Sellele soovile ei aidanud kuidagi kaasa Mémé korraldus koju jääda ja puhastada ämbritäis õisube, mis naaber oli neile toonud.
Kui Alix ubadelt kiude eemaldas ja Mémé neilt otsi ära lõikas, oli vanaema teatanud: „Ma tahaks, et me Pariisis elaksime.”
Alix oli selle peale pilku tõstmata naerma hakanud.
„Ma mõtlen seda tõsiselt, Aliki. Mul on Londonist kõrini.”
„Miks just Pariisis?”
Mémé viipas oma koorimisnoaga. „Viisin paar päeva tagasi pitskraed ühte kohta Portman Square’il. Kui palju tunde olin ma nende peale kulutanud! Ostja – mingi Dummkopf4, räpane uulitsatüdruk – võttis kraed vastu, nagu oleksid need mingid vesikersid.”
„Mis sellel Pariisiga pistmist on?”
„Pariisis ei antaks sellisele tüdrukule kokkuostja tööd. Pariisis müüvad sellised tüdrukud vesikerssi. Ma tean, et oleksin Pariisis õnnelik.”
„Ei oleks. Sa ei tunne seal kedagi.”
„Minu sõber Bonnet on seal.” Selle peale oli Mémé korraks vakatanud, nagu oleks ta omaenda sõnadest ehmunud. Aga enne kui Alix midagi küsida jõudis, lisas ta kiiresti: „Ta elab päris halva kuulsusega kvartalis ja toimetab mingil kummalisel kellaajal, nii et temaga me kokku ei puutukski. Mina pean silmas hoopis seda, et pool Alsace’i elab Pariisis. Ma kohtan seal inimesi, kes näevad välja nagu mina ja räägivad nagu mina.”
„Aga mina ei tunneks seal ühtki inimest.”
„Millest sina nii ilma jääksid? Ma küll pole tähele pannud, et mõni su sõber koolist tulles läbi astuks.”
„Sellepärast, et nad kõik läksid Šveitsi edasi tütarlastekooli.” Mõttes lisas Alix: Mul polnud koolis kunagi tõelisi sõpru, mitte kedagi, kes mulle külla tuleks. „Aga mis saab siis minu tööst?” jätkas Alix. „Sain eelmisel kuul hea hinnangu ja siidiosakonnas vabaneb üks koht, mille ma kindlasti endale saaksin.”
„Pariisis on sul viiskümmend erinevat siidiosakonda, mille hulgast valida.”
Viimaks koorus tõde välja, kuigi selleks kulus hea mitu päeva. Õigupoolest polnud sel mingit pistmist Dummkopf ’idest ostjatega – Méméd hirmutas juudivastaste meeleolude ägenemine Londonis. Ta ütles Alixile: „Sel ajal, kui sina olid ohutult maakoolis, võtsid Moseley mustsärklased Hitlerilt tunde. Nüüd rünnatakse juute East Endis. Londonis pole enam turvaline.”
„Siin ei toeta neid keegi. Mitte keegi, kel vähegi aru peas.”
Naaber, kes tuli sel pärastlõunal nende poole teed jooma, asus Alixi poolele: „Üle jõe nad ei tule, proua Lutzman.” Ta pilgutas Alixile silma. „Wandsworthis pole mingeid mustsärklasi.”
„Ei ole või?” Mémé oli solvunud, et tema loogikas kaheldi. „Ma olin bussi peal. Läksin Spitalfieldsi siidniiti ostma ja peale tulid mingid poisid, kes hakkasid meie, vanade naiste peale karjuma. Nad teadsid, et me oleme juudid. Nemad olid küll mustsärklased.”
„Spitalfields asub Ida-Londonis, proua Lutzman.”
„Aga nüüd nad teavad, millise bussiga ma sõidan, nii et nad võivad mu üles otsida.”
Méméd ei veennud enam mitte miski ümber. London oli tema arust muutunud natsipesaks, kus lõhuti aknaid, peksti ja rünnati. Ta oli alati olnud kõhn, aga selleks ajaks, kui augustikuumus maad võttis, oli ta nagu kondibukett. Alix andis järele. Ta ütles oma töökoha üles ja korraldas terve augusti reisidokumente. Ta müüs maha nende mööbli ja hankis Prantsuse saatkonnast majutusagentuuride aadressid. Lehtede langemise aegu olid nad praamrongis teel Doveri poole, majapidamine pakitud. Alix oli hakanud oma uue tulevikuga leppima.
