WC, paneks eeskotta uued aknad. Teeks aiamaa korda, istutaks tomateid, kurke… Kas siin kliimas ikka tomatid kasvavad?“
Minus tärkab taas lootus. Näen juba meie tulevast elu sügisese Prangli kaunites värvides. Unistan sellest, kuidas töölt koju tulles on tuba soe, korras ja toit valmis. Unistan sellest, kuidas ma ei pea enam üksi seda rasket koormat kandma, kuidas mu kõrval on inimene, kes saab kõigega hakkama ja oskab majandada.
Aga järgmisel päeval on Serge totaalselt meelt muutnud.
„Kas sa kujutad ette, terve hommikupooliku pole ma ühtegi inimest siit mööda minemas näinud!“
„Aga miks nad peaksid siit mööda jalutama? Inimesed on oma kodudes, teevad tööd, miks nad peaksid niisama mööda külatänavat patseerima?“
„No ma ei tea… et poodi minna?“
„Aga pood on täna kinni.“
„Jumal küll, pood ka kinni…“ sõnab ta ahastuses.
Kõrvalmajas elavad õpilaskodu poisid, kelles tärkab tavaline krutskite tegemise soov, kui nad saavad teada, et õpetajal on mingi prantsuse mees külas. Nad käivad akendele koputamas ja jooksevad siis kiiresti minema. Aga Serge’ile ei meeldi kasvatamatud lapsed, nii et ühe koputamise peale jookseb ta välja, et poisse korrale kutsuda.
„Jäta, nad on ju kõigest lapsed! Ja seda nad just ju tahavadki, et sa välja jookseksid ja vitsaga lehvitama hakkaks,“ üritan ma teda rahustada.
„Aga kus on see inimene, kes nende järele valvab? Miks ta laseb neil niimoodi teha?“
Serge’ile ei mahu pähe, et alaealistel lastakse üksinda majas elada, et mingit järelevalvet polegi, et nad saavad teha seal täpselt seda, mida tahavad.
Serge imestab paljude asjade üle.
Nagu minagi Prantsusmaal imestust avaldasin. Miks pannakse suured poed õhtul juba kell kaheksa kinni? Miks väikestes poodides ja ametiasutustes on kahetunnised lõunavaheajad? Miks 1. mail bussid üldse ei sõida?
„Chérie, Prantsusmaa on ametiühingute poolt ära rikutud. Vanasti nii ei olnud.“
Terve see nädal, mis me Pranglis oleme, Maria minuga peaaegu et ei räägi. Ta vaatab mind üleoleva pilguga ja vastab moka otsast minu küsimustele. Ja minus tärkab viha.
„Kuidas sa minuga räägid, Maria? Ma ei luba sulle sellist käitumist!“
Maria turtsatab minu sõnamise peale.
„Sinul pole siin midagi enam lubada,“ teatab ta põlglikult.
„Maria, sa tuled meiega Prantsusmaale, ma ei jäta sind siia.“
„Unista edasi! Sa ei saa mind vägisi kaasa võtta. Isa ütles, et 14aastaselt võib laps ise otsustada, kus ta elab. Isa ütles, et ta läheb lastekaitsesse, et ta võtab mulle advokaadi.“
Ma olen relvitu.
Ärasõidupäeval Pranglist aitab Maria meil asju autokasti tassida, ka poisid õpilaskodust on appi tulnud. Mul on uskumatult palju kõiksugu asju. Ma olen igal pool viibides tahtnud kodu luua. Ma pole kolhoosi-tüüpi inimene. Võib-olla oli mu isal siiski õigus, kui ta ütles, et meie juured on Lüübekist, et meis on sakslase verd.
