peres juba tõsisemat žongleerimisoskust. Ehk nagu keegi meile pärast teise lapse sündi soovis: „Palju õnne! Teie pere järgmine auto on… buss!”
Kuidas siis kõiki neid rolle uues keskkonnas kombineerida?
Nagu paljude teiste samasuguste olukordade puhul on juba tõestatud: pööre võib tulla kellegi pealtnäha muuseas pillatud lause peale.
„Kas sa arvad, et oled supernaine?” küsis üks sõbranna ühel keskpärasel õhtul, kui naised hakkasid ühes Skype’i vestluses kaoses korda looma.
„Muidugi mitte,” vastasin. Kuigi ausam olnuks öelda: „Muidugi arvan!” Just mina olengi see naine, kes suudab olla pilvitus abielus ülihõivatud ja – nõutud mehega, suudab anda parima kasvatuse kahele ilusale ja andekale lapsele, suudab jätkata enda kõiki uksi avatuna hoidvat haridusteed ning teha säravat karjääri, parem veel mitmel ametikohal korraga!
Aga mida see kõik mulle kokkuvõttes annab, küsisin endalt järgmisel hommikul. Eriline mõttekoht oli selle loetelu viimane punkt: minu töö. Pärast kahte aastat laste kõrvalt tööd rabamist olin aru saanud, et minu pingutus, hool ja mure ei ole kuidagi kooskõlas tagasi tuleva toetuse ja tunnustusega, rääkimata palganumbrist. Kannatavad inimsuhted ja mõistagi enda tervis. Ja see on siiski meie kalleim vara.
Niisiis, minu lõplik aus vastus küsimusele „Ja mida sina seal siis tegema hakkad?” oli see, et ma tahtsin vahelduseks võtta lihtsalt aega iseendale. Ja lasta elu merelainetel end kanda, sinna, kuhu nad paremaks peavad mind viia.
SISSE- JA VÄLJAELAMINE
Kui ma lastega Eestist Ameerikasse jõudsin, olid minu abikaasa koolitunnid juba ammu alanud. Tema magistriprogrammi loengud hakkasid pihta nimelt juuli alguses ja meie jõudsime pärale kuu aega hiljem. Olime niimoodi kokku leppinud: tema saab oma tudengirolli rahulikult sisse elada, sellal kui meie võtame veel Eestimaa lühikesest suvest viimast.
San Francisco lennujaama pärastlõunases kuumuses ei tundnud ma Steni äragi, sest ta oli vahepeal nii kõhnaks jäänud ja pruuniks päevitunud. Kuu ajaga oli ta täielikult kohanenud oma uue eluga üliõpilasena ja californialasena – selle lahutamatu osa on pikad tööpäevad, tervislik toitumine ja agar sportimine. Ühiselamukorter oli sisustatud kõige vajalikuga, nii et mul ei olnudki teha muud, kui oma kaks kohvrit lahti pakkida ja riided kappidesse ära mahutada. Peale hädapäraste hilpude (ja muidugi paraja laari kodumaiste kommide) me Eestist suurt midagi kaasa ei võtnudki, sest lapsed kasvavad nagunii kiiresti, nende garderoobi tuleb pidevalt täiendada ja kodutarvikuid ei pea ma mõttekaks ümber maailma lennutada. Liiati teadsime ju tol hetkel, et 11 kuu pärast oleme Eestis tagasi.
California ja Stanfordi ülikoolilinnak mind enam oma võimsa esmamuljega jalust ei niitnud, sest olin siin juba kaks korda käinud. Siiski, oma üllatuse ma sain: olin mõlemal varasemal korral sattunud siia varakevadisel roheluse ja lillede õitsemise ajal ega osanud arvatagi, kui kõrbenuks kõik muutub suvekuumuses. Samas on suveõhtud ja – ööd siin jahmatavalt jahedad. Kihiline riietus ehk layers on California kliimas ellujäämise võti.
Pärast esimese õhtu tutvusringkäiku tulevases „kodukülas” ja õhtusööki ülikoolilinnaku lähedal asuval restoranide tänaval ei tahtnud kuueaastane Gustav enam hästi jalgu alla võtta ning oli hoolimata õhtusest rõskusest peast tulikuum. Kui me esialgu panime selle ajavahest tingitud reisiväsimuse arvele, siis järgmiseks hommikuks oli selge, et ta oli lennukist hankinud kaasa tüütu viiruse. „Minu organism ei suutnud Ameerikaga kohaneda,” pani poiss kaks päeva hiljem juba oluliselt reipamana endale diagnoosi ja analüüsis edasi: „Etta käis titena Ameerikas ja tema on kohalike bakteritega juba harjunud, sellepärast tema haigeks ei jäänud.”
