aa, 1903
Kaks raksatust, mis puitkarkassmajas vastu kaikusid, tapsid ühe mehe ja needsid teise. Esimese põhjustas kolju kokkupõrge metalliga. Teise tekitas ohvri pea purunemine vastu pliidinurka.
Pärast seda jäi kõik liikumatuks, vaid tolmukübemed keerlesid ja tühjenev õlilamp särises. Noormees laskis raudkangil käest langeda. Ta soovis, et ohver ta jalge ees end liigutaks, häält teeks, ent Alfred Lutzmani pilk oli tardunud, peegeldades viimset eluhelki. Portree molbertil jääbki lõpetamata.
Noormees tahtis siit minema pääseda. Miks peaks tema selle hullumeelse hetke eest maksma – võib-olla koguni oma eluga? Summutatud karjatus peatas ta uksel. Kunstniku naine seisis liikumatult lumme mattunud katuseakna all. Ta ei paistnud tajuvat, et ta vasakust meelekohast niriseb verd, küll aga tunnetas seda, et mees tahab lahkuda. Häält tõstes ütles ta midagi jidiši keeles. Mees katkestas teda teravalt saksa keeles, mis oli nende suhtluskeel. „Kuulake mind, proua Lutzman, see tragöödia siin,” – ta heitis pilgu surnukehale ja teda tabas iiveldushoog – „oli kohutav õnnetus.”
Naine sosistas: „Ei olnud õnnetus. Me peame politseisse minema.”
„Mitte mingil juhul.” Mees rääkis kalgilt, matkides tooni, millega tema kadunud isa oli oma alluvatega suhelnud. „Me läheme kohtu alla. Mina seda ei karda, aga kas teie peaksite ülekuulamisele vastu? Kas te teate, milline on karistus mõrva eest? Giljotiin. Mis saab siis teie lapsest? Nii et … me peame midagi muud välja mõtlema. Sellise loo, mis meilt mõlemalt kahtluse kõrvaldaks. Mina eitan oma siinviibimist.”
„Ja heidate mind huntide ette?”
„Me ütleme, et teie abikaasa oli end siia ruumi sulgenud, et maal ära lõpetada, mis vastab ka tõele. Teie olite … teie valmistasite köögis õhtusööki ja uks oli kinni. Te ei näinud ega kuulnud kedagi. Te ei maini minu nime, mitte kunagi.”
Danielle Lutzman põrnitses teda, korrates hääletult mehe sõnu. Talvevalguses paistis naine noorem, kui mees oli alguses arvanud, nõtke oma kleidiräbala all, läikivad mustad juuksed pearäti alt vallandunud. Kas oli tema silmis meeleheite kõrval ka mõistmist? Tundus mööduvat terve igavik, enne kui naine noogutas. „Ma ei kuulnud ega näinud kedagi.”
„Selle juurde jäägegi, proua Lutzman, ja mina korraldan ülejäänu. Ärge rääkige mitte ühelegi hingele tõtt. Kas vannute seda?”
Naine noogutas ja mees nägi, et tal avaneb võimalus lahkuda. Surma ja õlilambi lõhn hakkasid muutuma väljakannatamatuks. Paistis aga, et ta oli oma šokki alahinnanud – ta ei suutnud sammugi astuda. Seejärel kostis allkorruselt ukse summutatud kolksatus. Nad vaatasid hirmunult teineteisele silma.
Üks hääl piuksatas: „Ema! Ma olen kodus.”
Danielle Lutzman ahmis õhku: „See on Mathilda. Minu tütar. Ärge laske tal üles tulla! Ta ei tohi näha – ma palun teid, pidage ta kinni!”
Mees ei suutnud end liigutada.
„Ema, isa, kus te olete?” Puust kingatallad kõmpsisid mööda treppi ülespoole. „Tulin täna varem. Kool pandi lume pärast kinni. Isa, ma tõin ühe joonistuse, tegin selle sulle.”
„Pidage ta kinni!” anus Danielle.
Liiga hilja sai noormees liikumisvõime tagasi. Uks paiskus lahti ja üks väike, hüplevate patside ja patsipaeltega kuju tormas stuudiosse.
ESIMENE OSA
Esimene peatükk
Pariis, 1937
Mathilda tütar väljus Mandri-Euroopa Telefonikeskjaama hoonest, seljas luuderohuroheline kostüüm, mille range lõige oli tema noorusega täielikus vastuolus.
Viltu sätitud viltkübar ja mustad lakknahast kingad, nagu ka naise saledaid sääremarju ja pahkluid rõhutavad siidsukad, andsid aimata, et tegemist on jõuka noore daamiga. Ta kandis musta käekotti ja sellega sobivaid sõrmkindaid. Kui ta kiirel sammul mööda Rue du Louvre’it liikus, kohtas ta imetlevaid pilke ja rohkem kui üht kutsuvat naeratust.
