alt="vinjett"/> Muude tegemiste tuhinas olin lausa unustanud, et tellisin ühel hetkel aianduspoes ussikomplekti, kes aitaks töödelda toidujäätmeid meie aianurka paigutatud kompostikastis. Kui järjekordne pakike meie ukse taha ilmus, jätsin ta paariks tunniks hoolimatult tähelepanuta. Õnneks olid ussid siiski täie toonuse juures, kui nad turbapudiga täidetud reisikotist vabastasin, ja nad sukeldusid valmis pandud rikkalikku jäätmepinnasesse.
Kuigi vihmausside pidamine kastis võib tunduda ekstsentrilise hobina või wannabe-ökoinimese indulgentsi-lunastamisena mahakärutatud tuhandete lennumiilide või kütuseahne auto eest, on toidujäätmetest mulla tegemine olnud minu jaoks alati kodumajapidamise loomulik kõrvalnäht. Minu lapsepõlvekodus on siiani aianurgas iseenesestmõistetav kompostihunnik ja jättes kõrvale vahepealse kesklinnaeluetapi, kui kõik olmejäätmed tuli panna ühte haisvasse prügikasti, on minu hilisemates majapidamistes ühe olulise aiakujunduselemendina alati figureerinud kompostikast või – auk. Vabas looduses tulevad vihmaussid ju nagunii ise asja kallale, betooni peale peab nad kahjuks ise kohale tooma või siis kalli raha eest tellima.
Internetist leiab lõpmatul hulgal selliseid lehekülgi, kust saab kompostiusse osta ning lugeda nende söötmis- ja hooldamisõpetusi. Põhiline reegel on see, et alustada tuleb vähesega – meie panime papitükkide ja munarestiga vooderdatud kasti sellega kaasatulnud kookoskoorepudi ja teise kotitäie mullalaadset puru ning nädala jooksul kogunenud kurgikoored, õunasüdamed ja hernekaunad. Eriliseks maiuseks olevat ussidele kuivatatud munakoored, kohvipuru ja (paberist) teekotid. Kindel ei on aga toidujäätmed, mida ka kodus kompostikasti ei paneks: kondid ja muud lihajäätmed, suhkur, sool, äädikas, õli ja piimatooted.
Midagi ma siiski tegin valesti, sest ühel hetkel hakkas meie ussikasti sisu koledasti haisema. Kui halloween’i-õhtul tulid kostümeeritud tegelased meie tagahoovi kommi nõutama, kostitas neid esmalt võigas laibalehk (samas keegi tagasi ka ei kohkunud, võibolla pidasid nad seda osaks meie dekoratsioonidest?). Pärast seda otsustasin, et on aeg ussimajandusele piir panna. Matsin pooleldi komposteerunud limase jäätmemätta koos seal sees resideeriva ussipesakonnaga aianurka maha ning ei näinud neid tegelasi enam mitte kunagi, kardetavasti kadus suurem osa neist näljaste linnukeste kõhtu. Kompostikasti viisin kevadel ühiskasutatavale peenramaale, kus see leidis varjulises puudesalus peatselt uue tänuliku omaniku.
Elu peidetud külas läks uuele ringile.
ASKEES AMEERIKA MOODI
„Joanie juba oskab endast head muljet jätta,” teatas kübarat meenutava daamiliku nokkmütsiga keskealine naisterahvas asjatundlikult oma lauanaabrile ja pistis käe krõpsupakki ilmel, et nüüd on kõik vajalik öeldud, ning kühveldas endale suhu peotäie maiust. Tema sääse suusahüppetrampliini meenutava nina all laual laiutas lontis ilmega poolik võileib, bambustikk reipalt sees püsti.
„No küllap mina seda juba tean,” noogutas teine proua vandeseltslaslikult kaasa. „Ta on ju Jacki endale täielikult ümber sõrme keeranud!”
Me istusime nende lauale ebamugavalt lähedal, luuni lõikavalt jahedatel metalsetel õuetoolidel umbes 50 sentimeetri kaugusel keelepeksu-epitsentrist. Seetõttu polnud mul võimalik seda ülearustest kõnekujunditest pikitud vestlust täielikult ignoreerida. Kuigi mõnikord on ju põnev teiste inimeste jutte pealt kuulata, jälgida vestluspartnerite omavahelise suhtluse dünaamikat ja ette kujutada, milliseid elusid nad elavad, on samas päris ebameeldiv kellegi privaatsesse tsooni tungida. Eriti kui sa oled kuidagi eriti piinlikult sinna surutud. Istusime lastega kolmekesi kahel toolil ja olime kamba peale võtnud ühe quiche’i – ma eeldasin, et see on ameerikalikult hiiglaslik, aga oli minu suureks üllatuseks hoopis koduselt klassikalise korvikese mõõtu.
