sellega mõtleb? Sest minu meelest on lapse eest hoolitsemine midagi palju enamat. See on midagi, mida ei saa ei rahas ega asjades ega lubadustes mõõta. See on midagi, mis annab talle õiged väärtushinnangud elu kohta, mis kujundab temast inimese.
Ma ei ütle midagi.
Ma löön ukse pauguga enda taga kinni ja sõidan minema. Aga kogu tee Leppneemest Tallinna ma nutan ja palun. Ma palun, et juhtuks avarii, kust ma enam eluga välja ei tule.
Ent viis tundi hiljem olen ma ometi laevaga Rootsi poole teel. Nii lõhki ja puruksrebitud, et kui ma oleksin mingi asi, siis visataks mind lihtsalt prügikasti, sest selle parandamine tunduks mõttetu ajaraiskamisena.
Ma helistan veel emale ja teatan läbi nutu: ma siis lähen nüüd…
Aga ema paneb telefoni ära.
Ma helistan Helile ja ütlen sedasama.
„Ära nuta!“ lohutab Heli. „Me tuleme sulle sinna varsti külla! Kõik läheb hästi!“
Kõik läheb hästi.
Aga mitte kunagi enam ei ütle ma Mariale „head ööd“, mitte kunagi enam ei loe me koos õhtupalveid, mitte kunagi enam ei riidle ma temaga, kui ta tahab hakata endale kell kümme õhtul kartuleid praadima, mitte kunagi enam ei kiirusta ma teda hommikuti kooli. Mitte kunagi enam ei õpeta ma teda mitte mõtlema sellele, mida ta saab, vaid sellele, mida ta saaks veel anda. Mitte kunagi enam ei ütle ma Mariale, et hinge ei tohi sülitada ja kividega ei tohi loopida.
Mitte kunagi enam.
HULLUMEELNE UHAMINE
Alice Munro kirjutab ühes oma raamatus: selleks, et kurbusvalust üle saada, tuleb valu tekitavast paigast kindlasti lahkuda auto või bussi või jalgrattaga, sest samasugust, tõelist eemaldumise emotsiooni ei saavuta kunagi lennukiga lennates.
Stockholmist algab tõeline uhamine. Me kihutame vahetpidamata, peatudes vaid selleks, et WCs käia.
Mul on nutt kogu aeg kurgus, aga ma üritan vaprat nägu teha, et Serge seda jumala pärast ei näeks, et Serge jumala pärast ei arvaks, nagu ei tahaks ma temaga Prantsusmaale sõita, nagu ei hooliks ma ei temast ega tema pakutud Côte d’Azuri elust.
Stockholmist Malmösse, Malmöst Taani, Taanist Saksamaale, Saksamaalt Šveitsi, siis Itaalia ja Prantsusmaa.
Sõidame kordamööda, magame kordamööda, sööme kordamööda. Ja tõesti, iga kilomeetri, iga meetriga, mis ma Eestist kaugenen, tunnen ma seda tõelisteemaldumist, millest kirjutas Alice Munro.
Ühes väikeses Saksamaa kiirtee peatuspunktis, kus kõik ümberringi vaid saksa keelt räägivad, kus on saksakeelsed sildid ja asjadki kiirtee-äärses baaris on saksalikud, saan ma korraga aru, mida Alice Munro selle mõttega tahtis öelda, sest kõik on täpselt nii, nagu ta oma raamatus kirjutanud on. See lajatab nagu raske raudkolakas vastu mu pead. Nüüd olen ma tõesti lõpuks kaugel, kõigist ja kõigest kaugel. Ma vaatan tualettruumis peeglisse ja sõnan iseendale: nüüd on see siis tehtud. Nagu oleks sinnamaani võimalik olnud veel tagasi pöörduda. Ma mõtlen Rootsi hallile ilmale ja Taani tumedatele vihmapilvedele ja needki tunduvad korraga nii lõputult kaugel olevat. Liiga kaugel, et meelt muuta. Kõik selles Saksamaa kiirtee peatuspunktis annab mulle mõista, kui tagasipöördumatult eemale olen ma jõudnud. Kohvitassid kilistavad baariletil: sa oled Saksamaal, see siin on Saksamaa, kaugel-kaugel Eestist… Mõned kohvitassid hingavad rahulikult, ükskõikselt, neile ei lähe korda ühe õnnetu rännakud, teised tassid nilbitsevad oma valges kehas mõnitavalt, parastavalt; kohvimasin undab võidurõõmsalt: tagasiteed ei ole!; puhas WC-põrand ei hooli mu jalgade värinast. Kõik selles kiirtee-äärses baaris on justkui mulle haiget tegemiseks loodud.
