teise aastaringi alguses ehk augustis Californiasse naastes elasime kõigepealt kaks nädalat sõprade juures Los Altoses ja siis kolisime Palo Alto äärelinna, Stanfordist oluliselt eemale. Steni uus töökoht asus märksa kaugemal kui Stanfordi-linnak. Sügisest asus ta ametisse entrepreneur in residence’i(EIR) rollis ehk teisisõnu nõustab ta riskikapitaliettevõtet, otsides järgmist ägedat äriideed, mida arendama hakata.
Nagu paljude teiste Silicon Valley VC-firmade töökohadki, asub firma Andreessen Horowitzi kontor Sand Hill Roadil ja sinna, mäe otsa, juba igal hommikul rattaga ei vänta. Kuna Sten viibis päevad läbi autoga kodust eemal, oli minul esimese nädala lõpuks kõrini igapäevasest neljamiilisest matkamisest ja laste logistika planeerimisest. Ostsin tuttavalt kasutatud, aga väga hea jalgratta, kuid ka see ei päästnud kokkuvõttes vajadusest muretseda perre teine auto.
Kuu aega hiljem murdsin rattateel turskest jalakäijast mööda manööverdades varbaluu. Kui mul poleks siis olnud autot, oleksin olnud omaenda kodus nagu aheldatud Prometheus. Kuigi tegelikult on 66 000 elanikuga Palo Altos ju kõik käe-jala juures ja parkimine on kitsastel tänavatel alati paras peavalu, andis just oma auto mulle lõpuks vabaduse minna-tulla, kuhu ja millal aga sobiv tundus.
„Stanfordis elades saad ühe päeva jooksul sõita lainelauaga ookeanis ja lasta lumelauaga mäest alla!” Sellist reklaamlauset kuulsin möödunud kevadel siia tulles korduvalt. No eks see hullumeelne tormamine oleks, aga põhimõtteliselt on need kaks asja tõesti ka ühe päevaga tehtavad. Ookeani äärde on ülikooli juurest linnulennult 30 miili, kuid kõige otsesem tee läheb üle mägede ja seega võtab sõit vähemalt tunni. Külmas ja kõrgete lainetega ookeanis siin kandis tegelikult ujuda ei kannata, isegi mitte südasuvel. Suusatamiskõlblikud mäed on kõige lähemal Tahoe järve ääres Nevada piiril ja sinna sõiduks tuleb planeerida vähemalt neli tundi. (Vahemaid, muide, arvestatakse siin kandis alati tundides, mitte miilides, sest kohalejõudmise aeg ei sõltu mitte ainult miilidest, vaid hetkeolukorrast liikluses. Koolivaheaegadel ja riiklikel pühadel peab tavalisele sõiduajale lisama kindlasti mitu tundi varuaega, sest vahepeal tuleb venida ummikutes.)
Aga igal juhul on see tõesti hämmastav, kui istud jaanuarikuises „jahedas” (no nii +15 kraadi Celsiuse skaalal) Palo Altos autosse ja neli tundi hiljem, kui silmad on kiirtee jõllitamisest valusaks ja käed roolihoidmisest kangeks jäänud, väljud sõidukist vööni hangede vahele, karge pakane näpistamas soojaga harjunud ihuliikmeid. Lapsed hüüavad „Olemegi tagasi Eestis?!” ja viskuvad õnnelikult selili hange. Sellisel hetkel unustab heldinud lapsevanem kõik need tüütud tülid tagaistmel, ajudele hakkavad „Kas me oleme juba kohal?”-painamised ja korduvad oksendamised; ning laste silmis läikiva siira rõõmu nimel ollakse valmis teinekordki sama pikka maad sõitma.
2012. aasta novembris tänupühade ajal saabus meile külla minu ema, kelle ainsaks sooviks oli tema elu esimesel California-külastusel näha Vaikset ookeani. Nagu pea iga teine Californiat külastav turist, tahtis ta sõita mööda legendaarset Highway One’i ehk Esimest Kiirteed. Tuhande kilomeetri pikkust käänulist Highway One’i peetakse õigusega üheks Ameerika ja maailma kauneimaks maanteeks, sest ta kulgeb hingematvaid merevaateid pakkudes piki Vaikse ookeani kallast ühest California olulisemast linnast teise. Ametlikult algab see tee Põhja-Californiast Mendocino linnast ning lõppeb peaaegu osariigi lõunapiiril olevas Dana Pointis, kus ta suubub oluliselt igavamasse ja koledamasse, aga sirgemasse Interstate 5 kiirteesse. Maanteede praegused numbrid pärinevad 1964. aastast, Ameerika autostumise kuldajastust, millest on vändatud lugematuid Hollywoodi kassahitte, kust pärit klišeed võtab omakorda kokku Disney multifilm „Autod”.
Sel maanteesõidu ideel oli ka meie pere jaoks jumet, kuna see andis meile ühtlasi võimaluse täita oma laste pikaajaline unistus minna Disneylandi, mis asub Los Angelese külje all Anaheimis. 1950ndatel rajatud maailma esimese Disneylandi kõrval asub seal nüüd ka märksa uuem lõbustuspark California Adventure, kus kõige menukamateks atraktsioonideks on Disney ostetud Pixari multikate teemalised lõbusõidud ja atraktsioonid.
