ja nende kõht koriseb näljast.” Vaid välimuse pärast muretsevaid kaunismehi ja – naisi ei morjendanud eriti ka see, et kohalikud mäenõlvad olid täis lopsakaid viinamarjaistandusi. „Hoolimata viinamarjaküllusest ostavad nad kalli raha eest Bostonist toodud rämpsveini,” nentis ise just nimelt sellise lasti otsas saabunud Dana irooniliselt.
Raamatus „Lions of the West” („Lääne lõvid”) kirjeldatakse muuhulgas USA lääne-ekspansiooni kui omalaadset Monopoli-mängu. Esmalt üritas USA Mehhikolt ära osta nii Texast kui Californiat, pakkudes 1827. aastal Texase eest miljon dollarit (kahe aastaga tõusis panus viiekordseks) ning 1845. aastal California eest 25 miljonit dollarit (praeguses vääringus ligi 700 miljonit dollarit). Kuna mehhiklased üritasid samal ajal parseldada samu maid välisvõla katteks inglastele, ei võetud ameeriklaste pakkumist vastu.
Pahased jänkid alustasid mehhiklaste vastu sõda, kus õnn saatis kord üht, siis jälle teist poolt, kuid lõpuks said siiski mehhiklased lüüa. Kokkuvõttes said ameeriklased Texase „tasuta” (kuna too oli vahepeal olnud kümme aastat ka vabariik ja liitus ühendriikidega vabatahtlikult) ja California hinnaks kujunes 15 miljonit dollarit (pluss kolme miljoni dollari suuruse sõjakahjude hüvitusnõude kustutamine). Kuigi esialgu himustasid ameeriklased ka Baja California maakitsust, lepiti 1848. aasta rahulepingus „kõigest” maalahmakaga, mis võtab enda alla praeguse California, Nevada, Utah’, Arizona ja pool Coloradot ning New Mexicot.
Poolteist sajandit hiljem võib tõdeda, et see ei olnud jänkidele teps mitte kehv diil. California ei saanud teadupärast mitte ainult tänu oma kuldpruunidele nõlvadele tuntuks kui Kuldne osariik ja muidu kõrbepruuni Texase pinna all leidub ohtralt musta kulda – naftat. 60 aastat pärast Texase saamist USA 28. osariigiks tutvustas Henry Ford maailmale uut liinil valmivat automudelit, mis muutis autod kättesaadavaks massidele ja tõstis hüppeliselt nõudlust naftast toodetava autokütuse järele.
Veel enne USA–Mehhiko sõja ametlikku lõppu üritasid mõned uljaspead praeguse osariigi pealinna Sacramento lähedal kuulutada välja California vabariiki. Peale naistepesust ja muust käepärasest kokkutraageldatud grislikaru-lipu vardasse tõmbamist nad olulisi tegusid ei teinud. Sestap pole lühidaks jäänud vabariigipäevadest muud jälge kui toosama lipp: sellest on saanud California omamoodi isepäisuse sümbol, mis lehvib uhkusega kõikjal kõrvuti USA lipuga.
Kaks aastat pärast seda lipuheiskamist leidis seal kandis saeveskit ehitav John Marshall jõekaldal säravaid kivikesi. Vastupidi vanasõnale „Kõik pole kuld, mis hiilgab!” osutusid Marshalli mütsilodu sisse korjatud kivikesed just nimelt kullaks. Uudis California kuldsetest nõlvadest levis ka ilma Facebooki abita kulutulena üle maa ning veel enne, kui Californiast sai ametlikult USA 31. osariik, hakkas seni inimtühjale mägisele rannikule saabuma massiliselt kirkade, labidate ja sõeltega varustatud õnnekütte. Suurem osa neist ei saanud mitte kunagi rikkaks, kuid mõned üksikud tabasid kullasoont. Näiteks kogu au Marshalli leiu eest läks maaomanik John Sutterile, kellele valitsus määras „suurte teenete” eest koguni riikliku pensioni. Oma kodumaalt Šveitsist võlgade eest Californiasse pagenud Sutteri plaanid rajada oma maale New Helvetia (Uus-Šveits) nimeline põllumajandusimpeerium läksid aga vett vedama, kuna tema oma poeg John Sutter juunior oli rajanud veidi eemale Sacramento-nimelise linna, mis osutus sisserändajatele oma liberaalsete kaubandusreeglitega märksa ahvatlevamaks elukohaks kui rangete piirangutega põllumajandustsoon. Vana Sutter oli maha maganud olulise trendi: üle maailma hakkasid inimesed massidena maalt linna kolima. Noor Sutter sõudis aga õiget hetke tabanud surfari kombel kõrgel laineharjal ja kirjutas oma nime ajalukku kuldsete tähtedega kui California pealinna asutaja.
Suurte rikkusteni jõudsid sel ajastul paljud ka kulda leidmata. Näiteks Saksamaalt sisse rännanud juudi soost kaupmees Levi Strauss avas 1853. aastal San Franciscos oma poekese, mis sai kuulsaks tänu kullakaevurite poolt kõrgelt hinnatud vastupidavate teksapükste müümisele. Levi’se peakorter asub tänapäevani San Franciscos, kuigi tootmine on valdavalt kolinud üle mere Hiinasse.