Šveitsis näeb jälle üle hulga aja päikest.
Itaalias on suvi.
„Kui Ventimiglia silt tuleb, siis keera sealt ära,“ teatab Serge mulle.
„Ventimiglia? Mis asi on Ventimiglia? Kuhupoole ma pean keerama?“
„Ventimiglia poole! Sa pead keerama Ventimiglia poole!“
„Aga mis asi see Ventimiglia on?“
„See on Ventimiglia! Kuidas sa aru ei saa? Kui tuleb Ventimiglia silt, siis sealt keera ära!“
Mul pole õrna aimugi, millest Serge räägib. Kuidas see Ventimiglia silt välja näeb? Mismoodi seda sõna – Venti-miglia – kirjutatakse?
Korraga hüüatab Serge: „Keera paremale!“
Kuhu? Mis? Mida?
„Keera paremale!“
Ma olen kiirtee kõige vasakpoolsemas reas ja sõidan saja seitsmekümnese tunnikiirusega.
„Ma ei saa ju!“
„Keera paremale!“ hüüab ta taas ning mõni hetk hiljem: „Aaah, nüüd on see möödas. Sa sõitsid Ventimigliast mööda! Seda ma arvasin. Ma ei tea, kuhu me nüüd välja jõuame.“
„No ma keeran siis ringi…“
„Kus?! Kus sa siin ringi keerad?“ hüüatab Serge sellises ahastuses, nagu oleks mul plaanis olnud paugupealt kiirtee peal auto ringi keerata ja vastassuunas sõitma hakata.
„No ma võtan esimese mahasõidu ja seal keerangi ringi!“
„Ah, fais comme tu veux!“ kärgatab ta vihaselt. „Tee, mis tahad.“
Ja seda ma just teengi. Ma lahkun esimese mahasõidu kaudu kiirteelt, võtan teise suuna ning sõidan tagasi kiirteele.
„Nii, näita mulle nüüd, kus see Ventimiglia silt on.“
Ma sõidan piisavalt aeglaselt ja hoian end kõige parempoolsemas reas, et kui Serge peaks taas hüüatama „keera“, siis pääsen ma seda hõlpsasti tegema.
Serge jälgib hoolega silte tee ääres ja kirub mind vaikselt, kuidas ma nii saamatu olin ja õigest kohast mööda sõitsin.
Me oleme juba päris pika maa vastassuunas tagasi sõitnud, aga silti Ventimigliasse pole vastu tulnud.
„Kus see silt siis on?“ küsin ma ja Serge kärgatab, silmad põlemas peas:
„Vot mina ei tea, mis sa selle sildiga tegid! See silt oli siin ja nüüd seda enam pole! Pole! Ma ei tea, mis sa selle sildiga tegid!“
Mulle teeb kogu situatsioon pööraselt nalja. Ja ma ei mõtlegi seda varjata ning naeran täiel häälel.
„Mille üle sa veel naerad siin?!“
„Mis mõttes mina tegin selle sildiga midagi?!“ mulksun ma kontrollimatult.
„Sina jah! Ma nägin selgelt – Ventimiglia, ja nüüd seda enam pole! Seda pole enam!“
„Tead, tegelikult on sul õigus,“ üritan ma läbi naeru tõsist tooni oma kõnesse võtta ja Serge vaatab mu poole korraks nii lootusrikka näoga, „tegelikult ma olen nõid ja ma võlusin selle sildi olematuks.“
„Ah, lõpeta oma loll
