aga ta jäi siiski heatujuliseks.
Uksest astus sisse proua Fitzpatrickust noorem naine, kes nägi kõiges tema moodi välja – peale nina, mis oli kergelt kongus. Tema ees tatsas väike tüdruk, kes jäi Annat kohates nõutult seisma.
„Tere!“ ütles Anna.
„Saage tuttavaks. Minu au pair – ta on pärit Venemaalt.“
„Ee – mitte päris. Ma olen Eestist. Mu kodumaa on üsna Soome lähedal,“ ruttas Anna proua Fitzpatrickut parandama.
„Aa, sa oled siis hoopis soomlane?“ Proua Fitzpatrick näis olevat üllatunud.
„Mul oli ükskord soomlasest kallim,“ reageeris Margaret. „Tore poiss oli, ehk küll veidi liiga vaikne.“
„Sa pole mulle sellest kunagi rääkinud, Maggie. Aga sea end ometi sisse! Võta kingad jalast ära, sa ju tead, et ma ei salli kingi siin majas. Anna, mine too kohvrid Maggie autost ära ja aita Victorial mantel seljast ja kingad jalast!“
Peale selle tuli Annal veel Victoria magamisase autost oma magamistuppa tassida ja kokku panna.
Victoria oli jutukas tüdruk, kuigi kõikidest ta sõnadest Anna aru ei saanud. Ja ta armastas kiiresti toast tuppa paterdada ning Dixie-Lou-Loud sabast sikutada. Anna pidi muude kohustuste hulgas tüdruku mähkmeid vahetama. Victoria ei osanud veel potil käia. Kõiges muus aga jättis ta juba väikese daami mulje oma hästilõigatud soengu ja kallite riietega.
Margaret ei paistnud olevat sugugi närvivapustuse äärel – vastupidiselt sellele, mida proua Fitzpatrick õe kohta oli öelnud. Ta oli abielus ärimehega, kes oli äsja segastel asjaoludel pere juurest lahkunud. Hiljem sai Anna teada, et too ärimees oli langenud narkootikumide küüsi ning ühte erakliinikusse tervenema paigutatud. Selle teabe valguses tundus Margaret isegi ülimalt rahulik. Ta pööras tähelepanu koguni Annale, küsis neiu pere ja kodumaa kohta ning mida ta vanemad olid teinud. Anna pahvatas välja, et ta ema oli olnud õpetaja ja isa raudteetööline. Proua Fitzpatrick polnud talt möödunud poolteise kuu jooksul, mis Anna ta juures oli elanud, veel kordagi niisuguseid asju küsinud.
Nad istusid neljakesi elutoas marmorlaua taga ning sõid rikkalikku õhtusööki, mille proua Fitzpatrick oli Anna kaasabil valmistanud. Kõik paistsid olevat ülimalt heas tujus ning Annagi meeleolu lõdvenes. Üldine õhkkond oli ülimalt sundimatu ning mida edasi õhtusöök edenes, seda lõbusamaks see muutus.
Kui Anna hiljem köögis magustoitu taldrikutele jagas, hüüdis proua Fitzpatrick talle elutoast naljatamisi, et kas ta juba tuleb nende maasikatega, ning Anna vastas talle, samuti tögamisi, et ei tule, vaid sööb need kõik ise ära.
„Ta on nii naljakas, see Anna,“ kuulis Anna proua Fitzpatrickut oma õele ütlevat.
Margaret ja Victoria tulid kaheks nädalaks, aga jäid tervelt kaheks kuuks. Anna leidis end nüüd korraga kolme inimese eest hoolitsemast. Proua Fitzpatrick jagas oma laia voodit õega. Nii et hommikul tuli neile mõlemale tee ja röstsai valmistada. Victoria oli üleval veelgi varem ning teda tuli pesta, riietada ja talle söök valmistada. Victoriaga magamistoa jagamine polnud esimestel öödel Annale miski probleem, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Victoria keset ööd üles tõusma ja oma voodist hüüdma: „Am wet!“4 või „Juice!“5 Annal ei jäänud siis muud üle, kui Victoria mähkmed ära vahetada või talle lutipudelist mahla joota. Kui need öised hädaldamised sagenema hakkasid, siis püüdis ta vahel teeselda, et ta ei kuulnud, mida talt nõuti. Võib-olla ta tõesti esimesi hüüdeid ei kuulnudki, sest oli magamatusest üha enam ja enam väsinud. Seejärel paisus Victoria hädakisa nii suureks, et see pidi kostma proua Fitzpatricku magamistuppa, sest mõne aja pärast ilmus Margaret Anna magamistuppa – koos Dixie-Lou-Louga, kes uudishimulikult ta jalge juures kargles ja klähvis – ning viis lapse endaga kaasa proua Fitzpatricku voodisse. Vähemalt sai Anna siis ülejäänud öö rahulikult magada, seevastu proua Fitzpatrick ja ta õde olid hommikuks magamata nägudega. Niisiis pidi Anna öösiti taas Victoria hüüetele kiiresti reageerima hakkama, et ta perenaine ja tolle õde jälle magada saaksid, kuni ta puruväsimus probleemi uuele ringile lasi. Lisaks hakkas Victoria öiste hüüatuste repertuaar laienema. Vahel hüüdis ta, et tahab emme juurde voodisse. Et aga mitte tüdruku emmet tülitada, võttis Anna ta hoopis enda juurde, kuigi ta voodi oli kitsavõitu. Victoriale ta juures vist meeldis, sest nüüd hakkas ta emme juurde tahtmise asemel iga öö Anna juurde tahtma. Kui viimane pärast mitut unetut ööd otsustas tüdruku enda juures magamisest ära võõrutada, oli tulemuseks taas vali hädakisa, mis lõppes Margareti ilmumisega Anna magamistuppa ja lapse proua Fitzpatricku tuppa kadumisega.
