style="font-size:15px;"> „Nojah,“ sõnab ema valulikult, „loodame, et mul ikka elupäevi veel jätkub. Aga tegelikult olengi ma siia ilma juba liiga kauaks jäänud…“
„Lõpeta, vanaema!“ hüüatab Maria.
„Jah, tõesti, lõpetame selle jutu.“ Ema hääles on solvumist, allaandmist, vaoshoitud viha.
Õhtul tuleb Heli mulle külla. Meie viimane kohtumine enne ärasõitu. Heli räägib uuesti ennustajale helistamisest. Maria kuulab.
„Saad aru, millise õnnega sa koos oled, Maria, millisesse ilusasse kohta sa elama saad?“ küsib Heli Marialt, hääl täis rõõmsameelsust ja positiivsust.
Maria naeratab.
„Ja koolid on seal ka kindlasti paremad kui siin. Seal ei ole nii nagu siin, et vaata ise, kuidas hakkama saad, kui millestki aru ei saa. Seal on kindlasti koolis olemas abiõpetajad, kes aitavad sind ilusti järjele, nii et selle pärast pole sul kindlasti mitte vaja muretseda.“
„Nojah, seda küll,“ naeratab Maria taas.
Olen Helile tänulik, ta on esimene inimene, kes püüab Maria hirmu maandada.
„Ja mõtle, sa saad elama just sinna, millest ülejäänud inimesed võivad ainult unistada – et sinna pääseks!“
„Seda küll jah,“ sõnab Maria ja naeratab.
Ma olen Helile nii tänulik, et tahaks talle käed ümber kaela visata ja teda kõvasti kallistada. Ta on isegi minu hirmu maandanud.
„Usu mind, sul hakkab seal ilus elu olema. Ja oleks, et sa ei oska prantsuse keelt, sa ju oskad juba seda keelt!“
„Seda küll jah,“ noogutab Maria.
Heli, Heli, Heli – mida ma ilma sinuta teeksin?
Aga samal ajal töötleb kogu sugukond Maria isa, et see Maria enda juurde võtaks, et Maria ei peaks jälle kolima. Asi pannakse lausa Facebooki üles ja ikka palvetega kõikvõimalike inimeste poole, et need isale aru pähe paneks ja see „lapse päästaks“.
Olen ainult mina ja on Heli, kes kogu asja teises valguses näevad.
Ja sellest jääb väheks.
Reede hommikul lähen ma Serge’ile lennujaama vastu. Serge on tulnud väikese kotiga ja sellest ma järeldan, et tal pole mõtteski Eestisse jääda, et kuigi ta mulle veel telefonis ütles, et vaatame, siis polnud tal tegelikult seda mõtetki, et veel asja kaaluda.
Istume Serge’iga minu ilusas kodus ja joome veini. Teeme plaane. Mil moel Eestist Prantsusmaale sõita. Kas üle Rootsi või läbi Poola. Otsustame Rootsi kasuks ja ma ostan nädal hiljem teisipäevaks interneti teel piletid ära. Nüüd on mul juba selline tunne, et pean kiiresti Maria siit minema saama, enne kui keegi tal pea segamini ajab. Mul on tunne, et pean siit põgenema. Mida kiiremini, seda parem.
Õhtul tuleb Maria koju. Ta ei vaata mulle otsagi. Kui ma tahan teda emmata, siis tõukab ta mu julmalt hooga endast eemale. Millal on Maria õppinud niimoodi oma emaga käituma?
„Mina sinuga Prantsusmaale ei tule,“ teatab ta jäise häälega. Ta on tulnud just oma isaga Pärnust. Maria on alati hoopis teine Maria, kui ta isaga koos on olnud või Pärnus käinud. Ma tean seda kõike, seepärast ei võta ta julma käitumist tõsiselt. See pole minu Maria. Minu Maria tuleb paari päeva pärast tagasi ja siis on kõik jälle korras. Me asume Euroopa poole teele, ma näitan talle kauneid paiku Rootsis, Taanis, Šveitsis…
„Serge ostis meile järgmiseks teisipäevaks laevapiletid ära, nii et 8. septembri õhtul hakkame siis sõitma,“ ütlen ma.
