Alix sirmi taga lahti riietus, hakkas ta üha enam tundma raipelõhna. Ta ilmus hommikumantlisse mässituna välja, tundis kunstniku katusekambris tavapäraseid linaseemneõli, tärpentini-, puhastuspiirituse ja ka joogipiirituse lõhnu, ent seekord ka midagi enamat. „Bonnet, ega sul siin põranda all mõnd surnud rotti pole?”
Bonnet vibutas oma liimist pintslit tema poole. Ta polnud pikem kui Alix ja tema täishabe jättis mulje, nagu tal ei olekski kaela. Tal olid seljas saržist tunked ja kraeta särk, mille peale oli tõmmatud koidest söödud sviiter. Näos Alsace’i küngastel ja Provence’i tasastel põldudel maalides aastatega kogutud vaod, nägi ta välja nagu talupoeg, kellest on saanud pesuehtne kunstnik. Montmartre’il andis selline välimus talle staatuse – igalt poolt mujalt oleks ta minema tõrjutud. „See on surnud küülik,” selgitas ta pahuralt. „Ma maksin parima kvaliteediga liimi eest, et see ei lõhnaks, polekski lõhnanud, kui see oleks õigesti valmistatud. Mulle öeldakse pidevalt, et mu töö haiseb,” – ta vangutas peaga läikiva lõuendi poole – „nüüd haiseb see igavesti. Sedaviisi siis, kena pikk lõuna oma kavaleriga, michou?” Muie tõi koheselt ta kortsud habeme seest nähtavale.
„Paul ei ole mu kavaler. Ma olen seda sulle juba öelnud.” Ent tüdruk naeratas, Bonnet oli nagu palsam haigele hingele. Ta keetis suurepärast kohvi ja kui ruum muutus väga külmaks, lisas ta sellele tilga Kirschi, Alsace’i kirsilikööri. „Sa peaksid selle liimi tagasi viima, nõudma hüvitust, ütlema, et sinu modell minestas selle pärast.”
„Ära sa mul minesta.” Bonnet võttis koha sisse teise molberti juures. „Kui ma su käruga koju sõidutama pean, hakkab su vanaema küsimusi esitama. Ta ei toonud sind selleks Pariisi, et sa minusugustega sehkendaksid, eriti pärast daamile kohast kallist haridust, mille krahv de Charembourg sulle võimaldas.”
„Kuidas sa temast tead?”
Bonnet pilgutas vandeseltslaslikult silma. „Mina olen mees, kes teab kõike ja kõiki. Ühel päeval ma veel pajatan sulle krahvist lugusid, mis panevad su kulme kergitama. Hakkame aga pihta.”
Alix libistas hommikumantli seljast ja võttis poosi sisse. Ta istus sirgelt, sest homme tuleb tal ilma punastamata, kokutama või jooksu pistmata siseneda ühte Pariisi kõige elegantsemasse hoonesse.
Homme– 13. märts – saabus sama kiiresti nagu tõusuvesi. Pärast rahutut ööd oli Alix Javieri moemaja juures, mis oli ääretult suur hoone, täites terve Rue de la Trémoille ja Rue du Boccadori nurga. Läheduses olevatelt Avenue Montaigne’ilt ja Champs Elysées’lt kostis liiklusmüra, aga Trémoille ise oli tühi, välja arvatud paar taksot ja üks hõbesinine sedaan, autojuht rooli taga. Alix rõõmustas selle üle. Publik oli viimane asi, mida ta praegu vajas.
Ta luges uuesti üle Pauli kirjakese, kontrollides, kas ta on õiges kohas. Loomulikult oli. Üks vaskplaat topeltkõrgusega ustel kinnitas seda: „Javier”. Ta tahtis just ust hakata avama, kui ühe tuunitud masina sahin sundis teda ümber pöörama. Vana aastakäigu veini värvi Peugeot peatus teisel pool teed. Juht – stiilse jaki, laia säärega pükste ning keskelt sügavalt sisse vajutatud ja keigarlikult viltu asetatud kõvakübaraga noormees – tuli autost välja. Ta keeras mansetid üles, tõmbas kaabu nõksu madalamale, voltis ajalehe lahti ja nõjatus hooletult vastu autokapotti. Ta pööras pilgu Alixi poole ja tüdruk tajus mehe kätteõpitud takseerimist – ta tundis, kuidas tema juukseid, keha ja käes olevat päevinäinud punutud korvi mõõdeti. Tema pilk oli läbitungiv nagu fotograafi lääts. Alix koperdas kuidagi Javieri moemaja ukseni, ent seda tehes pillas korvi käest. Korvist libisesid välja hommikul turult ostetud ajalehepaberisse pakitud kalad, nende järel puu- ja juurviljad. Ta surus neid korvi tagasi, kui tasane naer tema olemise veelgi ebamugavamaks muutis. Ta heitis Peugeot’ juhile vihase pilgu. Ta nägi, et poiss polnud palju vanem kui tema, aga käitus küll, nagu kuuluks kogu maailm talle. Ohates sisenes Alix Javieri moemajja ja leidis end uudistamas sillutatud siseõue, mis oli nii lai, et endistel aegadel oleks sinna mahtunud hobune koos tõllaga. Üle siseõue minnes leidis ta järgmise ukse. Sellest sisenedes ta lausa astus rikkuse sisse, kõige peenemasse ruumi, kus ta iial oli viibinud.