Lahendust sellele nõiaringile ei tulnudki, kui mitte arvestada, et unetute ööde järel oli perenaine rohkem ärritatud meeleolus, mis sundis Annat omakorda rohkem unetuid öid taluma. Aga lõpuks ei pidanud temagi vastu ning teatas ühel päeval, et tahab magada hoopis elutoa diivanil, et pääseda pisikesest koletisest oma magamistoas, kes tal puhata ei lase.
Margaret oli selle plaaniga igati päri, aga proua Fitzpatrick vaikis. Õhtul tulid talle veel külalised, kes jäid hilja ööni ning Anna ei saanudki oma plaani ellu viima hakata.
Järgmisel õhtul küsis Anna uuesti, et millal ta saaks diivanil magama hakata. Proua Fitzpatrick mõtles natuke ja ütles siis: „Mul ei ole sulle kusagilt teist magamistuba anda. Kui sulle mu juures ei meeldi, siis võid sa lahkuda. Aga ma ei soovi, et sa lahkuksid. Sa päris meeldid mulle. Sa oled tubli tüdruk, aga elu Londonis on kallis ja raske, ma ei soovi, et sa kusagil tänaval lõpetaksid. Ja kus mujal sa nii hästi süüa saaksid!“
Seepeale Anna enam uuest magamiskorraldusest juttu ei teinud, sest kõigest hoolimata oli temalegi hakanud proua Fitzpatricku juures meeldima ning ta oli hakanud seda maja oma koduks pidama. Ta mõtles ka mõnikord oma päriskodu peale Eestis, aga see tundus olevat nii kättesaamatult kaugel. Pealegi, seal ei oodanud teda nagunii keegi tagasi.
V
Päevasel ajal oli Victoria kõige toredam väike tüdruk, kelletaolist soovinuks endale iga ema või kasvataja. Ta vaatas sulle otsa oma suurte pruunide sõstrasilmadega ja su süda sulas. Anna unustas päeval ära, milline koletis oli Victoria öösel olnud. Ta valmistas lapsele hommikusööki, vahetas mähkmeid, pesi ja riietas, luges ette lookesi paksude lehtedega raamatutest, mis Victorial väikese kohvriga kaasas olid. Ta õppis ära lapse lemmikud, ingliskeelsed muinasjutud Lumivalgekesest ja Tuhkatriinust ja mitmed luuletused ning oli neist samamoodi vaimustuses kui ta hoolealunegi. Samuti sättis ta Victoriat autosse istuma, kui ema tütrega linna peale läks.
Enamasti käisid ema ja tütar ostureisidel ning tagasi tulles oli neil auto täis laaditud mitmesuguseid plast- ja paberkotte kallite riietega. Lähenesid jõulud ning Anna sai peale intensiivse koristamise lisaülesandeks aidata kingitusi pakkida ja jõulukuuske ehtida. Kahte viimast tegid kolm naist koos ühel õhtul, kui Victoria oli juba voodis. Kingitusi oli palju – proua Fitzpatrickul ja ta õel oli palju sõpru. Jõulukuusk oli ehtne – pärit Taanist ja olevat maksnud krõbedasti. Šerriklaaside saatel edenes õhtu libedasti ning hommikul oli maja täis Victoria vaimustuskilkeid ehteid täis riputatud kuuske nähes.
Jõulupühade hommikul läks lahti kingipakkide avamine. Anna sai kingiks ilusa džempri, Victoria aga sületäie uusi riideid ja mänguasju. Isegi Dixie-Lou-Lou sai uue kaelarihma. Jõululõunaks oli inglise traditsiooni järgi valmistatud suur kalkunipraad salveitäidise ja lisanditega: kastanite, rooskapsaste, jõhvikamoosi ja muuga. Peakokaks oli proua Fitzpatrick ise ning Anna oli talle abiliseks. Peale joodi ohtrasti veini ning Rocquefort’i juustu kõrvale mekiti portveini. Lõpuks ilmus peolauale paksu koorekastmega üle kallatud jõulupuding. Ilma sellekõrvase kohvi ja konjakita
Olen märg!
Mahla!
