nahksohvade, mitme teleka ning täismõõdus voodiga. Ometi ei ööbigi paljud nende „kodu on seal, kuhu sa ta pargid”-majade omanikest oma elamutes, vaid liiguvad ühe luksushotelli juurest teise. Nii et RV-omanike jutud nende säästliku elustiili kohta väga ei kehti.
Nagu kõik turismiteatmikud ja veebilehed kinnitavad, ei saa Põhja-Californias mööda rannikut ülespoole kulgedes imeliste loodusvaadete puuduse üle sugugi kurta. Mida kaugemale sõita San Francisco lahe piirkonnast, läbi Sonoma ja Napa uhketest veinipiirkondadest põhja poole, seda kõrgemaks muutuvad mäed, tihedamaks metsad ja nigelamaks majad. Palju võib näha sissevajunud katustega vanu talusid ja kinninaelutatud akendega endisi kauplusi või motelle. Madalamate mäeküngaste vahel meenutab pilt kohati vägagi unustuse hõlma vajunud Lõuna-Eesti külakesi. Esimeses väljaspool Silicon Valleyt külastatud kaupluses taban endalt kõigi kaasostlejate pilgud ja taipan: ma paistan silma kui selle poe kõige saledam naisterahvas!
Minu kodulinnas Palo Altos naljalt juba ülekaalulisi inimesi ei näe ega osta nad ka suurte kastidega odavaid krõpse, Coca-Colat või sügavkülmutatud pitsat. Siin, päris Ameerikas, on ilmne, et enamasti on rahakoti paksus ja vööümbermõõt omavahel pöördvõrdelises seoses.
Oregoni osariigi piiri ületamist ei pannuks me muidu pimedas tähelegi, kui järsku polnuks teeserval hoiatusmärki „6250 dollarit trahvi prügi mahaviskamise eest”. See on jahmatav number, kuna Californias on prügiloopimise trahv kõikjal „kõigest” ümmargused tuhat dollarit. Ja nüüd järsku sellised summad osariigis, mis muidu on tuntud kui maksuparadiis! Paljud California ettevõtted registreerivad end siin, kuna Oregon on üks viiest USA osariigist, kus puudub käibemaks. Sissetulekutelt peab siin tasuma astmelist tulumaksu vahemikus 5–9,9 %. Lisaks maksavad kõik USA kodanikud nii föderaal- kui ka kohaliku omavalitsuse kehtestatud makse.
Californias on astmelise tulumaksu vahemik märgatavalt laiem: olenevalt sissetulekust 1–12,3 %, millele lisandub omakorda kõigile võrdne protsent sissetulekust. Kuldse osariigi kodanike suurim maksukoormus tuleb aga hoopis kinnisvaramaksust: olenemata maja vanusest tuleb igal aastal maksta osariigile omaenese majas elamise eest 1 % selle väärtusest. „Vaene” Larry Ellison, tarkvarafirma Oracle asutaja, kes ehitas endale 400 miljonit dollarit maksva maja – ta peab igal aastal maksma puhtalt selle omamise eest eri nõudjatele osariigist vallani üle nelja miljoni, ja mõistagi ei ole Portola Valley maja tema ainus kinnisvara! Väidetavalt laekub suurtes võlgades ägava osariigi tulubaasi kinnisvaramaksust igal aastal üle 40 miljardi dollari.
See võib seletada ka seda, miks näeme vahetult pärast Oregoni osariigi piiri maanteeserval kümnete kilomeetrite kaupa vaid vagunelamute linnakuid – ilmselt hoiavad need inimesed Oregoni aladel elades kõvasti raha kokku, käies samal ajal iga päev üle piiri Californias tööl.
Et pikemaid sõite ikka jaguks, siis sattusime viimase talve jooksul mitu korda ka California surfipealinnana tuntud Santa Cruzi (jah, neil on seal isegi surfimuuseum!). Suvel on siinne rand paksult täis kalipsodesse rüütatud surfajaid – meri on ju jääkülm ka suvekuudel – ja sellega käib omakorda kaasas kõike muretult homsesse lükkav elustiil, rastapatsid, kootud lodumütsid, hipilikult kirevad riided ning kanepisuitsupilved siin-seal tänavanurkadel. Californias on küll pea 20 aastat legaliseeritud meditsiiniliseks tarbeks mõeldud kanep, kuid „rekreatsiooniline” ehk mõnuainena tarvitatav marihuaana, mis 2014. aasta alguses seadustati näiteks Colorado osariigis, on Californias siiani ametlikult keelatud aine.
Santa Cruzi linn meenutab kangesti Pärnut või mistahes teist populaarset suvituslinna, mis suvisel tipphooajal on ülerahvastatult räpane ja lärmakas, kuid talvel on siin teatav kurbromantiline meeleolu. Otse rannapromenaadil asuv kolisevmürisev lõbustuspark töötab talvehooajal vaid nädalavahetustel ja ka kaldapealsed puitlipp-nukumajakesed on nagu talveunne suikunud. Kilomeetritepikkuselt vette sirutuva kai ümber kogunenud merilõvide kaeblik-naljakas „õu-õu-õu!” kostab üle tühja rannaliiva kaugustesse. Sügavikust tõusvad ja võimsa mürinaga kalda lähedal murduvad lained rulluvad stoilise rütmilisusega rannale.
