et need kaks lõbustusparki ei olnudki nii hullud, kui me kartsime – kõige tüütum osa oli pidev sabades seismine ja iga täiendava liigutuse eest röögatu rahasumma maksmine, aga samas oli mitu lõbusõitu hariva sisuga ning ka söögikohtade valik oli märksa mitmekülgsem kui tavalistes lunaparkides, kus valik piirdub enamasti tüüpilise „tervisekomplektiga” hot dog – popcorn – suhkruvatt.
Loomulikult pidime tagasiteel külastama ka maailma filmitööstuse pealinna Los Angelest (ehk LAd, nagu seda siin nimetatakse). Ameeriklastele on filmid just nagu osa päriselust ja hoolimata üha mugavamatest võimalustest kodus filmielamusi saada käiakse endiselt väga palju ka kinos ehk movie theater’is (me rääkisime õige mitu korda vestluspartneriga teineteisest mööda: lähete teatrisse, ma ei tea Palo Altos ühtegi teatrit, need asuvad ju ikka San Franciscos?!). Ka meie käime nii lastega kui kahekesi kinos oluliselt sagedamini kui Eestis elades, sest kinosid asub meie kodukandis mitu, filmide valik on oluliselt laiem ja piletihind odavam. Seltskondlikus vestluses arutletakse tihti mõne hiljuti nähtud filmi üle ning kõige vingemad poosetajad saavad nagu muuseas poetada, et „ma kohtusin muide hiljuti ühel heategevusüritusel Angelina Joliega” või et „Ashton Kutcher kaalus ka meie ettevõttesse investeerimist”.
Ja igale „lihtinimesele” on suur kompliment see, kui teda võrreldakse mõne filmistaariga. „Oh jah, ma kuulen seda pidevalt, et ma näen välja nagu Juliette Lewis!” olen pidanud ka mina ütlema. Kuigi alguses ma isegi ei teadnud, kes see Juliette Lewis on.
Nähes prügiga kaetud mäenõlvale kinnitatud kuulsaid tähti – HOLLYWOOD – olin tõeliselt pettunud, sest need olid oluliselt väiksemad, kui filmidest nähtu põhjal oli mulle mulje jäänud. Veel suurema pettumuse valmistas mulle aga Hollywood Boulevard, mis hoolimata glamuursest nimest pole päriselus muud kui üks räpase olekuga ja kergehitistega palistatud tänav, mille pinnasesse on iga paari meetri tagant pressitud filmimaailma legendide nimed. Välisilmes ei olnud midagi ülemäära suursugust ka Oscarite jagamise paigana tuntuks saanud Dolby Theatre’is, mis meenutab nii olemuselt kui välimuselt Solarise keskust Tallinnas.
Selle lühikeseks jäänud turistipõike järel ei olnud meil sugugi kahju keerata juba oluliselt kogenumate autoreisijatena sellele igavale ja lõputuna näivale Kesk-California kiltmaad läbivale Viiendale Kiirteele. See läks tõesti kiirelt. Täpselt seitse tundi hiljem olimegi tagasi koduses Palo Altos. Lapsed ütlesid reisi kokkuvõtteks: „Me tahaks kindlasti kord Disneylandi tagasi minna, aga siis võiks minna lennukiga, please!”
Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, ütleb Ruja laul. Hoolimata laste palvetest otsustasime täpselt aasta aega hiljem, tänupüha-koolivaheajal, startida sama pikale autosõidule, sedakorda vastupidises suunas: põhja poole, Oregoni.
Google Maps annab teada, et Palo Altost Oregoni osariigi suurimasse linna Portlandi sõiduks kulub tosin tundi, taas siki-saki piki Highway One’i, mis ühineb mingil hetkel kiirteega 101. Ja jällegi: oluliselt vähem huvitavat Interstate 5 kiirteed pidi sõites kulub aega kaks tundi vähem. Valisime pikema, aga ilusama tee.
Mõistagi polnud me ainsad, kes arvasid, et kavaldavad massid üle ja hakkavad liikuma juba päev enne pühi. Ainuüksi San Franciscost läbisõit võttis meil tubli kaks tundi. See oli meie reisist aga alles esimene kümnendik. Pika autosõidu puhul ongi teatavasti kõige tüütum ja närvesöövam ummikutes tiksuda. Sageli on venimise põhjuseks avariid, kuid teinekord ka ühelt kiirteelt teise suubuv sõidurida, mis täiesti müstilisel moel suudab ka neljarealise tee liikluse seisakusse ajada.
Sisemine sõidurida on kiirteedel enamasti tähistatud rombikujulise märgiga, mis tähendab car pool lane’i ehk „jagatud autode sõidurida”, kus võivad sõita ainult need autod, kus on kaks või enam reisijat. Sageli on see rida autodest üsna tühi, mis näitab omakorda, et ameeriklased sõidavad autodes enamasti ühekaupa.