Alix Gower sundis end neist mitte välja tegema. Poolteist aastat selles linnas oli talle õpetanud, et „stiil ei naerata kunagi vastu”. Jääkülmad parisienne’id võtavad imetlemist enesestmõistetavana. Ta õppis selliseid naisi matkima, et vältida libastumist, mis võiks liialt reeta inimese päritolu. Tema juured olid Londonis, kus ta oli elanud esimesed kaheksateist aastat oma elust.
Tema isa oli olnud samuti londonlane, töölisklassi esindaja, kes oli küll sõja üle elanud, ent siis tuberkuloosile alla vandunud. Tema ema oli Alsace’ist pärit juut. Alsace, mille pärast Prantsusmaa ja Saksamaa olid sajandeid sõdinud, oligi fatalistlike inimeste kasvupinnas. See kasvatas põgenikke. Kuigi Alix polnud oma ema tundnud, oli ta temalt pärinud pagulase leidlikkuse. Just praegu põgenes ta oma vahetusest telefonikompanii kommutatsioonilaua tagant. Ta oli täitmas ülesannet, mis võis viia tema vahistamiseni, ent mida ta Ritzi baari suundudes algajale iseloomuliku teatraalsusega sooritas.
Rue St-Honorél tema samm aeglustus. Ta imetles seda eksklusiivset esimest linnaosa ning kuigi kell oli juba kolmveerand viis ja tal veel omajagu maad minna, vaatas ta igasse aknasse, millest möödus. Need polnud üksnes rõivad, mis teda tõmbasid. Ta armastas hotelliesiseid nende livrees uksehoidjate, potis kasvavate puude ja lilleseadetega. Ta armastas läiklevate vaagnatega kondiitriärisid. Ta oli saabunud Pariisi poolteist aastat tagasi ja see linn oli ta täielikult lummanud.
St-Honorél oli üks pood, millele ta ei suutnud kuidagi vastu panna. Zollinger’ äri oli käsitsi valmistatud šokolaadi paradiis – virnade viisi kullakarva ja suhkrustatud lilledega kaetud šokolaadi. Tema lemmik oli violetne šokolaadikreem, mida ka ta ema oli kõige rohkem armastanud ning mis juba ainuüksi seetõttu oli ihaldusväärne.
Kõike, mida Alix oma emast teadis, oli ta kuulnud kellegi teise käest, ja nii ta talletaski üksikasju, huvi tundmata, kas need mälestused vastasid tõele või mitte. Alix teadis ema tunnistuste ja kooli lõputunnistuse järgi, et Mathilda oli asunud Londonisse elama üheksa-aastaselt ja lahkunud koolist neljateistkümneaastaselt, et hakata tööle ühes kaubamajas. Ja Alix teadis ka seda, et sõja ajal oli Mathilda töötanud meditsiiniõena. Seda tõestas üks foto ja õdedele mõeldud katekismus. Ta uskus, et Mathilda piht oli olnud neljakümne kuue sentimeetrine, sest ta oli saanud päranduseks ühe pudeda alusseeliku, mille krookpaela sõlm oli tehtud just sellise uskumatu vöökoha jaoks. Kirjad ja pleekinud lilledega kaastundekaardid, mida Alixi vanaema ühes karbis alles hoidis, olid tõestus sellest, et Mathilda 1916. aastal toimunud matusetalitusel oli viibinud mitukümmend inimest. Alixil oli ka oma vanemate pulmapilt, ülesvõte, mis rääkis nende rõõmust ja lootusest. Ülejäänu mõtles Alix ise välja. Tema vanaema, kes oleks võinud kogu loole valgust heita, pidas targemaks seda mitte teha.
Rahakotis franke lugedes astus Alix sisse Zollinger’ ärisse ja tuli sealt arutult pika aja pärast tillukese pakiga välja. Ta vaatas kella. See oli viis minutit viis läbi. St-Honoré oli pikk ja ta pidi jõudma veel palju eksklusiivsemale Rue du Faubourg St-Honoréle. Seal oli väljas üks haruldaselt väärtuslik ese, ja kui ta ei kiirusta, võidakse see minema viia või ära müüa.
Ta oli oma lõunase vabaduse eest kallist hinda maksnud. „Mémé – see tähendab mu vanaema – väänas pahkluu välja ja peab arsti juurde minema,” teatas ta oma ülevaatajale preili Boussacile. „Kas ma võin ära käia ja ta sinna viia?” Kramplikult kokkupigistatud sõrmed selja taga reetsid küll valet, ent järelevaataja nägi ainult tagasihoidlikku, mahalöödud pilguga tumedapäist tüdrukut. Tüdrukut, kes paistis oma kahekümnest eluaastast noorem, ent kes riietus nagu moemaja modell ja tegi oma tööd hästi. Tüdrukut, kes valdas inglise keelt, mida telefoniettevõte vajaski.
„Ma mõistan, kui te ei luba …” Alix tõstis oma sooblikarva silmad, mis pidid ilmselt väljendama
