kindlasti kohe näha, Monsieur krahv.”
Ajalehte kokku keerates püüdis Jean-Yves meelde jätta, et ta hiljem selle artikli uuesti käsile võtaks. Kes see V. Haviland ka poleks, on ta ilmselgelt ise Hispaania tolmus püherdanud. Jean-Yves oli Londonis elades argipäeviti alati News Monitori lugenud ja oli rõõmuga avastanud, et seda saab ka Pariisis Briti saatkonna lähedalt kioskist osta, mis siis, et mõne päeva vanust. Oli olemas ka lehe prantsuskeelne versioon, aga see kaldus valusatest rahvusvaheliselt teemadest ääri-veeri rääkima. Kolmkümmend Londonis veedetud aastat polnud krahv de Charembourgist teinud inglast, ent olid pannud teda hindama ajakirjandust, mis leiab ühise keele pigem oma lugejate kui võimulolijatega. „Teine postisaadetis, Ferryman?” küsis ta kätt kirja järele sirutades oma sekretärilt.
„See toodi isiklikult, Monsieur.” Jolyan Ferrymani suus kõlas see alati „mon-suur”. Kuigi poisi prantsuse keel oli korrektne, otsekui õpikust, hääldas ta sõnu vaevalise inglise aktsendiga. Ferrymani juuresolekul tuli tal võpatada piinlikkusest rohkem, kui oleks olnud sünnis või sobilik.
„Pane see mu laua peale. Kellelt see on?”
„See isik keeldus oma nime ütlemast ja mulle tundus, et ei sobi küsida. See inimene oli töölise moodi.”
Jean-Yves taipas allteksti. Tema džentelmenist sekretär põlgas ülesandeid, mille täitmine sobinuks rohkem teenrile. Karm värk. Nende pere ei saanud teenrit lubada. Õigupoolest kahtlustas Jean-Yves, et kui hinnad muudkui tõusevad, ei saa nad ka sekretäri kauem pidada. Noh, selle üle tuleb tal krahvinnaga, oma naisega keerulisevõitu vestlus. Kui asi puudutas elustiili, püüdles Rhona de Charembourg oma Inglismaal veedetud suursuguse neiupõlve poole. Aisleby Park, viiskümmend teenrit majas ja viisteist kilomeetrit ümberkaudset maavaldust oli Rhona ettekujutus soliidsest elustiilist. Oleks naine teadnud, et ta hakkab juhtima majapidamist, kus on neli majateenijat ja üks poole kohaga aednik … siis poleks ta temaga kahtlemata abiellunudki.
Jean-Yves laskis Ferrymani minema, rebis kirja lahti ja tõmbas sealt välja paberilehe, mis lehkas sigaretisuitsu järele. Polnud kahtlusevarjugi, et tegemist oli töölise kaubamärgiga.
Aiavärava kolksatus viis Jean-Yves’i akna juurde just hetkel, kui tema naine ja tütred majast lahkusid. Kõik naised kandsid Walesi printsi peene ruudumustriga kostüümi. Mõlemal tütrel oli koerarihm ja selle otsas valge kääbusspitš. Rhona, Christine ja Ninette läksid koos Tosca ja Figaroga väiksele jalutuskäigule Boulevard Racanile. Veetlev rituaal, mis eriti kaua ei kesta. Christine abiellub juunis ja pere jääb ühe liikme võrra väiksemaks.
Parem see kiri läbi lugeda. Ülaserva oli püüdlikult suurte tähtedega kirjutatud „DE CHAREMBOURG”. Ta neelas ahnelt kirja, mis sellele järgnes, ja veri tardus ta soontes.
Ta istus ja sundis end rahulikult hingama. Tal oli olnud suures sõjas rinnatrauma, ja kuigi ta oli alles viiekümne kuuene, kähises ta mõnikord nagu äraaetud ratsahobune. Ta luges kirja vaikselt uuesti:
21. detsembril 1903. aastal tapsite te Alfred Lutzmani. Aeg on selle eest tasuda. On olemas elavad tunnistajad. Nõustuge mu tingimustega, või ma räägin teie räpased saladused välja.
Ma võin teha viga kellelegi, keda armastate.
Ta heitis pilgu bulvarile, kus ta naine ja tütred jalutasid. Mis moodi viga teha? Kui telefon helises, krahmas ta toru. „De Charembourg. Kes te olete?”
„Saite mu kirja kätte, härra krahv? Te ju mõistate, mida ma silmas pean?” Hääl oli kähe, aktsenti oli raske kindlaks määrata … kurgutooni ja Pariisi argoo segu.
Jean-Yves vastas oma kõige laitmatumas akadeemilises prantsuse keeles – vaistlik kaitse. „Kes te ka ei oleks, ma arvan, et te loodate raha saada. Valmistuge pettumuseks. Teie süüdistused on samavõrd arutud kui solvavad.”