„Ma ei tule sinuga!“ käratab Maria.
„Aga Maria, me leppisime juba ju kokku! Ja ma ei jäta sind siia!“
„Sinul pole siin midagi jätta! Ma jään isa juurde.“
„Maria, sa tuled minuga, mina kasvatan sind, sa tuled minuga, ma ei jäta sind siia.“ Ma teen uuesti sammu Maria poole, aga ta tõukab mind veel tugevamalt endast eemale. Hea, et ma selili maha ei kuku. Ükski teine mu lastest pole mu vastu kätt tõstnud. Mis on juhtunud Mariaga? Kust selline kasvatamatus ja – julmus? Mul on häbi Maria pärast, häbi tema labase käitumise pärast.
Serge vaatab kogu stseeni suurte silmadega ja kurja näoga. Tema pole harjunud sellise käitumisega, kus lapsed vanematele vastu hakkavad. Prantsuse lapsed sellisel moel ei käitu, neil ei tuleks see mõttessegi. Ja prantsuse vanemad ei lubaks iialgi oma lastele niisugust käitumist. (Kes soovib põhjalikumalt teada saada, miks prantsuse lapsed alati viisakalt käituvad, sel tuleb läbi lugeda Pamela Druckermani raamat „French Children Don’t Throw Food“; raamat räägib sellest, kuidas prantslastel õnnestub kasvatada intelligentseid, laitmatult viisakalt käituvaid lapsi ja sealjuures ka elu nautida. Pamela Druckerman kirjutas veel teisegi kasuliku raamatu samal teemal: „French Parents Don’t Give In“, ja ka see oleks mõistlik läbi lugeda, kui soovime, et meiegi lastest kasvavad sama intelligentsed ja viisakad isendid kui prantsuse lastest.)
Ühes oma raamatus olen ma kirjutanud, et ükskõik, mida lapsed ka oma edaspidises elus teevad, neile võib ainuüksi nende esimeste eluaastate eest andeks anda. Ja see on nii. Ka mina annan Mariale andeks. Mõeldes selle pisikese armsa tüdruku peale, kes kord kunagi ainult minu sabas jooksis, mulle sülle puges, oma pisikeste käekestega mul kaela ümbert kinni võttis, oma nutu mu õlale löristas, kes minuga koos armsa häälega õhtupalveid luges, unelaule laulis, tähelepanelikult muinasjuturaamatu pilte vaatas, samal ajal kui mina talle ette lugesin, mõeldes selle väikese tüdruku peale, olen ma Mariale andeks andnud.
Aga mul on ikkagi häbi. Ma olen segaduses. Ma olen kurb.
Ma olen nagu puuga pähe saanud.
Ma vaatan, kuidas Maria kiiruga mõned oma asjadest spordikotti viskab.
Ja läinud ta ongi.
Ma purskan nutma.
Serge ei ürita mind lohutada. Ta teatab hoopis, et sellist käitumist tema oma kodus küll näha ei taha.
Ma üritan talle seletada, et Maria pole tegelikult selline. Et Maria on tegelikult laitmatu käitumisega, südamlik, tark, intelligentne noor tüdruk.
Serge kuulab mind küll, ent teatab lõpuks ikkagi, et see oli täiesti lubamatu käitumine ja et sellist asja tema enam näha ei taha.
Millegipärast ujub mu peast läbi mõte: ja võib-olla sa ei näegi…
Laupäeva hommikul sõidame saarde, et mu asjad seal kokku pakkida, maja tühjaks teha, ja mul tuleb veel nädal aega koolis tööl käia.
Serge pakib mu asju ja tühjendab maja. Imestab, et pole ei dušši ega korralikku WCd.
„Aga vaata, kui ilus loodus meil siin on!“
Ma mõtlen, et ma elaksin Serge’iga heameelega selles väikeses mugavusteta majakeses edasi. Käiksime koos metsa all jalutamas, seenel, mere ääres… Õhtuti kuulaksime prantsuse muusikat, ahi köeb, seened praevad pannil.
