„Kas sa tulid minuga armatsema?”
„Tss! Tüdrukud kuulevad.”
„Ei nad kuule. Kuula!”
Kambüüsist kostev oli nagu mesi ta kõrvadele: Suzy käskis Lalal veinipudeli tuua ja Lala käskis Suzyl klaasid välja otsida. Suzy küll ei rääkinud, ent laulis sageli. Tüdrukud olid aasta tagasi masendavatel asjaoludel kaotanud oma ema ning Alixile meenutasid nad väikseid pardipoegi, kes hulpisid tragöödia kiiluvees, ujudes üha edasi, sest teine võimalus oleks olnud uppumine.
Paul aitas ta üle laevateki ääre, haaras ta embusse ja suudles teda, samal ajal kui Alix oma seeliku pealt roostet pühkis. „Ära tee,” sõitles ta meest. „Ma tulin siia tööle – mul on üks jäljend, lausa kõrvetab mind, nii et ma pean selle paberile saama.”
„Ma magasin, aga kuulsin sind läbi une,” ütles Paul tema suu vastas. Kahekümne kahe aastasena polnud ta Alixist eriti vanem, aga paistis küll, sest töö puuviljaturul kastide vedajana hoidis teda lihaselisena ning suitsetamine oli ta hääle karusemaks muutnud. Alix lubas tal end suudelda, teades, et see pole kummagi suhtes aus. Nad olid sõbrad ja äripartnerid ning täna õhtul tuli tööd teha.
Alix lükkas mehe otsustavalt eemale. „Ma pean istuma, muidu lendab mul kõik peast välja.”
Ümmargune laud ja neli sellega kokkusobimatut tooli võtsid laevanina täielikult enda alla. Paul tõmbas ühe tooli välja, süütas laterna ja jälgis, kuidas Alix võttis kotist kavandiploki ja värvipliiatsid. Mehel oli otsekui lummatud ilme, mis muutis ta näo armidest ja ninaluumurru kühmust hoolimata kauniks. „Ma kardan alatasa, et sa leiad mõne rikka mehe ja unustad mu.”
„Ma nägin ennist üht rikast naist,” ütles Alix, kui Suzy nende poole vaarus, veiniklaasid ja karahvin tillukesel kandikul. „Ta oli mähitud karusnahkadesse, mis olid sama värvi nagu tema auto.”
Suzy kallas veini peakelneri pühendumusega, samal ajal kui Lala asetas kaks piimaklaasi lauale, mis oli tegelikult ankruketi pool, mille peale olid templiga löödud tähed PTT. Paul, Lala ja Suzy istusid vaikides, kui Alix püüdis leht lehe järel Hermèsi salli taastada. Tema peas oli pilt sallist sama terav nagu foto, aga pliiatsid ei „tahtnud” sellest kuidagi aru saada. Saabus videvik. Nende kohal kõrguvas Hôtel Lambertis süttisid tuled, heites kaile kuldseid, mängukaartidega sarnanevaid helke. Vastaskaldal kumas Port des Célestinsist vee peale valgust. Kuigi Alixi publik juba niheles, ei hoolinud ta sellest, adudes, et nad hoiavad talle pöialt. Nad kõik olid ühes ja samas paadis. Kõik ellujääjad. Lala kaitses Suzyt ja harjutas viiulit, et ta saaks ühel päeval kaabu maha panna ja turistidele mängida. Suzy hakkis iga päev kasti peal seistes õhtusöögiks niikaua juurvilja, kuni tal oli suur hunnik ühesuuruseid tükke. Paul töötas kogu päeva, et neid toita ja koolitada. Alix mõistis nende kurbust, sest ka tema oli sündides ema kaotanud. Kaotada aga inimene, kes on olnud sinuga kogu elu, on küllap veelgi hullem.
„Peaaegu unustasin …” Ta tuhlas käekotis, otsides sealt Zollinger’ pakki. „Kummalegi üks, tüdrukud.” Lala ja Suzy vahtisid šokolaade, kuni Alix andis naerdes loa need paberi seest välja võtta.
„Kas mina tohin paberit nuusutada?” küsis Paul.
„Ma ei saanud nelja lubada. Kas teate, need müüjad pakivad iga šokolaadikommi väiksesse tuutusse ja keeravad otstest kinni? Lausa hüpnotiseeriv – ainult et mina keksisin kannatamatult jalalt jalale –” Alix vaigistas Pauli, kui see vastama hakkas. „Las ma jätkan.”
Keeleots tükkis tema hammaste vahelt välja. Samamoodi nagu kaksikud, kes nautisid luksuslikke rüüsteretki lilla kreemi manu, libises ka tema eemalolevasse seisundisse. „Ma saan selle paganama salli tehtud ja me saame selle eest raha. Kuus kümnest? Ühel heal päeval tulevad rebasenahas daamid minu poodi ja lunivad, et saaksid minu disainitud asju osta.”
