ka siin tegelikult väga kohal. Juba raudteede ehitamise ajal, 19. sajandi lõpul, hakkas Californiasse tulema massiliselt odavat tööjõudu Hiinast ning praeguseks on miljonid inimesed, kelle esivanemad on pärit Hiinast, Jaapanist või Koreast, märksa enam californialased kui näiteks Ameerika idakaldalt siia hiljuti kolinud Euroopa taustaga inimesed, keda ametlikus rassikategoorias nimetatakse kaukaaslasteks.
USA rahvastikubüroo andmetel tõuseb California Aasia päritolu elanike arv vaikselt, kuid järjepidevalt. 2012. aastal oli 38 miljonist selle osariigi asukast iga seitsmes Aasiast pärit, nende osakaal on Californias üle kahe korra suurem kui Ameerika ühendriikides keskmiselt. Samas on Californias USA keskmisest kaks korda vähem mustanahalisi ehk african american kodanikke, alla 7 %. Kõige enam on Californias siiani „valgeid” ehk „kaukaaslasi”, 40 %, kuid vaid napilt jäävad alla hispanic’uehk latino päritolu kodanikud, teisisõnu eelkõige mehhiklased. American indian’i alla lähevad kokku kõik California põlisasukad, näiteks ohloni ja mohave hõimu esindajad, kelle osakaal on siinse osariigi rahvastikust ametlikult vaid 1,7 %.
Kuigi statistikast puuduvad mõistagi illegaalsed immigrandid, tasub täpsustada ka seda, et meie kodukant Silicon Valley asub Põhja-Californias ja siin on pilt hoopis teine kui osariigi keskmine. Latiinod siin tänavapildis eriti silma ei hakkagi, neid näeb valdavalt teenindusasutustes leti taga, iluaedades muru rehitsemas või ehitustöödel betooni kallamas. Ja kuigi see, et mustanahalised teevad aina sporti ja kannavad ainult dresse, on stereotüüp, siis vähemalt ülikooli territooriumil see tõesti just nii silma hakkabki.
Hiljuti juhtus üks rassistliku hõnguga lugu, mis hoidis Stanfordi-rahvast mitu nädalat ärevil. Ülikooli infokanalites räägiti korduvalt „tundmatust meesterahvast”, kes käis pimeduse kattevarjus ühiselamute vahel naistudengeid ebasündsalt krabamas. Pealtnägijaid oli mitu, kuid süüdlast miskipärast tabada ei õnnestunud, ilmselt just seepärast, et tema avalikus kirjelduses üritati olla äärmiselt poliitiliselt korrektne. Alles umbes kolmas selleteemaline uudis täpsustas, et „meesterahvas oli umbes poolteist meetrit pikk, tüseda kehaehitusega ning kandis pikka tumedat patsi ja tunkesid” ehk teisisõnu oli ilmselt mehhiko päritolu. Seda muidugi ei saanud uudistes otse öelda.
Täiesti ebateadusliku empiiria raames märkasin omakorda huvitavat tendentsi oma laste koolides: Gustavi munitsipaalkoolis olid selges ülekaalus hiina, korea, jaapani ja singapuri päritolu lapsed; Etta erakooli kaasõppurite juured olid silma järgi hinnates pigem Hindustani poolsaarel. Küsisin mitmelt oma india sõbralt, miks see nii on, ja nad seletasid, et ühest küljest on ilmselt põhjuseks hiiglasliku rahvaarvuga India tohutu konkurentsisurve – vanemad lihtsalt tahavad oma lapsele parimat võimalikku haridust ja on seega valmis nende kooliskäimisele kõvasti peale maksma (kuigi ma ei ole üldse kindel, kas Palo Altos annab erakool parema hariduse kui kohalik munitsipaalkool). Teine ja veidi segasem põhjendus on see, et paljud india päritolu vanemad töötavad Google’is, Facebookis või teistes hiidfirmades ajutise tööviisa alusel ja seega ei saa nad ka taotleda oma lastele koolikohta riiklikus koolis.
Sealsamas Etta kooli hoovis juhtus minuga ka üks üsna uskumatu, kuid samas siinsele eluolule väga iseloomulik lugu. Ühel hommikul sattusime parklast tulema koos Etta rühmakaaslase ja tema isaga (ei pea olema antropoloog, et pakkuda neile india päritolu).
„Ah, see siis ongi Etta, kellest Manav kodus pidevalt räägib,” nentis kaaslapsevanem, kui vaatasime üheskoos heldinult, kuidas lapsed kui tõeline multikulti-klišee kilgates mööda välikoridori klassi poole lidusid – minu nisublondide juustega põhjamaiselt malbe tütar lippamas võidu oma süsimustade juuste ja rosinapruunide silmadega üliaktiivse sõbraga varahommikuse California päikese kuldavate kiirte all.