Kusagil mägede taga käiv sigin-sagin ja kõik need kiirteedel tuiskavad Teslad ja muud Silicon Valley moodsad leiutised tunduvad siin rannal seistes korraga nii mõttetud. See vaikne hetk on väärt märksa enam kui kogu see tormamine mööda neid kiireid teid.
Siis võib aga jällegi istuda autosse, ja sõita tagasi koju.
UUED ALGUSED… GARAAžIST
„Kui sa tahad aidata mul lapitekke õmmelda, siis tule minu juurde ja otsime mu garaažist sulle sobivad kangad,” kirjutas Steni California-„kasuema” Bonnie mulle hiljuti.
Bonnie oli mulle just laenanud oma 1942. aastast pärineva Singeri õmblusmasina. See oli üks üheksast tema kollektsiooni vanast Singerist („Enne teist maailmasõda oskasid ameeriklased ikka korralikke asju teha,” kommenteeris ta), lisaks on kogus terve hunnik eri ajastute õmblusmasinaid. Bonnie mitte ainult ei kogu neid, vaid kasutab ka lapitekkide õmblemiseks. Tema garaaž on tõepoolest nagu üks suur kangaladu: kõikvõimalikes toonides ja mustritega puuvillariiet on seal rullidesse ja kilekottidesse pakituna ilmselt tuhandeid kilomeetreid.
Pärast meditsiinitarvikuid tootvast ettevõttest pensionile jäämist on Bonnie pühendanud oma elu üleameerikalise vabatahtlike ühenduse Quilts for Kids ehk „Lapitekid laste jaoks” Cupertino linna rakukese vedamisele. Tegu ei ole mingi järjekordse särava fassaadiga mittetulundusühinguga, kus jõukad prouad ringutavad teemantsõrmustes käsi ja arutavad, kuidas Aafrikas näljahäda leevendada, vaid täiesti tavalised keskklassi daamid õmblevad reaalselt abivajajatele tekke. Nad saavad üle nädala kokku, et näidata, mida nad vahepeal valmis on vuristanud, jagavad omavahel uusi mustreid ja annetatud kangatükke ning teevad üheskoos masinate taga istudes tööd. Need kümned ja sajad tekid, millest igaüks on unikaalse mustri ja värvilahendusega, kingitakse seejärel California lastekodudele, haiglatele ja teistele abivajajatele, näiteks saadeti ports tekke ka Oklahoma tornaado ohvritele.
Mulle tundub see idee kogu ülejäänud Silicon Valley tehnoloogiahulluse taustal nii armsalt maalähedane ning ma tahaksin kangesti osata oma kätega midagi nii ilusat teha. Olengi juba kolmel korral nende koosviibimistel käinud, aga seni piirdunud seal pildistamise, jutuajamise ja niisama ammuli sui vahtimisega. Nüüd, kui mul on „oma” õmblusmasin, kavatsen kindlasti ka õmblemises kaasa lüüa.
Bonnie ja tema abikaasa Dave on suureks kasvatanud kaks tütart, kellest ühe nad adopteerisid. Lisaks võtsid nad 1995. aastal enda juurde Rotary klubi kaudu vahetusõpilasena Californiasse sattunud idaeurooplase Steni, kes on nüüd juhtumisi minu abikaasa. Ilmselt oli Stenile toona see kokkupuude Silicon Valleyga elumuutev kogemus, olid ju Ameerika keskkoolis hästi sisustatud arvutiklassid ja küllap aitas ka toona tarkvarafirmas töötav Dave kaasa „ajutise poja” tehnikahuvi arendamisele. Vahetusõpilasel lubati isegi pärast koolipäeva käia vabatahtlikul tööl kohalikus arvutipoes ja kuna palka maksta ei võinud, sai Sten töötasuna arvuti, mille ta aasta lõpus juppidena Eestisse taris ja mis sai tema veel teismeeas asutatud digitaalmeediaettevõtte esimeseks põhivaraks.
Ameerika „kasuvanematega” pidas Sten aga aastaid kirja teel sidet ning korra külastasid nad meid ka Eestis. Nüüd Californias elades käime regulaarselt üksteisel külas ja meie lastele on nad nagu taevast kukkunud lisapaar vanavanemaid. Ausalt öelda näevadki nad Bonniet ja Dave’i praegusel eluperioodil sagedamini kui päris mammasid ja papat.
Bonnie ja Dave elavad Cupertino linnakeses Pear Tree Lane’il ehk Pirnipuude alleel. Cupertinos asub ka Apple’i peakorter ja maailma väärtuslikem ettevõte plaanib sinna ehitada uue, hiiglaslikku