Selleks hetkeks nelja-aastane Etta oli tõepoolest imikuna meiega Californias kaasas käinud. Viirustest ei pääsenud aga seekord temagi: paar päeva hiljem, kui Gustav oli just paranenud, selgus, et Etta oli peale kompvekkide Eestist suveniirina kaasa võtnud tuulerõuged! Nii pidime edasi lükkama kõik plaanid korraldada Steni kursusekaaslasega ühiseid tutvumise grilliõhtuid ja külastada kohalikke vaatamisväärsusi. Kaks nädalat, mis lastel oli aega enne kooli Ameerika eluoluga kohaneda, möödusidki meil peamiselt oma hoovi piires haigustega maadeldes.
Niipea kui tervis lubas, tegime esimese väljasõidu San Franciscosse, mis on Palo Altost 33 miili ehk poolesaja kilomeetri ehk olenevalt liiklusest 40 minuti kuni tunnise autosõidu kaugusel. Elades Palo Altos või mõnes teises Silicon Valley külakogukonda meenutavas linnakeses võib pea täielikult unustada, et siin kandis toimub ka midagi muud peale teaduse ja tehnoloogia arenduse. San Francisco oma väidetavalt maailma parima loodusliku sadama ja kümnetele küngastele ehitatud lõbusalt kirevate majadega tuletab aga elutervelt meelde, et elus on palju muudki olulist.
Põhja-California mitteametliku pealinna San Francisco2 tänavapilt on kui läbilõige globaliseeruvast maailmast: siin näeb mis tahes rassist ja vanuses tööle tõttavaid ülikonnastatud yuppie’sid, kohvikutes latte’t rüübates ja telefoni näppides aega surnuks löövaid hipsteritest elukunstnikke, tänavanurgal muretult erineva taimse koostisega suitse kõhvivaid ja kitarri tinistavaid hipisid, ning muidugi lugematutes kogustes eluheidikuid, kelle kodu asub just täpselt seal, kuhu nad oma teki maha laotavad.
Sellel linnal puudub üks konkreetne tuiksoon või süda ja just see teebki ta huvitavalt mitmekesiseks. Poosetajad nimetavad teda küll provintsipealinnaks – võrreldes Londoni, New Yorgi või Shanghaiga ta ehk seda ongi, kuid just see annabki talle sellise armsalt koduse meeleolu. Loodus ise – olles ühest küljest avatud Vaiksele ookeanile ja teisalt piiratud lahesopi ja mägedega – defineerib San Francisco korraga nii vanamoodsana kui noortepäraselt edasipüüdlikuna. Kõik Silicon Valley ägedamad firmad tahavad kolida oma peakorterid ära „linna” ja kõik lastetud noored inimesed eelistavad elamist „linnas”, kuigi kinnisvarahinnad on seal kohati veel hullemad kui „orus”. San Francisco 5,2protsendiline töötusmäär on USA suurlinnade seas üks madalamaid ja linna elanikearv peaks lähikümnenditel ületama miljoni piiri. Looduslike piirangute tõttu saab laienemise asemel kasvada ainult ülespoole: vastupidi kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel levinud „anti-manhattanistumise” liikumisele ehitatakse nüüd üha enam kõrghooneid. Vanadesse tööstushoonetesse rajatakse über-moodsaid avatud planeeringuga kontoreid ja stuudiokortereid.
Turistid tahavad San Franciscos esimese asjana muidugi näha linna tuntuimat maamärki, San Francisco lahe suudmes asuvat Golden Gate Bridge’i ehk Kuldvärava silda. Omamoodi linnasümbol on seegi, et sageli seda silda näha ei õnnestugi, sest väga tihti on ta mähkunud niivõrd paksu udu sisse, et isegi sillal sõites ei näe jämedaid sillaposte enne, kui oled otse nende kõrval. Teine turistide lemmikvaatamisväärsus on Pier 39 ehk kai number 39, kust võib imetleda lainemurdjatel peesitavaid merilõvisid või sõita paadiga keset lahte asuvale Alcatrazi vanglasaarele. Mõistagi on see kant kõige hullem turistilõks: siin asuvad mõttetult kallilt keskpärast toitu pakkuvad restoranid, igasugust ebavajalikku träni müüvad suveniiripoed ning igal sammul üritab mõni silmamoondaja või artist rahvasummas tunglevatelt turistidelt raha eriti vinge trikiga välja pressida.
Märksa huvitavamad vaatamisväärsused asuvad aga üsna lähedal: 15. kail asuv Exploratoriumi-nimeline interaktiivne teaduskeskus, mis on kehvema ilma korral tõelineoaas nii lastele kui täiskasvanutele; endine sõjaväebaas Presidio pakub puudesalus hingematvaid vaateid nii Kuldvärava sillale kui lahele ja mõnusaid kohvikuid; ning Golden Gate Park on ilusa ilmaga mõnus ajaveetmiskoht koos assortiiga huvitavatest muuseumitest. Lihtsalt jalutamiseks, eriilmelise linnapildi imetlemiseks ning põnevate toidukohtade leidmiseks on huvitavad linnaosad veel hipiliikumise sünnikohana tuntud Haight-Ashbury, geide linnaosana tuntud vabameelne Castro ning rikkurite linnaosa Pacific
California osariigi kuberner valitseb Sacramentos, millele kuulub ametlik pealinnastaatus aastast 1854.