Meist teisel pool istus seltskond nooremaid inimesi, võibolla siinsamas lähedal asuva Boxi või Evernote’i või Google’i või tõenäolisemalt siiski mõne vähem tuntud kohaliku ettevõtte töötajad lõunapausil. Tean seda inimtüüpi juba päris hästi. Need, enamasti kahe-kolmekümnendates eluaastates noored mehed, kelle hulgas on kindlasti mõni india või hiina päritolu insener või programmeerija, arutlevad tavaliselt mingi minule arusaamatu tehnilise lahenduse üle. Nad kannavad alati oma firma logodega T-särke, lohvakaid teksa- või khakipükse ja mugavaid sandaale või tosse. Väga harva näeb Silicon Valleys selliseid Eesti meestele nii omaseid staatusesümboleid nagu uhked käekellad, peenest Itaalia villast pintsakud või peeneninalised maonahksed kingad.
California Avenue ei ole küll kõige menukam kohalik söögitänav – teadaolevalt toimuvad olulised kohtumised, salvrättidele kritseldatud äriplaanide koostamised, ühinemiste ja ülevõtmiste arutelud ning strateegiate planeerimised siit paar tänavat edasi University Avenue sunnitult sundimatu olekuga kohvikutes-restoranides –, kuid paras melu käib päevase tipptunni ajal siingi. See on just see, mis mulle (ja miljonitele teistele siiasaabunutele) Ameerika juures kõige enam meeldib – siinse keskkonna tohutu vastuolulisus ja võimaluste paljusus. Siinsamas kohvikus kohtuvad niivõrd erinevad sotsiaalsed kihid: klatšivad koduperenaised, rahvusvaheliste ettevõtete nohikutest töötajad ja idaeurooplastest turistid. Ja kõik on samas võrdsed.
Enne sinna kohvikuistmetele vajumist olime lastega lõõskava päikese all üha kerkiva temperatuuri kiuste kõmpinud maha hämmastavalt pika maa – Google Mapsi andmetel 3,2 miili –, et heita pilk peale meie pere pesamuna Etta tulevasele lasteaiale, Ameerika mõistes koolile. Juba kevadel distantsilt asju ajades olime saanud Gustavile koolikoha Stanfordi ülikoolilinnakus meie kodule väga lähedal, aga kuna 3–4aastaste vanuserühm pidavat olema Stanfordiga seotud vanemate laste seas kõige arvukam, siis Ettale üheski Stanfordi lasteaias kohta ei jagunud. Nii panimegi ta kodust oluliselt kaugemal asuva erakooli lasteaiarühma nimekirja.
Olin hommikul korraks isegi mõelnud, et ehk peaks minema autoga, sest õppeasutus on meie kodust päris kaugel, aga otsustasin siiski jalutuskäigu kasuks, sest Etta tahtis väga sõita oma uue jalgrattaga ja üks korralik matk toonuks järjekordselt enne päikesetõusu ärganule loodetavasti korraliku lõunaune ning annaks mulle võimaluse lastekarjatamisest hinge tõmmata.
Teisel pool El Camino Reali (ajalooline misjonäride liikumise tee, mis on kindlasti üks maailma pikimaid tänavaid, kulgedes väikeste pausidega pea tuhandekilomeetrisel lõigul San Franciscost põhja poole jäävast Sonomast Lõuna-Californias olevasse San Diegosse) laiutab nii-öelda vana Palo Alto, madaltihe eramajade rajoon. Madal – see tähendab, et vaid vähestel majadel on teine korrus; ja tihe – paarisajaruutmeetrine aed maja taga on juba ilmselgelt üleliigsete miljonite dollarite tunnus. Siinsetest ehitistest ei saagi täpselt aru, kas nad on ehitatud kaks või kakskümmend aastat tagasi, sest maavärinasõbralik puitarhitektuur on stiililt ajatu, ning suuremalt jaolt sugugi mitte maitsetu. Paljudel majadel on katusel päikesepaneelid, mitmel on vihmavee kogumissüsteem, mõne küljes uhkeldab koguni silt „See maja toodab, mitte ainult ei kuluta energiat”. Mitme maja ees on ka elektriautode kiirlaadimispunkt.
Erinevalt San Josest, kus ma kunagi lapsekäruga jalutades sattusin elurajoonis sõna otseses mõttes tupikusse – jalakäijatele mõeldud tee lihtsalt lõppes raudtee alla suubunud tunnelis –, on Palo Altos korralikud kõnniteed ja väga paljud sõidavad ka jalgrattaga. Pole siiski just uudne avastus, et ameeriklased on vaieldamatult autousku ja kahe lapsega kaugemale kui naabertänavasse jalutav pereema on kummaline nähtus isegi Californias kui ühendriikide üldtunnustatud eriti eesrindlikult keskkonnateadlikus osas.
Kui veel neli aastat tagasi valitses California ehk Kuldse osariigi asfaldipildis ülekaalukalt hübriidsõiduk Toyota Prius, siis praeguseks on kohalikud (ja suurema kubatuuriga) automargid jõudsalt oma turuosa tagasi võtnud. Palo Altos ja tema sõsarlinnades Menlo Parkis ning kõige paremal järjel oleva elanikkonna armastatud Athertonis on kindlasti maailma suurim Teslade kontsentratsioon. Neid ülimoodsaid elektriautosid toodetakse
