palub turvameestel kohale tulla.
Nii. Siia ma siis nüüd jään, mõtlen ma, ja kõik ühe kuradi lolli mehe pärast. Ja tema veel tahab, et ma koliksin siia, Nizzasse, tema juurde elama?! Ma peaks päris põrunud olema, kui sellega nõustuksin!
Serge’i tütar seletab midagi kiiresti turvameestele, võtab mu passi, haarab mul käest kinni ning jookseb minuga check-in’i ja sealt edasi turvaväravate poole. Kõik toimub kiiresti ja nagu unes. Väravast läbi, võtan ma oma kõrge kontsaga kingad jalast ning jooksen paljajalu, hing nööriga kaelas, lennuvärava poole. Kõik inimesed on juba bussis ja valmis lennukile sõitma. Näen minu poole pööratud üllatavaid-küsivaid, vihaselt põlastavaid ja heatahtlikke-tänulikke pilke.
Lennuk tõuseb.
All on palmid, päike, palju lilli ja imekaunis Vahemeri, Nizza rannik, lumiste tippudega Alpid.
Mul ei ole valikut. Mul pole isegi mitte valikut korrakski mõelda, kas ma tahan seda.
Ma panen silmad kinni ja – nutan.
LOOTUS SUREB VIIMASENA
Serge otsustab, et tema ikkagi Eestis elada ei suuda. Ta ostab laevapiletid Stockholmi ning 8. septembril tuleb mul Eestiga hüvasti jätta.
Suvel Nizzas olles valmistan ma Mariat tasapisi ette võimalikuks kolimiseks. Ei Maria ega ma ise hakka selle võimaluse peale suurest rõõmust hundirattaid viskama. Ma üritan küll igapidi positiivne olla, aga tõsi on, et ma isegi olen hirmul. See on suur samm 50aastaselt ette võtta. Rääkimata vastutusest Maria ees. Aga võib-olla ma rikun ta elu hoopis ära? Ma ei tunne Prantsuse koolisüsteemi ja see, mida ma kuulnud ning näinud olen, tekitab minus pigem hirmu, kui julgustab.
Ent õnneks on Prantsusmaal ka katoliiklikud koolid, tasulised küll, aga ma olen valmis kogu päeva koristajana töötama, kui ma tean, et Maria korralikus koolis käib, et tal on seal hea olla, et ta saab sealt harituse. Mitte ainult PISA teadmised, vaid harituse.
Tasapisi Maria harjub mõttega. Ta ei ole valmis kolima, oh ei, aga ta harjub mõttega, et võib-olla tuleb see asi meil ikkagi ette võtta.
Ma üritan talle rääkida, kui palju rohkem võimalusi tal Prantsusmaal on. Kui palju rohkem võimalusi hakkab tal tulevikus olema, kui ta on Prantsusmaal hariduse saanud. Ma seletan talle, kui palju lihtsam hakkab tal olema Prantsusmaal tema haiguse seisukohalt. Maria põeb esimese grupi diabeeti, selle ravi Eestis on tasuline, Prantsusmaal aga (nagu ka kõigis teistes arenenud riikides) tasub ravikulud riik.
Me käime väikestes ilusates linnakestes, Maria naudib merd ja päikest. Ja lõpuks on ta selle mõttega juba päris harjunud. Lepime kokku, et ma siiski katsun Serge’i pehmeks rääkida Eestisse kolimise suhtes, aga kui see kohe kuidagi ei õnnestu, siis.
Serge tuleb septembri alguses Eestisse. MSNi teel on ta mulle juba öelnud, et ta ikkagi ei kavatse Eestisse jääda. Ma helistan oma ülemusele, koolidirektorile Tiinale ja annan teada, et ilmselt tuleb mul töölt lahkuda.
Aga igal õhtul palun jumalat, et Serge meelt muudaks ja oleks nõus Eestisse jääma.
Mul ei ole mitte kedagi, kes mind toetaks või aitaks. Kes ütleks: ära muretse, kõik läheb hästi.
