hüüumärk, sest ega keegi ei eelda, et hakkadki vastuseks heietama enda heaolust või ilmast, millest polegi ju suurt midagi rääkida, sest see on alati täpselt samasugune ja mõnus).
Ühel päeval nägin meie tillukesest köögiaknast, et keegi seisab otse meie ukse all, tunduvalt lähemal, kui tänavapoolsest küljest möödujad tavaliselt meie aknale sattusid. Läksin asja lähemalt uurima ja nägin, kuidas kahekümnendates eluaastates mees pildistas ilmselt oma elukaaslast meie ukse taustal. Selline vaatamisväärsus?!
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” uurisin.
„Oih, me ei tahtnud segada!” hüüatas lühikeseks pöetud soenguga tütarlaps. „Ma tahtsin lihtsalt pilti teha selle maja ees, kus ma lapsena elasin. Tundub, et siin ei ole sellest ajast alates mitte midagi muutunud!”
Mõistagi palusin nad seepeale sisse ja tütarlaps jutustas mulle, kuidas ta elas just nimelt meie korteris 1984.–85. aastal, kui tema iraani (või pärsia, nagu siin kandis on kombeks rõhutada) juurtega isa õppis arstiks.
„Kas need majad on tõesti nii vanad?” imestasin seepeale mina. Ma olin ausalt öelda mõelnud, et need umbes kaheksakümnendatel ehitatigi.
„Oi, need on siin juba kuuekümnendatest!” hüüatas seepeale tema. See seletas muidugi ära, miks meie köögimööbli uksed ei tahtnud enam hästi kinni käia – sest neid oli aastatega nii palju kordi üle võõbatud; või miks normaalne nõudepesumasin ei ühildunud kohaliku torustikuga: kuuekümnendatel ju polnudki veel selliseid masinaid!..
Jalutasime külalistega maja taha hoovi peale, ja seal mängivaid lapsi nähes jutustas tütarlaps mulle, kuidas tema ema pidas nende korteris minilasteaeda (mis on EVs mõistagi keelatud tegevus) – parematel päevadel oli tema hoole all lisaks enda lastele veel 17 jõnglast!
Selle peale meenus mulle vana juudi anekdoot, kus rabi soovitab keeruliste elutingimuste üle kurtval Moishal tuua majja, kus juba peale tema neljalapselise pere elavad ka ämm ja äi, juurde kanad, kitsed ja lehm. Moisha ei saanud alguses aru, kuidas selline korraldus tema elu paremaks muudab, kuid taipas lõpuks – kui pudulojused pärast nädalapikkust piinlemist tagasi välja saab ajada, tundub, et ruumi on ikka väga lahedalt… Nii et edaspidi mõtlesin ma sellele vaprale illegaalset lasteaeda pidanud naisele alati, kui mul endal tekkis tunne, et minu eluolud olid veidi kitsad.
Pean tunnistama, et minu kui rohke privaatse ruumiga harjunud inimesele oli selline kommuunielu alguses kurnav. Aga õnneks oli küllaga hetki, kus terve suur tagaõu oli ainult minu päralt. Sügistalvisel hooajal oli hoov sageli tühi, lapsed olid hommikupoolikutel koolis-lasteaias ja see oli suurepärane aeg vaikuses ja rahus lugeda. Liiatigi vaevas mind mitu kuud põhjamaalasele omane stress, mis ei lubanud päikesepaistelise ilmaga toas istuda, õues aga pole just lihtne arvuti taga kirjutada. Igatahes sain päikese käes paari kuuga läbi loetud muljetavaldava koguse kirjandust, alates Ameerika ajakirjanduse alustaladest, lõpetades Mao Zedongi elulooga. Lisaks kõigele muule premeeris kuldne päike mind püsipäevitusega.
Kui lapsed koolist koju saabusid, läksid nad enamasti otsejoones tagahoovi, kus oli alati mõni mänguseltsiline juba ees. Laste seltskond oli kirju, meie lapsed mängisid kõige rohkem omaealistega: hispaanlastest õe-venna Danieli ja Saraga, jaapanlastest vendade Ryo ja Tomoyaga, brasiilia kaunitaridest õdedepaari Luiza ja Lauraga ning pakistani õdede Maryami ja Tabithaga, kellel oli ka tilluke vend Omar. Ka Emily Lõuna-Koreast kuulutas uhkelt, et tema saab peagi väikese venna. Vendade Yuxiangi ja Yucheni nimed meie lastele meelde ei jäänudki, ja neile viidati kui „need hiina poisid”, kelle kimeda häälega vanaema neid hoovi peal pidevalt korrale kutsus ja jälle tuppa kamandas, just siis, kui poisid teiste lastega mängima hakkasid.