Pariisi jõudes sai Mémé ühes tikkimisateljees tööotsi, aga talle maksti nende eest vähem kui Londonis. Pariisi luksustööstuse palgad olid ehmatavad, nagu ka see, et tillukese korteri eest, mis asus kuuendal korrusel ja kus polnud sooja vett, tuli maksta kuue kuu üür ette. Alix kandis tööd otsides kingad läbi, aga alati puudus tal kas vastav luba või oli tema prantsuse keele oskus puudulik, või siis oli ta viimane järjekorras, mis oli mõeldud „vaid Prantsuse kodanikele”.
Neid ähvardas juba äärmine viletsus, kui ta viimaks telefonikeskjaamas tööd leidis. Sellele jumala armule järgnes veel teinegi vedamine – kohtumine Sylvie le Gali ja tema kaudu Pauliga. Kui Sylvie õpetas Alixile fokstrotti, šimmit ja tangot, siis Paul jagas temaga oma teadmisi moepiraatlusest ja lihvis tema prantsuse keelt. Alix teenis kakssada musta turu franki iga täpse moekomplekti kavandi eest, mille ta enne moekaupade turule laskmist joonistas. Nad jagasid Pauliga selle raha võrdselt pooleks – see hoidis kohtutäiturid majast eemal. See oli veel üks osa Alixi elust, millest Mémé midagi ei teadnud.
Kuhu küll Paul sel õhtul jäi? Tavaliselt ta ei hilinenud. Alix lõikas reeglitevastaselt üle muru, jälgides teraselt, ega kuskil pole märgata pargivahti, kes teda püha rohtu tallamas nähes oleks kohe vilistanud. Paul ootas teda harilikult lõvikuju juures, soojendades Gauloises’i sigareti suitsupilves oma uhket kõhtu. Peaaegu nädal oli möödunud ajast, kui Alix viimati Katrijni pardal käis, mis tähendas seda, et mehel oli Hermèsi kavandi müümisele kulunud kauem kui tavaliselt. See pani Alixi muretsema. Pariis oli temasuguseid kopeerijaid täis, nad lausa kihasid hooaja kollektsioonide ümber. Märts oli vaikne kuu, kevad- ja suvemoe kollektsioon oli siis juba minevik. Aprillis algas kerge sagimine vahehooaja kollektsiooni pärast, seejärel ei toimunud kuni juuli lõpuni midagi, kuni juba sügis- ja talvehooaja moeetendused kõikide meeled üles kütsid. Aga isegi vaiksetel kuudel ei võinud end lõdvaks lasta. Kui sa tahtsid raha teenida, pidi kiirlaevaga New Yorgi poole põrutama just sinu visand.
Äkitselt kerkis lõviskulptuuri postamendi tagant esile tuttav meremehejakis kuju. Alix jooksis talle vastu: „Paul, sa peitsid end.”
„Olin lihtsalt varjus – ma ei teadnud, et sa juba siia oled jõudnud. Sa näed välja nagu lumekuninganna,” ütles ta, kui nad teineteist põsele suudlesid. „Mulle meeldib su mantel.”
„Täiturult,” selgitas Alix, keerutades end niimoodi, et Paul saaks hinnata mustast kašmiirist seelikuosa rikkalikku voogavust. „Rue des Rosiers.” Mitte päris Schiaparelli, aga peaaegu – ilmselgelt Itaalia disaineri kevadkollektsioonist kopeeritud. Mantel oli vööga ja oli alguses ulatunud pahkluuni, aga Alix oli selle lühemaks teinud ja tikkinud kraele roosid, nii et nüüd oli see Alix Goweri originaal. „Kas läheme kohvi jooma?” Alixile tundus, et Paul on kuidagi pinges. „Raske päev?”
„Mitte rohkem kui tavaliselt.”
Alix ei käinud peale. „Kes tüdrukute järele vaatab?”
„Francine.” Ta pidas silmas vanaldast naist tema kõrvalt paatelamust, mis Quai d’Anjou ääres ankrus seisis. „Ma ei saa kauaks jääda. Ta on juba praegu poolpurjus ja demonstreerib kivisöelaevadega möödasõitvatele meestele oma trussikuid.”
See oli öeldud ilma naljata ja Alix võttis tal käest kinni. „Mõtle asja helgemale poolele – võib-olla täna õhtul tal ei olegi trussikuid jalas.”
Paul purskas naerma. „See lööb küll kai puhtaks! Tule lähme jalutame natuke nagu armastajad, kes me ju pole. Kas tööl läks hästi?”
Alix vastas BBC inglise keeles: „Ma vabandan härra, aga kahjuks ma ei saa teie kõnet edastada, kuna liinil ripub pesu.” Prantsuse