Teine peatükk
Kell oli peaaegu üheksa õhtul, kui Alix lõpuks oma kavandiploki kinni pani, ning taibanud, kui kaua ta oli seal istunud, kuulutas: „Ma olen hilja peale jäänud, pean tormama.”
Paul säästis ta jalavaevast ja sõidutas ta oma ratta pulgal koju. Alix elas jõe vasakul kaldal kuuendas linnajaos Rue St-Sulpice’is. Kui nad olid mööda Pont de Sullyd Seine’i ületanud, tuhisesid nad keset Boulevard St-Germaini. Alix ahmis õhku, kui autode esituled vooluna nende poole liikusid. Just sel hetkel, kui ta närvid hakkasid üles ütlema, keeras Paul St-Germainilt maha ning seal olidki tema kodukiriku St-Sulpice’i toolijalgu meenutavad tornid.
„Paul, sa võid – oih!” Mees riivas kanalisatsiooniluuki. „Ma lähen ise jalgsi edasi.”
„Kas sa siis ei tahagi, et ma su trepist üles sõidutan?”
„Väga naljakas. Proua Rey tuleks siis välja ja äigaks sulle mopiga.” Alixi maja uksehoidja oli üks vaevatud hing, kes kasutas oma moppi rohkem sõdimiseks kui koristamiseks. „Lähen parem üles. Mémé hakkab muidu muretsema.” Ta taganes sammukese, teades, et Paul tahab teda oma embusse haarata.
„Vanaema puhul ei muuda kaks minutit enam midagi.”
„Sa ei tunne minu vanaema.”
Paul oigas. „Miks alati hüvasti jättes uks minu nina all kinni lüüakse?”
Alix suudles teda põsele: „Sa annad siis mulle Hermèsi kavandist teada? Müüd selle maha, eks?”
„Ma viin selle oma kontaktisikule nagu tavaliselt, ja hoian siis pöialt.” Seda ütles ta tüdrukule alati. Ei mingeid nimesid, ei mingeid lubadusi. „Head ööd siis?”
„Head ööd. Mine parem tüdrukute juurde tagasi.”
Ta vaatas, kuidas mees ümber pargitud autode väntas ja suure kiriku varju kadus.
Alixi sisehoovi uks oli praokil. Ta sulges selle tasakesi ja tõmbas ninaga õhku. Uriinihais. Aina hullemaks läheb.
Hiljuti olid Alixi kortermaja taha endistesse pesumajadesse kolinud uued üürilised. Vahel luges ta sealseid täiskasvanuid kokku ja tal oli tunne, et sinna oli tuubitud vähemalt viis perekonda. Teised elanikud kurtsid uustulnukate toidulõhnade ja kaebliku leelotamise üle. Alixis äratasid need inimesed huvi, aga ta polnud kunagi söandanud neile läheneda. Vuntsidega mehed vahtisid teda varjatud imetlusega, naised põrnitsesid teda oma mustade juuksekardinate vahelt. Proua Rey kutsus neid „võõramaisteks kahjuriteks, kes ei oska kübetki prantsuse keelt ega ürita seda ka õppida”.
Alix ei ühinenud selle hukkamõistuga. Kui tema oleks omasugustega Pariisi tulnud, poleks ka tema kooliaegne prantsuse keel eriti paremaks muutunud. Ainult siis, kui sind tundmatus kohas vette visatakse ja mitte keegi ei seisa päästevestiga kõrval, hakkad sa keelt ladusalt rääkima. Tema töö telefonikeskjaamas nõudis selget ja laitmatut prantsuse keelt ning mingil hetkel, ta ei osanud täpselt öelda millal, oligi ta lõpetanud pomisemise ja hakanud kõnelema. Kohtumine Pauliga oli sellele kaasa aidanud, sest mees oli halvustamata tema vigu parandanud, kuigi oli õpetanud talle ka Pariisi slängi ja hulgaliselt vandesõnu.
„Kui tahad keelt omandada, muretse endale armuke.” See oli üks esimestest asjadest, mida mees oli talle kelmikal muigel öelnud.
Vestibüüli sisenedes kirus Alix sosinal juba harjumuspäraselt: „Kuue trepi jagu astmeid, õnnistagu armuline saatus meie järgmist korterit liftiga.” Õnne korral ei saa vanaema aru, kui hilja juba oli. Ent kui ta jõudis kõige kõrgemale trepimademele, lendas uks lahti ja murest murtud hääl hüüdis: „Vey ist mir,