Hoovielu oli lastele ema seisukohast vaadates täitsa turvaline: siit ei saanud nad kuhugi kaduda ning ükski auto ei saanud neist üle sõita. Just see sõbralik hoov ja suhtlus teiste lastega, kellele inglise keel ei olnud emakeel, aitas kiirkorras kaasa kohaliku keele omandamisele. Minu lapsed, kes Eestis inglise keelt enam-vähem sõnagi ei rääkinud, hakkasid seda juba kahe nädalaga purssima. Me jõudsime Ameerikasse juuli lõpus, ning augusti keskel kooli minnes ei olnud Gustavil enam probleeme teistest aru saamisega, enese väljendamiseks vajas ta sõnastiku abi vaid mõned päevad. Ettal võttis see kõik veidi kauem aega, kuid ta ei häbenenud vestluskaaslastele end eesti keeles arusaadavaks teha – rääkis nendega, kes aru ei saanud, lihtsalt aeglasemalt ja selgemalt!
Parim keelekümbluse näide oli aga naabritüdruk Laura, kes aasta alguses tormas koolis dramaatiliselt klassist välja, kuna ta ei saanud inglise keelest aru, kuid juba paari kuuga laterdas sellise vinge ameerika aktsendiga, et poleks kuidagi aru saanud, et ta on tegelikult pärit hoopis portugalikeelsest Lõuna-Ameerikast, Bahiast Brasiilia kirderannikul.
Kui maakaardil nüüd Ameerikat niipalju suurendada, et vaadata lähemalt Stanfordi territooriumi, siis Escondido Village meenutab üht rullitõmmatud kombitsatega hüdrat, mille peegelsiledate asfaltteede võrgustiku vahele on pikitud rohetavad muruplatsid, varjulised puud ja põõsad. Sellal kui ülejäänud maastikud väljaspool ülikoolilinnakut ja teisi elurajoone on suurema osa aastast kõrbenud-pruunid, töötavad Stanfordis vihmutid mõnikord suisa päise päeva ajal. Ma ei taha mõeldagi, kui palju vett kulub igal öösel selle roheluse kastmiseks.
Nii pole imestada, et peidetud küla on ammu üles leidnud kõiksugused ümberkaudsed linnud ja väikeloomad, kes on hordide viisi sellesse rohelusse varjunud. Meie akna taga puu otsas rippuvas joogitorus käisid regulaarselt ennast tankimas erksavärvilised koolibrid; mööda katuseid, puid ja aiaääri jooksid rääbaka olemisega mustjaspruunid oravad ning sageli kostis harakalaadset kädistamist linnu suust, kes nägi välja nagu elektrisinine rähn. Hiljem kohtasime oma tagaaias ka jäneseid ja pesukarusid.
Meie naaber süüdistas meid kogunisti roti toitmises.
„Ma nägin roti väljaheiteid aia peal,” selgitas ta vastuseks minu küsimusele, kust ta teab, et siin tegutseb rott.
„Ja kuidas sa tead, et need ei olnud orava junnid?” uurisin edasi.
„Ma lihtsalt tean!” teatas ta enesekindlalt. No ta oli ikkagi Stanfordi doktorant, mis siis, et mitte bioloogias, vaid haridusteaduskonnas.
Saladusliku roti püüdmiseks pandi välja lõksud, kuid teadaolevalt ei suudetud aasta lõpuni teda tabada. Kuidas sinna lõksudesse ei jäänud kinni oravad – ehk sisuliselt lihtsalt koheva sabaga rotid –, jäigi mulle arusaamatuks. Tagantjärele olen ma siiski kindel, et seal polnudki mingeid rotte. Ning ka meie pere aiapidamiskatse nurjasid just nimelt need alatasa näljaste nägudega ringi sahmivad oravad.
Meie aianurgake oli küll tibatilluke, kuid ühe korraliku novelli jagu draamat arenes seal juba esimese nädalaga. Juba paar päeva pärast sissekolimist soetasime naabertänavas asuvast aiapoest peale kompostikasti hunniku igasuguseid põnevaid tarvikuid alates kühvlist-kastekannust, lõpetades mulla-seemnete-taimebeebidega. Vilditaolisest materjalist kottidesse istutasime tomati-, kurgi- ja hernetaimed ning külvasime hunniku erinevaid seemneid. Eelmisest omanikust mahajäänud puust kastidesse said koha peatselt valmivate marjadega maasikad ja lehtsalat. Lapsed olid väga õhinas ja täis elevust, et nüüd muutub meie karjaaedikut meenutav hallikaspruun igav tagaaed põnevaks ja külluslikult ande jagavaks roheliseks oaasiks…
Suur oli meie – ja eriti laste – ehmatus, kui järgmisel hommikul olid müstilisel kombel kadunud kõik kurgitaimed. Veel üks öö, ja juurelt olid maha nakitsetud ka herned! Ka punaseks tõmbunud maasikad olid kadunud kui tina tuhka. Gustav puhkes nutma ja ähvardas minna linde noaga taga ajama.