Mul ei ole ka kedagi, kes ütleks:ära koli, ma aitan sul su korteri eest maksta.
Kurdan Helile, kes on mulle sõbraks olnud juba kolmandast eluaastast saadik, oma eelseisva raske otsuse üle. Ja Helist saab ainuke inimene, kes mind lõpuks tõeliselt toetab.
„Tead, pärast seda, kui sa mulle sellest telefonis rääkisid, hakkasin ma nutma. Ma mõtlesin, et alles sa ju kolisid Eestisse tagasi, alles me saime uuesti kokku ja nüüd lähed sa siis uuesti… Ja siis ma otsustasin, et lähen ennustaja juurde ja lasen sulle kaarte panna. Küsisin otse: kas ta ikka peab uuesti kolima? Ja tead – ennustaja ütles, et peab. Peab kolima. Ta näeb päikest su pea kohal. Kõik läheb hästi. Sa leiad endale seal töö, mis sulle tõeliselt meeldib. Ja tütar peab kaasa minema.“
Heli ütleb, et tal langes kohe kivi südamelt. Ja et ta hakkas juba plaanima, kuidas me varsti jälle kokku saame.
„Ära muretse, see ei ole ikkagi sama mis Kanadasse kolimine. See on peaaegu et siinsamas, me hakkame sul seal külas käima!“
Sõidame autos: mina, Maria ja mu ema.
„Nii et kolid siis emaga ära Prantsusmaale…“ alustab mu ema juba ei tea mitmendat korda sellesama teemaga nende viimaste päevade jooksul.
Maria teeb „mhmh“, ja naeratab valulikult.
Palun räägi millestki muust, anun ma mõttes, palun ära tee seda Mariale raskemaks, kui see juba niigi on, palun. Palun räägi millestki muust…
„…ja ma ei näe sind siis enam kunagi…“ jätkab ema, nutt kurgus.
„No kuidas ei näe?!“ hüüatan ma, üritades mingitki rõõmsamat nooti oma häälde tuua. „See pole ju nii kaugel. See on ju siinsamas Euroopas. See pole sama mis Kanadasse kolimine! Me hakkame ju siin käima, ja sina tuled meile sinna külla!“
„Ei, mina teile sinna küll külla ei tule…“
„Muidugi tuled!“
„Ah, jäta, Riina, mina ei sõida enam kusagile…“
„Tuled küll! On ju, Maria?“
„Ah, jätame selle jutu,“ sõnab ema.
Tõesti, jätame selle jutu, see on nagu noa keeramine veritsevas haavas.
Vaikime.
Vaikime.
Vaikime, aga igaüks loob mõttes kujutluspilte. Ma võin pea anda, et need ei ole kellelgi meist praegu väga päikeselised ja roosilõhnalised.
„Jumal teab, mis koolidki seal Prantsusmaal on…“ jätkab ema korraga, „…hakkad veel narkootikume võtma…“
„No lõpeta! Miks ta peaks hakkama seal narkootikume võtma?!“ hüüatan ma.
„Ah, seal kõik ju võtavad!“
„Kes kõik?“
„Kõik nad! Nad kõik võtavad ju seal narkootikume! Ja mis koolid seal üldse on, kes seal koolides on, vist ainult araablased, palju seal neid prantslasi enam on… Kas sa ei karda natuke, Maria?“
„Kardan muidugi,“ teatab Maria kiiresti, veel enne, kui ma jõuan oma mõtteid koguda.
„No õnneks saan ma valida, kuhu kooli ma ta seal panen, ja siiamaani olen ma oma lastele ainult head koolid välja valinud. Ma tegin seda Kanadas, ma tegin seda Eestis ja ma tegin seda Soomes. Tänu sellele oskavad nad nelja keelt.“
Minu viimastes väljaöeldud lausetes võib klähvimistooni kuulda. Mul on emast kahju. Mul on häbi.
„Nojah, sa oled alati teistest targem olnud,“ sõnab ema põlglikult.
Vaikime jälle.
Tee
