miks?“ ei saa ma kuidagi aru, miks peaks keegi tahtma antiiki maha müüa.
„Aga kuhu ma selle siin oleksin pannud?“ kehitab Serge õlgu.
Toulonis oli tal suur maja, kuhu see mööbel sobis. Siia korterisse poleks see mitte kuidagi mahtunud ega ka sobinud. Ja pealegi –tema ju ei tea, millise naisega elu teda kokku viib, ja parem on muretseda koos mööbel, mis mõlemale meeldib. See odav kontorimööbel siin on vaid ajutine, seda pole kahju ära visata, kui korraliku mööbli soetamiseks läheb.
Serge’il autot pole. Ta müüs selle maha, kui Toulonist Nizzasse kolis.
„Mul on siin kõik käe-jala juures – minu arst, minu hambaarst, mu kardioloog, bussipeatus on siinsamas – milleks mulle autot vaja ja ennast vaevata parkimiskoha leidmisega linnas?!“
Aga mina tahaks üles mägedesse sõita.
„No vaatame, ma küsin mõnel päeval oma tütre autot ning sõidame natuke ringi,“ ütleb ta.
Ent seda ei juhtu kahjuks. Serge’i tütrega koos sõidame küll ühel päeval Èze’i ja Monacosse. Minu jaoks liiga tuttavad kohad, ma olen neid paiku korduvalt külastanud, kui lastega Lõuna-Prantsusmaal puhkamas käisime. Ma oleksin tahtnud päris kõrgele mägedesse sõita.
Serge’i kodumajast natuke edasi asub armeenlaste küla. Seal me käime jalutamas kahel päeval. Mitte et selles midagi erilist oleks, aga see on siinsamas ja missinnalinna ikkasõita (Serge’i väljend). Armeenlastel on seal oma kirik, kool ja ühiselamu neile väikestele rikastele armeen-lastele, kes Armeeniast siia õppima on saadetud. Neil on seal ka oma kultuurimaja.
„Kas Charles Aznavour käib siin tihti laulmas?“ küsin ma.
„Nalja teed või? Siinsed armeenlased ei salli teda silma-otsaski!“
„Ja miks siis?“
Aga sellepärast, et kui kaheksakümnendatel aastatel oli Armeenias maavärin ja siinsed armeenlased palusid, et ta teeks heategevuskontserdi armeenlaste abistamiseks Armeenias, siis ta keeldus sellest. Ta tahtis esinemise eest raha saada.
„Kas sa kujutad ette,“ põlastab Serge, „inimene ujub rahas, tal palutakse vaeseid aidata, aga tema keeldub.“ Ja minugi lugupidamine kuulsa laulja vastu hajub sekundi murdosaga – millinesiga.
Mina muidugi tahaks promenaadil promeneerida, aga Serge laidab selle mõtte maha, sest selles polevat midagi erilist. See on praegu paksult rikkaid vanapaare täis ja üldse… suvel küll, suvel on teine asi, siis võib randa minna ja… ja üldse.
Ühel päeval käime Saint-Laurent-du-Varis tema paadi peal päikest võtmas. Ilus väike paadike on, aga minu silmis täiesti mõttetu omand. Minule on palju suurema väärtusega fakt, et ma sain mere äärde, selle imeilusa türkiissinise mere äärde. Päike ja meri. Ma õhkan rahulolevalt ja lasen päikesel end vallutada.
Kaks päeva enne mu tagasipöördumist Eestisse küsib Serge mu käest, mis ma sellest kõigest arvan. Kas ma oleksin nõus temaga oma elu siin Nizzas jagama?
Jällegi – hämmastav otsekohesus.
„Aga Serge, sa ju ei tunnegi mind õieti! Kuidas sa saad öelda, et sina ise oled valmis minuga oma elu jagama?“
„Chérie3, sa võid elada inimesega kakskümmend aastat koos ja ka lõpuks tõdeda, et sa ei tunnegi ju teda!“
Ta pakub välja, et tulen suveks siia ja siis otsustan, kas mulle meeldib siin või mitte.