Ameerika kiirteede rägastikus seigeldes tekib tunne, nagu oleksidki ise sattunud Disney/Pixari animafilmi „Autod”. Kohati tekib himu kõrvalreas juba sajandat kilomeetrit sinuga samas tempos kulgevast sõidukist ette rebida või siis mõnele eesreas aeglaselt põristavale autole tulesid vilgutades märku anda, et ta võiks eest ära kolida. Kahe- või enamarealised kiirteed on USAs omaette kultuurinähtus kogu oma märgisüsteemi ja reeglitega, nad on lahutamatu osa amerikaniseerumisest. Sa kas lähed sellega kaasa või sinust sõidetakse üle, sõna otseses mõttes. Kuigi inimesed kipuvad alati kiruma Eesti liikluskultuuri, tundub California liiklus mulle kohati märksa hullumeelsem ja nahaalsem. Ilmselt on põhjus siin jällegi selles, et inimesi on kokku tulnud üle maailma ning igaüks toob kaasa oma koduse kultuuri(tuse).
Täiesti omaette reeglid on aga kitsastel mägiteedel. Kuna siin varitseb oht sõna otseses mõttes iga kurvi taga, tuleb sõita väga ettevaatlikult. Möödasõidu jaoks on iga natukese aja tagant „taskud”, kuhu aeglasem sõiduk enamasti viisakalt kõrvale tõmbab, et lasta kiiremal vasakult poolt mööduda. Pärast suuremat vihmasadu tuleb arvestada, et mägiteede servad on siin-seal minema uhutud ja on vaja olla ekstra ettevaatlik. Samuti võib mägedest teele kukkuda suuri kivimürakaid. Kuigi käänulised mägiteed on väga põnevad, eelistab valdav osa liiklejaid võimaluse korral alati kulgeda mööda kiirteid.
Kui California pinnal tuletavad liiklusmärgid pidevalt meelde, et „slower traffic keep right”ehk aeglasemad autod hoidku kõige parempoolsemasse sõiduritta, siis Oregoni osariigis selliseid märke eriti silma ei hakanud – igaüks valis meelepärasema sõidurea ning sageli oli just parempoolseim rida see kõige kiirem. Muidu aga oli kiirtee teisel pool osariigi piiri selline nagu kiirtee ikka: kilomeetripostide asemel palistavad kiirteeserva pikkade metallmastide otsa pistetud reklaamtahvlid, kandes peamiselt tuntud kiirtoidu- ja odavhotellikettide ning bensiinijaamade logosid, eriti närvidele hakkas käima ühe end lausa kaheksandaks maailmaimeks tituleeriva alkoholipoe plagu. Oregoni pool reklaamitakse rohkem ka kasiinosid, sest nagu Californias ja suuremas osas USA osariikides, on kommertseesmärkidel lubatud hasartmänge korraldada vaid põlisrahvastele eraldatud maa-aladel ja sääraseid kasiinondusele spetsialiseerunud „indiaanlaste reservaate” on Oregonis märksa enam kui Californias.
Samas on USA kõige suurem kasiinode kontsentratsioon hoopis teise seadusandlusega kõrvalosariigis Nevadas keset kõrbet asuvas Las Vegase linnas. Vegas on maailma tipparhitektuuri järele aimavate ehitistega tõeline kitš, kus käivad raha luhvtitamas nii Hollywoodi staarid kui täiesti tavalised inimesed. Meilgi on üks tuttav singapuri perekond, kes sõidab kord aastas terve suguseltsiga Vegasesse, sest see on koht, kus saab pidutseda nii, et maa on must ja keegi sind ei pildista ega muul moel sega. Teada-tuntud on ju ütlus „Mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse”.
Aga tagasi Oregoni. Eriti mägisemal maastikul segavad sujuvat kulgemist kümned ja sajad veokid, mis järsematel tõusudel tulesid vilgutades teosammul mäkke ronivad. Ameerika treilerveokitel on võrreldes Euroopa samalaadsete masinatega märksa suuremad gabariidid (kabiini peab ikkagi mahtuma kahekohaline voodi ja külmkapp!) ning samuti on keskmise veokijuhi gabariidid suuremad kui Euroopa kolleegidel. Sõnaka sõnumiga T-särgi peale tõmmatud lehvivate hõlmadega ruuduline flanellpluus ja lemmikjalgpalliklubi logoga nokkmüts on lahutamatu osa selle elukutse imagost. Iga paarikümne miili järel on kiirteede ääres treilerite puhkealad, kus rekkajuhid saavad oma sõiduki kabiini mugavusi puude vilus nautida.
Teine ning veelgi lahutamatum osa kiirtee-elust on matkabussi subkultuur. Väidetavalt on tervelt kaheksal miljonil Ameerika majapidamisel vähemalt üks matkabuss ehk RV5, millest igaüks läbib aastas keskmiselt 4500 miili ehk 7200 kilomeetrit ehk umbes vahemaa San Franciscost Sydneysse. Ühe galloni kütusega läbib üks selline sõiduk keskmiselt 6,5 miili (kui eurooplased mõõdavad,
