style="font-size:15px;"> Paul silmitses oma sõrmi. Küüneümbruse nahk narmendas raskest tööst ja närimisest. „Jah, olen sinuga nõus, aga … vaata, see minu kontaktisik, ta tunneb Rue de Bacil üht logopeedi, kes on oma tööga uskumatuid tulemusi saavutanud ja kes võiks Suzy jälle rääkima panna. Aga ta on kallis.”
Alix ohkas. „Kõik on kallid, välja arvatud meie sinuga. Mul on väga kahju, Paul.”
Paul jõi oma klaasi tilgatumaks. „Ära ole nii kurb. Ma ütlen oma kontaktisikule, et see töö käib meil üle jõu.”
„Ei, Paul … ütle talle, et ma teen seda.”
„Teed tõesti või?”
Alix jõi oma veini lõpuni. „Kohe, kui olen end nähtamatuks muutnud. Muide, kui palju selle eest pakuti?”
„Oh …” Paul luges mündid lauale ja nimetas summa, mille peale Alixil suu lahti vajus. „Ma tean. See on nagu Prix de Diane’il kogu aastapalga mustale hobusele panemine ja täispanga võitmine.”
Neljas peatükk
Seitsesada tuhat franki. Isegi siis, kui raha pooleks jagada, piisab sellest Paulile, et ta saaks Katrijni korda teha, muuta see sobivaks koduks väikestele lastele ja palgata kümmekond logopeedi. Alixile … et ta saaks vabaks pöördtoolist ja lakkamatust jaamadele ümberlülitumisest.
Alix jalutas kodu poole, heideldes oma unistuste ja deemonitega. Ta tahtis nii väga Pauli aidata. Ja ta tahtis nii väga ka ise hommikuti ilma rahamuredeta ärgata. Aga … moetööstus palkas tuhandeid vanaemasuguseid naisi. „Varastada kollektsioon – see tähendab varastada sellistelt inimestele nagu Mémé.” Aga samas jälle … seitsesada tuhat franki.
Ent mis siis, kui nad vahele jäävad? Nad hoiatasid teineteist kogu aeg ohu eest, tegid selle üle isegi nalja. Aga mis siis, kui see tõesti juhtub? Mis siis, kui ta parasjagu midagi maha visandades oma õlal kellegi kätt tunneb? Või kui mõni karm hääl ta juba kauplusest väljas olles peatab: Kas ma võiksin teie käekotti vaadata, preili? Politsei oli Pauli lugematuid kordi vahistanud ja mehe jutud panid Alixi rahutult nihelema. Siis pandaks ta akendeta kongi, mis haiseb eelmise vangi higi või millegi veel hullema järele. Kingad ja pealmised riided võetaks ära ning pärast tagasi saades oleksid need täisid täis. Teda otsitaks läbi, aluspesuni välja. Naisi peaksid küll naispolitseinikud läbi otsima, aga alati see nii ei käi.
Oma maja vestibüülis oli ta nii mõttesse süvenenud, et astus proua Reyst teda märkamata mööda.
„Sipelgad püksis või?”
Alix pööras tuhinal ringi. „Vabandust?”
„Olite selle kena poisiga väljas?”
„Ei, see tähendab, jah.” Alix kiirustas trepist üles.
Uksehoidja hõikas talle järele: „Minu Fernand on homme siin, toob kivisütt. Sa jätad ju jootraha, hein5? Ta kulutab siin asja eest teist taga nii palju aega ja need kotid on ju rasked.”
Oma korteri ukse taga tõmbas Alix hinge ja manas näole rahuliku ilme. Toas leidis ta, et Mémé valmistab praepannil kartulipannkooke. Tema kondised õlad olid kühmus ja Alix teadis paugupealt, et midagi on viltu.
Kui nad koos sööma istusid, lausus Mémé ohates: „See hädaldajast koristajamutt rääkis mulle, et peremees pidi tahtma üüri suurendada.”
„Mida?” See ei saanud juhtuda. Mitte nüüd, kui koopiate tegemistega oli lõpp ja kivisöe eest tuli ka veel maksta. „Miks just nüüd?”
„Maailmalaat avatakse juunis, see tõmbab siia inimesi igast ilmanurgast, nii vähemalt kirjutavad ajalehed. Meie peremees arvab, et nad jäävad siia igaveseks. Ta tahab järgmisest kvartalist tuhat franki kuus rohkem.”
