Minu California. Mull mullis. Ede Schank Tamkivi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi страница 1
SISSEJUHATUS
Maailmakaarti vaadates tundub, et teekond Eestist Põhja-Ameerika läänerannikule Californiasse läheb üsna sirgelt üle Mandri-Euroopa ja Ameerika. Lennuk teeb aga Euroopast San Franciscosse lennates paraja kaare üle Gröönimaa ja Kanada. Tegelikult ongi see lühem tee, sest maakera pole mitte lapik, vaid ümmargune nagu üks suur mull.
Sellesama maakaardi järgi saab teada, et umbes-täpselt California rannajoone keskel asuv San Francisco paikneb samal laiuskraadil Hispaania lõunarannikuga. Omamoodi sümboolne: esimesed eurooplased, kes Põhja-Ameerika läänerannikul jala maha panid, olidki pärit just nimelt Lõuna-Hispaaniast. Pole midagi imestada, et nad võisid tunda ennast uues maailmas üsna koduselt, sest ka loodus on neis kahes paigas üsna samasugune. Ainult et California puhul tuli kõik mõõtmed ja nähtused korrutada vähemalt kahega.
Kuna mina olin harjunud Eestimaa sileda maastiku, kitsaste teede ja hõreda asustusega, rabas California esmakohtumisel oma võimsate pinnavormide ja tohutu avarusega. Siin on tõesti kõik suur: mäed, puud, autod; isegi taevas tundub kõrgemal ja avaram. Kindlasti ka sinisem. Ainult muru ei ole rohelisem, see on suurema osa aastast hoopis kõrbenud-pruun, kunstipärasemalt öeldes: kuldne.
Ei tea, kas see tuleb lõpmatuna näiva Vaikse ookeani lähedusest, kuid selle hiigelveekogu kaldal elavate inimeste horisont tundub samuti avaram. Californialased tunnevad huvi asjade ja inimeste vastu, oskavad väikestest asjadest rõõmu tunda ning on suurema osa ajast heas tujus. Pole ju põhjustki viriseda, kui 300 päeva aastas paistab päike ning ümberringi on ainult rahulolevad ja naeratavad näod. Nagu elaks mingis mõnusas mullis.
Californias ei tunne keegi end võõrana, sest kõik inimesed ongi siia alles hiljuti üle maailma kokku tulnud. Huvitavad aktsendid, põnevad taustalood, paeluvad tegevusalad ja laialdased teadmised – need tulevad inimeste juttudest ikka ja jälle välja. Siin on lihtne saada „omaks”, tunda end teistega võrdväärsena, sest valdav osa on alustanud üsna hiljuti üsna algusest. Miski ei tule kätte aga niisama ja keegi ei saa ega tahagi tegevusetult lesida. Kui jääd niisama mõnusalt palmi alla pikutama, võid ju millestki olulisest ilma jääda!?
Ka minule on California üks järjekordne algus. Uute tutvuste, uute tegemiste ja mõistmistega. See on küll omamoodi paradoks, aga elu mullis võib muuta horisonti avaramaks.
HEA UUS ILM
„Ja mida sina seal siis tegema hakkad?”
Nii küsis minult enam-vähem iga inimene, kellega tuli jutuks meie pere kolimine Ameerika ühendriikide läänerannikule, maakaardi järgi vaadates otse California osariigi südamesse, Palo Alto linna.
Täpselt sellises sõnastuses kuulsin seda küsimust kümneid kordi, ainult et mõnikord oli rõhk sõnal „sina” ja teinekord „seal” peal. Lõpuks ei osanudki enam midagi tarka vastata, lihtsalt pomisesin tüdinult: „Küllap aeg näitab…”
Mõistagi olin ma ise mõelnud sellele küsimusele väga palju kogu kolmveerandi aasta jooksul, mil mu abikaasa õppima asumine Stanfordi ülikooli oli juba kindel. Pärast aastatepikkust pereloomisele keskendumist olin just jõudnud selle müütilismüstilise töö- ja pereelu ühildamiseni, mis tähendab ilmselt seda, et lapsed on piisavalt vanad ja palju kodust ära, tööd ei pea tegema pelgalt rahateenimise pärast, vaid saab teha täpselt nii palju, kui eneseteostuse seisukohalt sobilik või eneseharimise vaatepunktist vajalik tundub, ning kirsina tordil saab end akadeemilises keskkonnas ärksana hoida. Aga nüüd siis minek kuhugi hoopis teise maailma otsa, kus alustada kõike uuesti!?
Andsin endale aru, et selliseid võimalusi ei ole paljudel. Aga uhke ja õnnelikuna ennast sellegipoolest ei tundnud. Elamine Eestist eemal polnud mulle kunagi olnud eesmärk omaette.