Et mitte ühe päevaga Palo Altost Anaheimi kihutada, võtsime plaani sõita esimesel õhtul umbes veerandi maa peal asuvasse Mereäärsesse-Carmelisse (linna ametlik nimetus ongi just selline, Carmel-by-the-Sea). Palo Altost Highway One’ile jõudmiseks tuleb esmalt ületada Sierra Nevada eelmäestik ehk Foothills. Meie auto vuhises nagu Pikne McQueen mööda kurvilist mägiteed, mida palistasid tihedad sekvoia- ja eukalüptisalud.
Kui kuuse, männi ja elupuu ristsugutist meenutavad hiiglaslikud sekvoiad on California põlisasukad, siis kümnetes eri vormides esinev Austraaliast pärit lõhnav eukalüpt on siinses looduses võõrliik ning toodi siia uusasunike poolt 19. sajandi lõpus. Lisaks 5000 kohalikule taimeliigile kasvab siin üle tuhande liigi, mille on inimesed sisse toonud. Valge inimene on maastikku jõuliselt kujundanud oma käe järgi: sekvoiasalusid on praeguseks väga vähe järel ning suurema osa Californiast võtavad tänapäeval enda alla põllumajandusmaastikud. Siin kasvatatakse tänu lõõskavale päikesele ja pidevale kastmisele massilistes kogustes kõikvõimalikke põllukultuure alates maasikatest ja tomatitest kuni artišokkide ja avokaadodeni. Vaid päris ranniku lähedal võib tunnetada põlislooduse ürgset jõudu, nautides piki kaljust ookeanikallast sinka-vonka kulgevalt maanteelt avanevaid vaateid mäslevate lainete kohal graatsiliselt liuglevatele pelikaniparvedele.
Carmelis leidsime eest sirged, otse ookeani äärde kulgevad tänavad, pikitud Saksa stiilis majakestega, samuti vana Hispaania stiilis misjonikeskuse. Naaberlinnas, California kunagises pealinnas Montereys asub tänapäevani suur sõjaväebaas: nagu sõjaväelises kõnepruugis öeldakse, on see üks USA vägede olulisi tugipunkte Vaikse ookeani „basseinis”. Tsiviilisikutele on Montereys suurim vaatamisväärsus aga kõikvõimalikke mereelukaid eksponeeriv akvaarium ja otse selle kõrval tõelise turistilõksuna kõikvõimalikes eri töötlustes krevette serveeriv Bubba Gump, ehtameerikalik kiirtoidurestoran, mille iga ruutmeeter on täis viiteid filmieeposele „Forrest Gump”.
Carmeli ja Monterey vahel asub ka Pebble Beach, USA kõige prestiižikam golfiväljak. Seal saavad mängida vaid väga madala händikäpi4 ja suure rahakotiga golfisõbrad.
Aga meie seekord golfi mängida ega klaaspuuri pistetud mereelukaid kaeda ei plaaninud, tahtsime pigem võimalikult varakult autosse istuda ja lõuna suunas startida, et nautida imelisi vaateid juba päikese varajastes kiirtes. Suur oli aga meie ja eriti minu ema pettumus, kui maanteele jõudes ei näinud me ei kauneid ookeanivaateid ega isegi mitte vastutulevaid autosid. Juhtus nimelt olema Californiale täiesti mitteomaselt udune ja sombune ilm. Kuulsad udud on siin kandis nimelt iseloomulikud vaid San Francisco lahe suudmele – eelkõige just tuntud Kuldvärava silla ümbrusele –, kus udupilv pehme teki kombel regulaarselt ookeanilt üle linna lahe peale rullub, mässides hiiglaslikud sillasambad sageli üleni läbipaistmatusse valgesse vatti. Samas pool tundi autosõitu San Franciscost üles- või allapoole garanteerib tavaliselt juba oluliselt soojema ja päikeselisema ilma.
Aga meil ei vedanud, saime endale selle harukordse udukogemuse. Lisaks veel see meie peres pikki autosõite alaliselt saatev probleem: Etta nimelt ei talu sooja ilmaga sõitu käänulistel teedel. Seetõttu tuli meil üsna tihti teha peatusi kohtades, kus peale poolkõrbelise olekuga sukulent-taimede ei olnud suurt midagi vaadata, sellal kui õnnetu tütreke teepervel öökis.
Kehva ilma tõttu nägime vaid väikest osa jämedate vorstidena rannal lebavatest Big Suri looduskaitseala merilõvidest, ning kalli piletihinna pärast jätsime minemata USA meediatööstuse kuldaja suurima ajakirjandusimpeeriumi rajanud William Randolph Hearsti uhkesse lossi, mis on tavaliselt turistide meelispaik. Esimese pikema peatuse tegime alles vastu õhtut Santa Barbaras, Mehhiko stiilis valgeks lubjatud nukumajakestega tõelises kitšilinnakeses, kus vastupidi minu ema ootustele ei jalutanudki meile tänaval vastu aastakümneid ka Eesti telekanalites näidatud samanimelisest teleseriaalist tuttavat Masonit, Cruzi ega Edenit.
Oodatud
Händikäp – mängija tase golfiterminoloogias; mida madalam number, seda parem mängija.
