tohtinud liiga lahja olla. Kui see kõik sai just enne kella kaheksat kandikule seatud, tuli see keldrikorruse köögist esimesele korrale tassida. Kop-kop proua Fitzpatricku magamistoa uksele. Ja kui seest kostis unine „Come in!“, sai uks ettevaatlikult lahti lükatud, sest teise käega tuli ju hoida kandikut tasakaalus.
Proua Fitzpatrick oli end pimedas toas voodis patjade najale poolistukile ajanud.
„Good morning, Elizabeth!“ (Proua Fitzpatrick tahtis, et teda eesnimepidi hüütaks.) Anna pani kandiku ta põlvede kohale tekile, tõmbas paksud kardinad akna eest ära, et natuke Inglismaa sombust hommikuvalgust sisse imbuks, ning pani kaminas gaasitule põlema. See oli selline imposantne tulease, mis imiteeris suursuguste majade kaminaid – nikerduste, mustriliste kahhelplaatide, antiiksete tulerookimisriistade ja võrega.
Mõnikord oli Dixie-Lou-Lou, proua Fitzpatricku koer – väike hästihoolitsetud halli karva puudel – perenaise juures voodis maganud. Siis hüppas ta voodilt maha ja keerutas hommikutervituseks Anna jalgade ümber.
Proua Fitzpatrickut oli hommikuti hale vaadata. Ta oli küll end tohutusuures voodis patjade najale ajanud, aga nägu oli tal unesegane ja loppis ning ta vaevalt mõmises midagi. Miks ta üldse nii vara pidi üles tõusma? mõtles Anna vahel. Ta jõudis järeldusele, et eelkõige selleks, et Anna päev varakult algaks, ja hommikueine viimine proua voodisse pidi rituaalselt näitama, kes on majas perenaine.
Järgmiseks tuli Annal minna koeraga jalutama. Õnneks oli Dixie-Lou-Lou hästikasvatatud vaikne loomake, kellega oli kerge toime tulla. Anna ei olnud küll mingi eriline koeraarmastaja, aga Dixie-Lou-Lou võitis igaühe südame, kel temaga tegemist oli. Niisiis pani Anna endale kingad jalga ja jaki selga ja koera rihma otsa ning nad kõndisid koos majast välja. Kas sadas vihma, oli udune või suples tänav hommikupäikeses, ikka oli neil üks suund: ridamajadega palistatud tänavat mööda väikese pargi poole. Seal oli vahel ka teisi koerajalutajaid, eriti, kui ilm oli ilus. Enamasti vänderdasid rihmade otsas väikesed terjerid ja koledad pitbull-terjerid. Viimastest hoidis Anna targu eemale, sest nende ilme oli kurjavõitu. Ka Dixie-Lou-Lou ei paistnud tundvat nende vastu erilist sümpaatiat.
Anna oli õppinud hindama seda hommikust koerajalutamise aega, neid väheseid hetki, mil ta sai oma mõtetega omaette olla ja oma uue isevärki Londoni-elu üle juurelda. Õhtune magamaminekuaeg ei tulnud selleks arvesse, sest siis oli ta tavaliselt nii väsinud, et jäi korrapealt magama. Harjunud juba aastaid elama üksi, oli asumine teise riiki, suurde linna, tujuka perenaise live-in-seltsidaamiks/koerajalutajaks/ koduabiliseks olnud algul enam kui väsitav ning alles nüüd – poolteist kuud hiljem – hakkas ta oma uue eluga ära harjuma.
Proua Fitzpatrick oli töövestluse ajal küll täiesti tasakaaluka inimese mulje jätnud. Veelgi enam, ta oli sel päeval olnud väga võluv: rääkinud natuke oma näitlejannakarjäärist ja sellest, et ta viimane abikaasa oli ta hiljuti maha jätnud ning et ta tundis end väga üksi. Selleks ta seltsidaami vajaski.
Annalt oli ta muuhulgas küsinud, kust too pärit on.
„Eestist? Kuskohas see küll võiks olla?“
Ja kui Anna seletas, et see on äsja Nõukogude Liitu kuulunud väike riik, hüüatas proua Fitzpatrick:
„Ah! Sa oled siis venelane! Mulle venelased meeldivad.“
Kui Anna püüdis oma viga taibates protesteerida ning seletas õhinal, et ta kodumaal pole Venemaaga midagi pistmist, siis proua Fitzpatrick teda enam kuulda ei võtnud.
„Millal sa saad alustada? Homme hommikul?“
Anna oli tegelikult väga tahtnud proua Fitzpatricku juurde tööle saada. Töökuulutus nädalaajakirjas Lady oli kõlanud kaunilt: „Au pair needed for a lady. Must love dogs and know how to type.“1 Anna oskas masinakirja küll, ehk küll mitte virtuooslikult. Telefonis oli proua Fitzpatrick kõlanud väga veetlevalt. Anna süda hüppas tundest, et pärast paari ebaõnnestunud katset tal nüüd ehk veab ning saab lõpuks kusagile paigale. Aga kui ta vestlusele tulles lähenes proua Fitzpatricku majale West Hampsteadi linnaosas, nägi ta uksest väljumas pikka kasvu ilusat neidu, kes väga enesekindla moega vastupidises suunas minema kõndis, ning Anna oli mõelnud, et ta šansid vist kuigi head küll ei ole. Aga nüüd, hoolimata segadusest ta rahvusega, oli Anna siiski õnnelik ja meeldivalt üllatunud, et nii lihtsasti ta tööle värvatigi. Tal oli sellega ausalt öeldes kibekiire, sest raha oli otsa lõppemas ja tuttavad, kelle juures ta seni oli ööbinud, kibelesid külalistevaba elu juurde tagasi. Õhtul, kui ta teatas, et tal on nüüd töö ja elukoht leitud, oli see kõigile kergenduseks.
II
Proua Fitzpatrick oli punase juuksepahmakaga ilus neljakümnendates aastates naine – keskmisest veidi pikemat kasvu, hoolitsetud välimuse ja sirge rühiga. Ta oli end tutvustanud näitlejana, aga ta nägu tuletas Annale ebamääraselt meelde üht teist, palju vanemat näitlejatari, keda ta kunagi ühes filmis oli näinud. Proua Fitzpatrick aga ei teinudki sellest saladust, et ta oli käinud ilukirurgi juures ja lasknud oma nina natuke selle teise näitlejatari omaga sarnasemaks kohendada.
„Tal on nii perfektne nina, see lausa sunnib sellest eeskuju võtma,“ oli perenaine Annale kinnitanud, aga see oli hiljem, võib-olla esimese päeva õhtul. Tol hommikul aga oli proua Fitzpatrick teda tervitanud, kui ta Anna kellahelistamise peale ukse oli avanud: „Kas need ongi kõik su asjad?“, vahtides imestunult Anna väikest reisikotti, millega viimane oli saabunud. Annal polnud kodumaalt rohkem kaasas kui mõni paar vahetuspesu, kaks-kolm riidehilpu ja mõned raamatud.
Kui Anna oli need vähesed asjad oma uude tuppa ära pannud, siis tegi proua Fitzpatrick temaga oma kodus ringkäigu ning seletas talle, mida tal teha tuleb. Maja polnud teab mis suur. See oli üks neist Victoriaaegsetest terrassmajadest, köök keldrikorral,
Vajatakse