„Kust te pärit olitegi?” uuris Manavi isa ning minu vastuse peale täpsustas: „Te olete siis Tallinnast?”
Ma arvasin alguses, et kuulsin ilmselt valesti (et äkki ta ütles ikkagi dutch), ja hakkasin selgitama, et paljud tõesti arvavad, et eesti keel on üsna sarnane hollandi keelega, kui ta katkestas mind selgitusega, et teab Balti riike hästi, kuna üks tema endine töökaaslane, kes elab nüüd San Franciscos, on just nimelt Tallinnast pärit.
„Kuna San Francisco lahe piirkonnas on kuuldavasti umbes 400 eestlast, siis täitsa võimalik, et ma isegi tean seda inimest,” nentisin tähtsalt, mõeldes ise, et ma võin ju hiljem Facebookist järele vaadata, kes see eesti tüüp siis on, kes juba aastaid siin kandis elab.
„Tema nimi on Daniel Belov, me töötasime koos Google’is,” täpsustas mu vestluskaaslane.
„Ei ole võimalik!” hüüdsin ma täiesti siiras uskmatuses. „Daniel oli minu klassivend keskkoolis!” Jah, muidugi ma teadsin, et Daniel tuli kohe pärast keskkooli lõpetamist USAsse ülikooli ja jäigi siia tööle (juba meie lennu aastaraamatus ennustati, et ta „leiutab tehisintellekti ja avaldab oma artikleid mainekates teadusajakirjades”), aga sellises olukorras temast kuulda… Seda ei oleks ma küll osanud kuidagi oodata.
„Maailm on ikka tõesti väike,” nentis Manavi isa.
„On tõesti,” nõustusin ja märkasin samas tema T-särgil Khan Academy logo. „Sa töötad nüüd seal?” pärisin kohmakalt. Tema noogutuse peale pidin veel kohmakamalt lisama, et minu poeg on nende matemaatikaülesannete veebikeskkonna suur fänn. Maailm pole tõesti muud kui üks väike ümmargune kera.
Paar päeva hiljem vaatasime esimest korda filmi „Laulev revolutsioon”, mitte kodus ja omaette, vaid paarisajakohalises Stanfordi auditooriumis. Saal oli rahvast täis. Film oli minusugusele küünikule kohati liigpateetiline (aga mida muud saakski üks säärane film olla!), kuid samas oli seal ka seiku, mida päriselust enam ei mäletanudki (näiteks moment, kuidas Toompead rünnanud intrid pärast läbikukkunud meeleavaldust rahumeelsete rahvuslaste spaleeris lahkusid).
Pärast filmi suhtles režissöör James Tusty ka huvilistega. Kõlas päris palju huvitavaid küsimusi, näiteks „Miks ei kõlanud filmis kordagi praegune ametlik hümn?”. (Autor tunnistas ausalt, et „see ei sobinud looga kokku”.)
„Mis aastal te seda Tallinnas filmisite?” tahtis üks tütarlaps teada, lisades: „Ma käisin samas koolis ja see oli seal minu muusikaõpetaja!” Tiia-Ester Loitme oli ka minu muusikaõpetaja ja ka minul oli südantsoojendav näha oma kooli aulat, kus minagi nii mõnedki korrad oma „kaunil lauluhäälel” kõlada lasin, ja ma olin seda filmi ajal enda naabrile uhkusega sosistanud… Seepeale paluti käed tõsta kõigil eestlastel ning selgus, et neid oli hämmastavalt palju (peaaegu pool saalist), näiteks oli kohal terve rühm Tallinna tehnikaülikooli tudengeid.
Küsimuste-vastuste vooru lõpuks jõuti muidugi ootuspärase Skype’i-teemani („Kas see pole mitte Eestis tehtud…?”) ja Stenil oli võimalus filmistaarina püsti tõusta ja publikule lehvitada.
Aga mitte ainult tema abikaasana oli minulgi seal saalis uhke olla.
„Mõelda vaid, teid on maailmas nii vähe ja samas ainuüksi siin saalis nii palju,” nentis üks ameeriklasest filmivaataja tunnustavalt.
Jah tõesti, miski, mis on nii väike, võib korraga olla nii suur. Ja vastupidi.
AUTOSÕIT ON AJAVÕIT
Kõik, mida su hing ihaldab, on vaid ühe autosõidu kaugusel!
See lööklause on Ameerika unelma kvintessents. Ja tõsi ta on, õnne ja vabaduse sünonüümiks on siinmail auto. Ilma selleta selles suurte vahemaade riigis elada ei saa. No küllap kuidagi saab, aga väga raske on.