Et mida ma siis Ameerikas teha kavatsesin? Kas ma ise seda tegelikult teadsin?
Võinuks ju öelda, et ma kavatsen minna „tuhande võimaluse maale” oma läbilöögihetke otsima. Et näiteks võtan tagataskust mõne äriidee ja hakkan käima Stanfordi ülikooli lähedal asuval Sand Hill Roadil ridamisi ootavate riskikapitalistide ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt VCde1 ukselt uksele, et „raha tõsta”? No seda ilmselt ei usuks minu puhul keegi, ka mina ise mitte.
Muidugi on mul karjääri silmas pidades alati võimalik jääda truuks oma „esimestele liistudele” ehk ajakirjanikuametile: ma ju ei saabunud Ameerika ühendriikidesse mitte abikaasa tudengiviisa külge haakudes, vaid kogunisti I-viisaga ehk loaga, mis võimaldab välisriikide kodanikest meediatöötajatel viie aasta jooksul USAsse tulla ja taastulla ning siin erialast tööd teha. Kuid seejuures on klausel: töötada ei või kohaliku meediaettevõtte jaoks, vaid ainult „üle mere”. Minu läkitajaks sai Eesti rahvusringhääling, kellele andsin lõpuks esialgse „võtad ise kaamera kaasa ja monteerid lood kokku”-jutu asemel märksa ebamäärasema lubaduse võimaluse korral telesaatele „Kapital” midagi USAst toota.
Või ikkagi ka ise täie rauaga õppimisele keskenduda? Oleks ju rumal jätta kasutamata võimalus, kui oled keset sellist intellektuaalset rammu tihkelt täiskülvatud põldu?! Palo Altos asuv Stanfordi ülikool on Harvardi ja Yale’i kõrval USAs ja terves maailmas kindlasti üks tuntumaid kõrgkoole; maailma parimaid ülikoole reastavates edetabelites kõigub tema koht 2.–7. vahel.
Aga juba enne Ameerikasse kolimist olin aimu saanud, et ülikoolis edasi käia ei pruugi olla niisama lihtne. Võtsin 2012. aasta kevadel Stanfordi külastades südame rindu ja krapsasin sisse ülikoolilinnaku pseudokoloniaalstiilis kujundatud keskväljaku nurgal asuvasse antropoloogiaosakonda, et küsida, kas vabakuulajaid loengutesse lubatakse.
„Ja mis oli teie doktoritöö teema?” uuris mind pealaest jalatallani takseerinud kandilise kujuga proua üle prillide.
„Khmm, mul on alles magistriõpingud pooleli,” pomisesin vastu ja kaasavõetud bravuuripallist voolas visinal suurem osa õhku välja.
Proua saatis mind järgmise kolleegini, kes küsis omakorda tülpinult, kus ülikoolis ma seda magistrikraadi siis omandan. „Ja kus see veel asub?”krimpsutas ta nina, mingit kahtlast Türgi urgast meenutavat Tallinna ülikooli nime kuuldes. Jõudsime jutuga sinna, et vabakuulajaid põhimõtteliselt loengutesse ei lubata, isegi täisõppemaksu eest mitte, aga lõpuks ta siiski leebus ja soovitas mul uksi kulutada, et „äkki mõnel kolleegil hakkab teist kahju ja soovib teid endale poole kohaga, tasustamata assistendiks võtta”.
Istusin pärast seda kohtumist tükk aega aprillikuu paitava päikese all purskkaevu serval ja neelasin alla kurgus kraapivat klompi. Jah, ma sain aru, et paljud inimesed kogevad selliseid äraütlemisi iga päev ega lase end sellest sugugi heidutada, hoopis vastupidi – see sunnib neid edasi tegutsema ja rohkem pingutama. Miks ma üldse arvasin, et mingi suvaline tibi võib ühe maailma mainekaima ülikooli antropoloogiaosakonna uksest sisse tuhisedes oodata avasüli vastuvõttu „just sind me siin ootasimegi!”-juubelduste saatel?
Kõige selle taustal tundsin muidugi sotsiaalset survet keskenduda Ameerikasse kolimise puhul perele. Või et mis perele, kui mees ja lapsed on päev läbi koolis-lasteaias? Või mida üldse tähendab „keskenduma” perele – tegevus, mida ingliskeelses maailmas määratleb kogunisti omaette ametinimetus homemakerehk kodutegija?
„Noh, te ikka Ameerika kodaniku teete?” on nii mõnigi pärinud otsekoheselt, võiks öelda, et lausa robustselt, viidates asjaolule, et Ameerika ühendriikide pinnal sündivad lapsed saavad paljude illegaalidest
1