„Järgmine kvartal algab 25. märtsil.” Alix rehkendas. Sinna on veel kaks nädalat aega. Ta tundis end kaamelina, kelle selga asetatakse viimane õlekõrs, mille all see murdub. Ta kasutas vandumiseks üht Paulilt õpitud sõna, millest Mémé õnneks aru ei saanud. „Hästi, me leiame kanali lähedal või La Villette’is mõne korteri. Me muretseme selle mõnda muusse kohta poole väikesema hinnaga, kui siin maksame.”
„Ei, Aliki. Mina tahan heas kohas elada. Sellised asjad omavad minu eas tähtsust ja kuidas ma kanali ääres endale uusi sõpru leiaksin? Ma olen liiga väsinud, et uuesti kolida.” Mémé põrnitses oma töölauda. „Kuidagi suudaksin ma sõrmedel veel ühe tunni rohkem käia lasta. Vaesele Brandelile tuleb koht üles ütelda. Kes me sellised üldsegi oleme, et endale koristajat lubame? Rockefellerid või?”
„Ma ise koristan. Ja …” Alixi hingamisest oli tunda erakordset kindlameelsust, ta ei saanud õieti arugi, et oli selle otsuse juba langetanud. „Ma mõtlesin, et võiksin kandideerida Javieri moemajja tükitööd tegema. Tead küll, õmblustööd, mida saaksin koju kaasa võtta? Mul on oskused olemas ja sa saaksid mind soovitada. Ja siis ajapikku,” – ta ei teinud väljagi hoiatavast tulukesest vanaema silmis – „võiksin saada seal täiskohaga töö. Javier edutab naisi, ma võiksin end üles töötada ja saada juhatajaks. Meistritele makstakse hästi, headele meistritele väga hästi.” Samal ajal aga varastaksin Pauli kontaktisikule, et me ei peaks võlgu võtma. Ehk saaksin isegi täistabamuse. Seitsesada tuhat franki …
Danielle Lutzmani suu tõmbles valust, seejärel ehmatusest. Kohe järgnes sellele viha. „Sa kuulsid, mida ma ütlesin, et ma orjan seitse tundi nädalas lisaks ja sina pajatad siin, et jätad telefonikeskjaamas oma hea töökoha? Töökoha, mille pärast ma end häbistasin, et sa selle saaksid?”
„Jääksin seni, kuni olen kindel …” Alixile torkas Mémé viimane repliik kõrva. „Mida sa selle all mõtled, et „häbistasid”? Ma ise sain telefonikeskjaamas selle töökoha.”
„Just siis, kui ma tahan end turvaliselt tunda, räägid sina, et loobud tööst, mis annab meile katuse peale kohale?” Mémé lõi rusikaga nii kõvasti vastu lauda, et savinõud värisesid. Alix haaras tema kondised käed pihku.
„Palun ära tee nii, Mémé. Kui ma tõesti midagi ütlesin, mis sind ehmatas, siis tea, et ma ei mõelnud seda nii. Ma jään telefonikeskjaama edasi. Ma teen pikemaid vahetusi.” Ta lisas vaikselt: „Ma teen mida tahes, et sa saaksid end turvaliselt tunda.”
Aga hoolimata nendest kinnitustest tuli tal tulevikus meenutada, et just sel hetkel oli ta astunud kuristiku servale, vaadanud alla pettuse ja ohu haigutavasse sügavikku … ja hüpanud.
Viies peatükk
Rentslis lebav mees võib end lohutada tähti vaadates, aga mehe jaoks, kes lamab Madridi rentslis, varjab tähed tolmukord. Ta lebab seal, kuhu end heitis, kui hävituslennukid üle tänava kohvikute ja poodide sööstsid. Need sakslaste Condori leegioni Heinkeli hävitajad lendavad kolmnurgas, avavad kõnniteedele kuulipildujatule, mis purustab klaasid ja kisub tänavast välja mängutäringusuurusi tükke. Müra on kõrvulukustav ja inime sed tormavad nagu hirmunud hiired röövlindude varju nähes.
Kõmin muutub talumatuks, kuni äkki on nad läinud. Nad ei tule enam päise päeva ajal tagasi tänu hävitajalennukile, mille andis Hispaania vasakpoolsele valitsusele nende liitlane Nõu kogude Venemaa –
Charembourgi