„Aga ilma Mariata ma ei tule,“ teatan ma kindlalt.
„Muidugi koos Mariaga! Ma ostan teile piletid. Millal teil kool lõpeb?“
Päev enne ärasõitu käime veel kord vanalinnas jalutamas. Mõned poed on juba turistide tulekuks valmis ja avatud. Me istume ühes väikeses restoranis ja sööme sinikarpe – minu lemmiktoitu. Restoranid ja kohvikud on inimtühjad, hooaeg pole veel alanud. Jalutame vanalinna kitsaid tänavaid pidi ja Serge näitab mulle, kus majas varjas end omal ajal Paganini, kus elas Dumas.
„Nad on kõik siin elanud, kõik nad!“
Kõik nad tahavad siin elada. Kas mina ka? Ma ei tea… Ma olen sellest ju tõepoolest unistanud kogu elu. Aga ma olen tahtnud siin elada koos oma lastega, näha neid päikest ja merd nautimas. Näha neid siin paitavas kliimas omale elamisväärset elu ehitamas. Näha kord nende lapsi helesiniste lainete vahel möllamas.
Aga nüüd tuleme meie siia Mariaga vaid kahekesi. Kas mul on ikka õigust Mariat ülejäänud perekonnast eemale viia? Tema õdedest, tema vanaemast, tema vähestest sugulastest?
On 1. mai. Töörahvapüha. Me ootame bussi nelikümmend viis minutit ja siis taipab Serge, et aga äkki bussid ei sõidagi täna, sest on töörahvapüha.
„Aga see pole ju ometi võimalik?!“ hüüatan ma.
„On, ametiühingud on kogu Prantsusmaa hukka ajanud!“
Ta helistab kiiresti oma tütrele, kes meile autoga järele tuleb, et ma ikka lennukile jõuaksin.
Ma jõuan üsna viimasel minutil check-in’i. Registreerimine on tegelikult juba lõpetatud, aga mul veab, veel paar minutit ja ma oleksin lennust maha jäänud. Daam leti taga annab selgelt mõista, kuidas mul on vedanud, et veel natuke ja…
Aga nii libedalt ja lihtsalt see asi ja suur vedamine ei lähe.
„Viisteist eurot, palun minge makske seal (daam viipab käega vasakule) ja tulge siis ruttu selle kviitungiga siia tagasi.“
„Viisteist eurot?“ kärgatab Serge. „Mille eest?“
„Pagasi eest, loomulikult.“
Serge küsib mu käest, kas ma Tallinnas ka maksin.
Ei, ei maksnud, Tallinnas öeldi mulle, et see kuulub piletihinna sisse.
Serge on kogu autosõidu aja kirunud ametiühinguid, töö-rahvapüha, hukka läinud Prantsusmaad ja inimesi, kes on lasknud sel hukka minna. Ta on äärest ääreni viha täis. Nõuda vihaselt Serge’ilt veel mingit arulagedat väljaminekut on rumalast rumalam tegu.
„Aga pagas on ju piletihinna sees!“ karjub ta.
„Ei, ei ole. Pagasi eest tuleb eraldi maksta. Palun minge makske ära, muidu jääb daam lennukist maha.“
Õnneks on Serge’i tütar meiega, ta üritab rahulikult olukorda lahendada. Ta ütleb oma isale, et see maksaks 15 eurot ära, küll pärast on aega asja klaarida.
Serge kirub ja vannub, ent seab siiski sammud viibatud suunas.
Ning siis ma näen oma õuduseks, et seal vasakut kätt leti taga istub mustemast mustema nahavärvusega naine. Serge’ile on see nagu härjale punane riidepalakas.
Hoolimata oma väikesest kasvust õnnestub Serge’il poolest kerest saadik peaaegu et letile hüpata, minu pass ja oma krediitkaart talle näkku visata ja põlevate silmadega ähvardada:
„…sellel korralagedusel tuleb kord lõpp.