Hoolimata kullapalavikust ja sellele järgnenud üleameerikalise raudtee ehitusest oli California elanike arv 19. sajandi keskpaigas umbes samas suurusjärgus tänapäevase Eestiga, mis on pindalalt kümme korda väiksem. Alles 20. sajandil hakkas Kuldse osariigi rahvaarv paisuma nagu hiljem samast alguse saanud internetimull. Raamatus „It Happened in Northern California” („See juhtus Põhja-Californias”) tuuakse muude huvitavate faktide kõrval välja tõsiasi, et vahemikus 1860–1960 kahekordistus California elanike arv iga 20 aastaga. Praegu on California 38 miljoni elanikuga ülekaalukalt USA kõige rahvarohkem osariik (kuigi territooriumi poolest Alaska ja Texase järel alles kolmas) ning iseseisva riigina oleks California majandus maailmas suuruselt üheksas. Selle majanduse veduriks ei ole teps mitte mõnusas kliimas hästi kasvav põlluvili (kuigi ka see on oluline tegur) või Los Angelese filmi- ja muu kunstipärase tööstus, vaid just siinsamas Stanfordi ülikooli ümber laiuv Silicon Valley oma tehnoloogiaettevõtetega.
Just nimelt Stanfordi ülikool oli see, mis pani aluse Silicon Valley tehnoloogiabuumile. Ülikooli asutas oma ainsa ja teismelisena surnud poja mälestuseks Leland Stanford, jõukas raudteeomanik ning California kuberner ja hiljem ka senaator. Kool õnnistati sisse aastal 1891 ning see kannab tänapäevani ametlikult Leland Stanford Junior University nime. Mälestamaks vana Stanfordi tõelist kirge, hobusekasvatust, kutsutakse ülikooli praeguseni farmiks (The Farm) ning oma rohetavate parkide ja madalate majadega meenutab ta tõepoolest üht hiiglaslikku ja väga jõukat lõunaameerikalikku talukompleksi, koos selle juurde kuuluva ratsabaasi, golfiväljaku ja muude suurepäraste sportimistingimustega.
Esmajoones (mäe)töösturitele suunatud ülikool pani aluse tugevale inseneriharidusele. Juba esimeses lennus lõpetas mäetöösturina näiteks hilisem USA president Herbert Hoover, kelle järgi said 1929. aasta majandusdepressiooni langenud USA tänavatel kodutuid katnud ajalehed hüüdnime „Hooveri tekikesed” ja kelle auks rajati Stanfordi keskele Hooverinimeline torn, millest on saanud ülikooli tuntuim maamärk ja sümbol. Praegu asub selles tornis üks enam kui tosinast ülikooli raamatukogust, kus muuseas on ka üks suurimaid Eesti-teemalisi kogusid väljaspool Eestit.
Hooverist enam mõjutas Silicon Valley ajalugu aga Palo Alto „oma poiss”, MIT-kraadiga elektriinsener Frederick Terman, kes lõi 1940ndatel Stanfordis inseneride koolkonna, mis pani aluse nii pooljuhitööstusele kui edaspidisele soodsale startup-keskkonnale. 1950–60ndatel sai tänu külluses leiduvale ränile siin hoo sisse algeline kiibitööstus ning seitsmekümnendate alguses alustas tegevust esimene tehnoloogiaettevõtteid rahastav riskikapitalifirma.
Kuigi Ameerika ajaloos muidu nii olulisel kohal oleval autotööstusel pole Silicon Valleyga suuremat pistmist – isegi siinne menusõiduk Tesla valmib orust väljaspool, Fremonti linnas –, on oru ajaloos siiski eriline koht autoga seotud ruumidel.
Nimelt garaažidel.
Kuna tänu mõnusale kliimale keegi autosid ju garaažis ei hoia ja see ruum on enamasti igasuguse kola päralt, siis on siin kandis tavaline, et ülejäänud perekonnast iseseisvust ihkavad teismelised, kes isiklikku elamispinda veel lubada ei saa, sisustavad garaaži endale olengunurga. Ägedamad kutid teevad seal bändiproove või popsivad sõpradega kanepit, nohikud aga peavad isiklikku laborit. Sellisest keskkonnast on alguse saanud ka mitu tehnoloogiamaailma tundmatuseni muutnud firmat.
Silicon Valley kõige kuulsam garaaž asub Palo Altos aadressil 367 Addison Avenue. See kuulus – nagu tema juures olev elumajagi – Palo Alto esimesele linnapeale, arstiharidusega John Spencerile, kelle lesk Ione üüris 1938. aastal oma majas esimese korruse noorele abielupaarile Lucile ja David Packardile. David oli just oma Stanfordi-aegse koolivenna Bill Hewlettiga asutanud mõlema perekonnanimest kombineeritud nimega ettevõtte, mille kontoriks sobis suurepäraselt maja tagahoovis asuv garaaž, kus poissmehest Bill ise ka mõnda aega elas. Just selles majakeses sündiski