„Nad istutasid isegi kaitsekraavide äärtele lilli,“ jutustas isa saksa sõduritest. „Igal pool, kust nad oma armeega läbi läksid, hakkasid nad endale kodu looma, nagu jääks nad sinna igaveseks.“
Tiina tuleb ja teatab Mariale, et isa olla palunud, kas Maria võib mõneks päevaks veel siia väikesesse majja jääda. Tiina ei räägi sellest minuga, ma olen korraga nagu mitte keegi. Veel üks kord olen ma sõnatuks löödud. Ma teen küll suu lahti, aga ühtegi sõna sealt välja ei tule. Peas keerlevad Maria sõnad: sinul pole siin enam midagi öelda, isa ütles, et ta võtab advokaadi, isa ütles, et ta läheb lastekaitsesse.
Kuidas Tiina kui pedagoog laseb sel sündida? Marial on esimese grupi diabeet, ta ei tohiks kusagil üksinda olla, liiati ei tohiks ta jääda üksinda majja, mille kõrvalmajas elavad (ka ilma järelevalveta) hormoonihulluses noored mehed.
Aga mul pole siin enam midagi öelda. Mina ei vastuta enam. Ma olen mitte keegi.
Mu hirm Maria tuleviku ees on nii mõõtmatult suur, et ma nutan end igal õhtul magama.
Maria ütleb, et ma olen ise selles süüdi; et ma olen olnud halb ema ja sellepärast ta ei tahagi minuga kaasa tulla.
Lepin sellega. Tõenäoliselt on tal õigus.
Istume Kadrioru kohvikus, mina ja Maria isa.
„Palun luba mulle, et Maria saab omale korraliku kodu. Palun luba mulle, et sa ei jäta teda üksinda saarde, et sa võtad ta enda juurde, et…“
„Jaa-jaa, ma arvan, et ta on esimese veerandi lõpuni saare koolis, nii kaua ma otsin meile siin korteri ja siis ta tuleb Tallinna.“
„Ja sa ei jäta teda sinna korterisse üksinda? Sa ei tee nii, nagu sa tegid Mélaniega?“
„No ei tee!“
„Sa hakkad ise ka seal korteris elama? Sa lood Mariale kodu?“
„No jaa-jaa,“ teatab Maria isa veel kord tüdinult.
Miks ma teda ei usu? Miks ma näen omas mõttes, et ta teeb täpselt sedasama, mis ta tegi Mélaniega?
Sõidan pärast Maria isaga kohtumist veel ema juurest läbi. Mõttetu vestlus Maria isaga on mind üles kütnud. Ma olen vihane, õnnetu, löödud, kättemaksuhimuline. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik, et ainult mina näen, kuidas asjad tegelikult kulgema hakkavad.
„Oled nüüd õnnelik?“ käratan ma emale uksest sisse astudes. Ma ei vaevugi oma viha varjama. „Said nüüd, mis tahtsid?“
„Riina, usu, nii on parem!“
„Mis asi on parem? Parem sulle või Mariale?“
„Nii on parem Mariale, usu mind, Riina. Tead, kui õnnelik Maria oli, et ta saab veel saare kooli jääda, sa oleksid pidanud nägema, kui õnnelik ta oli…“
„Muidugi oli ta õnnelik, sest ta pääseb ju igasuguse järelevalve alt ära!“
„Usu mind, Riina, nii on parem. Ära muretse, me hoolitseme Maria eest hästi!“
„Kes „me“?“
„Meie kõik, ära muretse, me kõik hoolitseme Maria eest hästi.“
Ma ei usu oma kõrvu. Ma tahaks emale seletada, kuidas asi tegelikult hakkab minema. Et tegelikult ei jäta Maria isa teda saare kooli mitte ainult esimese veerandi lõpuni, vaid kauemaks; et tegelikult pole Maria isal plaaniski Mariale kodu luua, et ta üürib lihtsalt ühe korteri, kuhu ta Maria üksinda elama paneb ja kuhu ta hakkab talle aeg-ajalt süüa viima; et tegelikult ei näe mu emagi varsti enam Mariat kuigi tihti.
Ma