Kragisev paus. Seejärel: „Te elate huvitavat elu, härra. Nii palju sõpru. Nii palju nais-sõpru … Kas teie naine suudab ikka neid sõrmedel üles lugeda? Kindlasti ta üritab.”
„Kuidas te julgete rääkida minu naisest?” Kuidas see inimloom teadis midagi tema elust? Tema diskreetsetest armusuhetest? Ta oli nii ettevaatlik.
Helistaja naeris kähedalt. „Te peate naise ilust lugu ja mis selles siis halba on? Naised ja tüdrukud, oh … nii õrnad ja kaitsetud, mis? Kas pole traagiline, kui üks noor tütarlaps viga saab? Teie ju ei soovi, et asi lõpeks ühe tütarlapse näo moonutamisega?”
„Jumal küll, seda mitte. Muidugi mitte. Mida –”
Hääl muutus asjalikuks. „Viissada tuhat franki, ja mitte keegi, keda te armastate, ei saa kunagi teada, milline lurjus te olete – noh, olite. Ma tean, mida te tegite Alfred Lutzmaniga.” Kõne lõppes.
Jean-Yves avastas, et ta särk oli läbimärg. Lõpuks, pärast nii paljusid aastaid, oli see Kirchwilleri talvepäeva õudus tulnud tagasi teda kummitama. Viissada tuhat franki võrdus tema aastase maksuvaba sissetulekuga. Kuidas ta leiab sellise summa?
Londonis oli tal olnud vastutusrikas positsioon Banque d’Alsace’is, kust ta lahkus aktsiatega, mis toetasid tema praegust tagasihoidlikku palka ühe tekstiiliettevõtte direktorina. Rhona oli samuti abiellu raha kaasa toonud, aga see, mis sellest järele jäi, oli investeeritud nende tütarde jaoks. Ja seda oli palju vähem, kui naine ette kujutas. Preili Aisleby, oma vanaisa söekaevanduse pärijanna, oli kunagi olnud Põhja-Inglismaa kõige rikkam tüdruk. Selleks ajaks, kui ta päranduse kätte sai, oli Aisleby kaevandus end ammendanud ja sõda naise investeeritud varanduse minema pühkinud. Tema vanaisa võlad ja matusekulud võtsid suure osa veel sellestki, mis järele oli jäänud. Jean-Yves püüdis talle sageli selgitada, et oskamatu majandamine ja sotsialism on need, mis naise varanduse neelasid, mitte vargus, aga Rhona uskus kangekaelselt, et tema raha on kuskil olemas. Ja iseenesestmõistetavalt kulutas ta seda nii, nagu oleks see alles.
Otsesõnu, ta ei saanud endale väljapressija pidamise luksust lubada.
Ta märkas, et telefonitoru on higist libe, ja pühkis selle kiiresti kuivaks. Kellele see kurjakuulutav hääl kuulus? Ja kuidas üldse saab üks võõras inimene teada sündmustest, mis leidsid aset kolmkümmend viis aastat tagasi Alsace’is? Kõik oli ju ära summutatud.
Talle meenus vaid üks inimene, kes oskaks ehk talle seda öelda. Ta peab tabust üle astuma ja temaga kohtuma.
„Paul, ma teen seda. Ma varastan Javieri kevadsuvise kollektsiooni, nii et me kumbki ei pea enam kunagi raha pärast muretsema. Ma lipsan maskeerituna sisse, märkmik seeliku all. Ära ainult sellest kunagi mu vanaemale räägi!”
Olles seda öelnud, torkas Alix kahvli vinegrettkastmega üle valatud riivitud porgandi kuhja. Tema taldrikul olid ka redised, külmad rohelised oad, keedetud muna, sibul ja Toulouse’i vorsti viilud. See kohvik Butte de Montmartre’il oligi spetsialiseerunud odavale ja kiudainerikkale toidule. Oli reede, 12. märtsi lõunaaeg, ja kuigi endiselt puhus vinge tuul, säras Place du Tertre eredas päikesekullas ja puud olid pungas. Alix oli olnud keskjaamas öövahetuses ja töötanud pärast seda veel neli tundi, et üht haiget kolleegi asendada. Ta tundis kerget peapööritust. „On hullumeelsus varastada terve kollektsioon, pealegi võimatu, aga …” Ta vakatas.
Paul raputas veininirele soolavalli ette. Alixi küsimuse peale „Kas ma söön üksinda lõunat?” tegi mees grimassi ja vastas: „Ma pean sulle midagi rääkima.”
Ei või olla. Ega ometi pole tema kontaktisik palunud kellelgi teisel seda kollektsiooni varastada? Nüüd, kui ta on veetnud uneta öid planeerides, kuidas seda teha, ilma et peaks öösel Javieri majja sisse murdma