Nelikümmend minutit tagasi oli ta olnud täielikult seda meelt, et ta sellele töövestlusele ei lähe. Hommikul voodist välja taarunud, oli ta haaranud kantud kleidi ja läinud turule nädalalõpuks sisseoste tegema. Ta oli olnud Rue Mouffetardil ja parasjagu kala ostnud, kui kirikukell lõi üksteist. Pariis oli kirikuid ja kelli täis. Miks peaks siis ühe kirikukella helin saatust ennustama, kui see polnud seda varem teinud. Ent iga kellalöök kuulutas talle, et ta viskab minema kõige parema võimaluse saada elult seda, mida soovib. Korv käes hüplemas, sööstis ta kõige lähema metroojaama poole.
Javieri vestibüül lõhnas meeldivalt apelsiniõieõli järele, ent tema korvist tungis ninna palju ebameeldivamat haisu. Need kalad peaksid kodus jää peal olema. Ta oleks võinud selle korvi tänavale jätta, aga kui see oleks ära varastatud … veel üks asi, mida Méméle selgitada.
Vähemalt oli laupäev. Ateljees – tööruumides – joosti lausa valges vahus, kümned õmblejannad küürutasid oma töö kohal, üritades lõpetada tellimusi saabuvateks lihavõttepühadeks. Jõukad daamid, kes kogu sellest tööst kasu lõikavad, olid tõenäoliselt kodus, jalad üleval, või hoopis oma maavaldustes. See selgitas vaikust esimesel korrusel ja ka seda, miks töösumin aina kuuldavamaks muutus, kui ta väärikast trepist üles ronis. Ta ei saanud päris hästi aru, kust see tuleb, mistõttu tekkis tal omamoodi ebamaine tunne.
Ta jõudis meekarva vaibaga kaetud alale, kus ilutses läikima löödud vahtrapuust kirjutuslaud. Siin ütles ta vastuvõtjale oma nime. „Mul on kohtumine kokku lepitud.”
Vastuvõtja sirutas käe tõrjuvalt välja nagu liikluspolitseinik. „Te poleks pidanud sellest trepist üles tulema.” Ta põrnitses Alixi paljaid sääri ja seejärel korvi. „Meil on ametikäikudeks teine uks.”
„Mul on juhataja proua Frankeliga kohtumine kokku lepitud.”
Mõningase vaenuliku põrnitsemise peale avas tüdruk žurnaali. Ta lehitses seda, ise pomisedes: „Gow-ére.” Ta kortsutas kulmu ja osutas nurgas asuvale istmele. „Oodake siin. Ma toon direktrissi.”
„Minu kokkusaamine on …”
Vastuvõtja katkestas teda järsult. „Direktriss kohtub kõigiga, kes tulevad selle ukse kaudu.” Andes tunda, et siin pole enam millegi üle vaielda, lükkas ta siidiga drapeeritud seinapaneeli kõrvale ja lahkus.
Alix ohkas. Vastuvõtjaga toimunud vestluse põhjal võis oletada, et peagi aetakse ta siit luuaga minema. Kui ta aga ise lahkuks, ei leiaks ta enam kunagi julgust tagasi tulla. Nii ta lihtsalt oli ja püüdis kalalehast mitte välja teha. Temast paremale jäi üks võlvialune, mille ette olid riputatud peaaegu läbipaistvad kardinad. Selle taga seletas ta silm kullatud toole ja tumepunast vaipa. Küllap on see salong, kus igal pärastlõunal Pariisi seltskonna koorekihile kollektsiooni näidatakse. Eliitprouade seltskonnale, kes ostavad kümne tuhande frangiseid kleite samasuguse muretusega nagu Alix porgandeid. Salong oli disaineri pärusmaa, mida valitses direktriss, kes oli nii müüjannade kui ka modellitüdrukute kuninganna. Neid modellitüdrukuid kutsuti mannekeenideks, sest ennevanasti pandigi rõivad puunukkude peale. Seejärel oli Worthil, esimesel suurel moeloojal, liikumatutest kujudest villand saanud ning ta oli nende asemele palganud ilusad tüdrukud. Ent nimi jäi külge. Mannekeenid olid oma rabavate figuuride ja täiuslike poosidega eriline inimtõug. Neid peeti naisteks, kellega Pariisis kõige enam kurameeriti, ja nad kaunistasid tippajakirjade lehekülgi. Neile maksti „lillede ja komplimentidega”, nagu Mémé oli talle kunagi rääkinud. Ja neid pidasid ülal nende armukesed.
Alix nägi inimesi kardinate taga liikumas. Taevake – nad tulid tema poole. Enne kui ta istmelt tõusta jõudis, ilmus üks naine kardinate vahelt välja. Ta kandis taljesse töödeldud kostüümi,
