korraga hüppab üks mees sulle autosse, paneb püstolitoru meelekohale ja käsib sul sõita, kuhu tema tahab.“
„Tõesti?“
„Oojaa, oojaa.“
Ma ei tea, miks, aga ma ei võtnud ka selle proua soovitust kuigi tõsiselt. Ma sõitsin ikka autouksed lukustamata ja tõsi on, et vahel unustasin ma need isegi terveks ööks lukust lahti.
Midagi ei juhtunud. Mul pole ühtegi ebameeldivat kogemust selles osas Kanadast.
Nii seletan ma Serge’ile ka.
„Inimesed dramatiseerivad alati asju üle. Mind hoiatati Kanadas ka, et oi-oi-mis-kõik-võib-juhtuda. Midagi ei juhtu-nud!“
„Fait comme tu veux,“ kärgatab Serge. „Tee, mis tahad.“
Sõidame mööda Nizzat, päike särab taevas, väljas on kolmkümmend kraadi sooja, ilusad prantsuse laulud kostavad raadiost ja ma tunnen end ülihästi. Laulan aeg-ajalt raadioga kaasa, lükkan pea poolenisti aknast välja ja lasen soojal tuulel oma nägu paitada ja juukseid lehvitada.
Ahh, Côte d’Azur!
Serge on lubanud mind Turini restorani austreid sööma viia. See restoran on kuulus oma värskete mereandide poolest. Kui on merisiilikute hooaeg, siis võid kindel olla, et Turini restoranist saad parimaid. Seal on alati lai valik kõiksuguseid merikarpe ja muidugi – austrid. Seda restorani olen ma soovitanud külastada kõikidel, kes vähegi mereandidest hoolivad ja erilise maitseelamuse järele janunevad. Turini restoran on otse Garibaldi väljaku ääres, sinna pääseb hõlpsasti Massena platsilt ka jalgsi, ja see raha, mis seal kulub, on seda väärt. Pärast vaimustavat meretoitu saab otsejoones alla vanalinna jalutama minna.
Aga enne austrite söömist oleme otsustanud St. Andrésis ära käia, sest mul on plaan meile tuppa üks korralik vanaaegne kummut osta. St. Andrés on Emmaüsi pood, kust vähese raha eest lausa antiiki võib saada.
Keerame Promenade des Anglais’ pealt Massena platsi poole. Siis üle Massena platsi ja Turini tänavale.
„Pane vähemalt oma käekott sülest ära!“ kamandab Serge taas kord.
Ma ei tee väljagi. Nii ilus on kõik! Nii soe ja ilus ja hingepaitav, ma ei lase millelgi seda tunnet praegu rikkuda.
Serge haarab vihaga mu käekoti ja heidab selle hooga oma istme taha põrandale.
„Hei, käekott ei tohi põrandal olla!“ hüüatan ma.
Kord mu ema õpetas mind: käekotti ei tohi kunagi põrandale panna, sest siis jookseb raha välja.
Ja kuigi mul pole eales sellist raha olnud, mille „ärajooksmist“ ma oleksin pidanud kartma, olen ma seda soovitust siiski sel määral tõsiselt võtnud, et pole kunagi oma käekotti põrandale asetanud. Sest see veel puuduks, et ma sest vähesestki rahast ilma jään!
Aga nüüd korraga paneb Serge vägisi mu koti põrandale ja mul nagu polegi õigust siin midagi kaasa rääkida?!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
