seda paksu Fiamettat, maotantsijat, kes käib siin oma suure kaanega korviga? Kas sa tead, kus ta oma punamusta mürkmadu hoiab?”
Pärast paari pudelit üritas Bonnet temalt alati raha laenata. Sellegipoolest meeldis ta Alixile. Mees kuulas teda, kuulas päriselt. Samuti nõustus ta Alixiga tuliselt selles, et kui Alfred Lutzman oleks elanud, oleks ta olnud üks oma põlvkonna juhtivamaid kunstnikke. Bonnet’ sõnade kohaselt oli Lutzman olnud üks oma aja kõige peenemaid inimihu kujutajaid. Alixi seinal olevatest maalidest oli vaid ühel kujutatud inimest, naervat tüdrukut, kelle musti palmikuid kroonis Alsace’i pitsist jäik tanu. Selle maali pealkiri oli „Mathilda” ja Alixile oli see kallimast kallim.
Alixit mõtisklustest äratades pani Mémé aurava kausi kolksatusega tüdruku ette ja tõmbas ka endale tooli. Laua kohal rippus laelamp ja selle valguses märkas Alix vanaema palgeil pisarate jälgi. Ta oleks äärepealt lusika lauale pannud, aga hoidis end tagasi. Mémé puhul ei saa kunagi otsekohese küsimusega lagedale tulla. Ta noogutas peaga kõrvaloleva töölaua poole, mille peale olid laotatud õhuke siid ja poolid, ning küsis: „Kas see on Javieri moemaja tikand? Nad muudkui annavad sulle uusi tellimusi. Oled vist juba täiesti ära kurnatud.”
„See on raske töö, aga teist ma ei tunne. Söö oma supp lõpuni. Istu lauale lähemale – kas tahad selle seeliku ära rikkuda? Kuidas leib maitseb? On vist juba kõva?”
„Käib küll, kui ma selle supi sisse kastan. Päris silmi pingutav töö vist, kui tuleb siidi pahemale poolele tikkida.” Alix asetas lusika lauale. „Mémé?” Vanaema silmist langes üks pisar. Mémé puuderdas igal hommikul ja õhtul oma nägu, et vanadusega ilmnevaid tähne ja laike varjata, aga puuder oli laiali läinud ja arm tema vasaku kulmu kohal oli valge. „Kas sa nii väga muretsesid, kui ma koju ei tulnud?”
„Ma olen terve päeva närveerinud.”
„Minu pärast?”
„Lugesin ajalehest, et nüüd koheldakse juute Saksamaal veel hullemini. Mul olid seal sugulased. Mis nüüd nende peredest saab? Ja see kodusõda Hispaanias – kui paljud inimesed peavad veel oma elu andma, enne kui keegi sellele lõpu teeb? Ja siis veel ei tulnud sina koju, terve õhtu. Kas sind peeti tööl kauem kinni?”
Alix tundis kiusatust öelda: „Preili Boussac palus mul ühe uue tüdruku tööga kurssi viia”, aga ta tuletas endale meelde, et ta on kahekümnene ning valetamiseks ja vassimiseks liiga vana. „Ma käisin Paul le Galil külas. Me jõime tema laevas klaasikese veini ja ma kaotasin ajataju.”
„Le Gal, kelle ema … ” Mémé neelas ülejäänu alla. „Te olite siis selle tapamajapoisiga kahekesi?”
„Tema õed olid ka seal. Ja Paul ei tööta enam tapamajas, grand-mère.” Hellitusnimi Mémé oli hetkeks unustatud. „Ta töötab Les Halles’is, laadib puu- ja köögivilja.”
„Ah nii. Kahekesi selle pakikandjaga, kelle ema teenis elatist tänaval.”
„See ei ole nii. Sylvie le Gal ei olnud kunagi … see, kellele sa vihjad. Tema äri luhtus, selles on asi.” Alix jäi alati lojaalseks Sylviele, kelle naeratus oli tema esimeste Pariisis viibitud nädalate ebakindluse ja stressi eemale peletanud. Ta oli just hakanud Boulevard Haussmannile tööintervjuule minema, kuid oli metrooliinid segamini ajanud ning sõitnud mitu kilomeetrit kaugemale, Place de la Bastille lähedusse. Klomp kurgus – see oli tal juba kuues luhta läinud tööintervjuu sel nädalal –, oli ta tänavanime otsides rutanud kõige lähemale avenüüle. Alix ei märganud kuulutusetahvlit kõnnitee serval enne, kui sellele otsa jooksis: „Õpi kümne nädalaga tangot tantsima.” Ülemisest aknast ilmus välja üks blond peanupp, millele järgnes rõõmus hüüe: „Kuna te mu kuulutuse otsa kukkusite, siis annan teile esimese tunni tasuta.”
Niisamuti nagu Bonnet, oli ka Sylvie olnud üks ohjeldamatu hing. Tema seelikud olid liiga kitsad, pluusid liiga avatud, aga ta oli üks neid haruldasi tüüpe, kes armastas mehi ja naisi võrdselt. Ta ei saanud kunagi pahaseks, kui sul sammud sassi läksid. Ta võttis lihtsalt aja maha, kuni sul asi käes oli. Ent tema kool suleti, ning kuna tal olid võlad ja kaks tüdrukut toita, oli ta hakanud tantsima armetutel bal musette’idel3 ja Pigalle’i ööklubides. Pauli teada tantsis ta seal meestega … ja mis iganes sellele järgnes. Mis aga järgnes, oli hüpe sillalt. See vapustas Alixit, sest ta ei suutnud kujutleda lõbusat Sylvied mustas jääkülmas vees surnuna. „Pauli õed tahtsid, et ma sinna jääksin,” selgitas ta Méméle. „Nad igatsevad oma ema järele.”
Danielle Lutzman polnud veel valmis tagasi tõmbuma. „Mida see Paul nendega teeb, kui nad on kaheteistaastased ja üks veel ei räägi ka? Kuidas ta selle väiksekese, kes ei räägi, elama õpetab?”
„Ta hoiab end kuidagi vee peal. Inimesed soovitavad tal tüdrukud kiriku orbudekodusse saata. Aga siis oleks jõgi võitnud.”
„Ära aja rumalat juttu.” Mémé pani käed risti. Kuna ta teenis elatist peene näputööga, hoidis ta oma käsi parafiinkreemiga pehmena ja maksis oma kasinast sissetulekust ühele kohalikule naisele, et see mustema töö majapidamises ära teeks. Sellele vaatamata paistis, nagu tungiksid tema sõrmenukid läbi naha. „Mina ei viiks neid ka nunnade juurde,” nõustus ta seejärel. „Kui ma noor olin, käisin ma Strasbourgi pitsivabrikus tööl. Nunnad külastasid meid seal, aga nad ei küsinud kordagi meie, juutide kohta. Neile läksid korda ainult katoliku neitsid.” Mémé koputas lauaplaadile. „Söö. Tee supile lõpp peale.”
Alix kuuletus ja Mémé lausus: „Sul on keskjaamas hea koht, saad iga kuu palka. Sa võid saada järelevaatajaks, leida endale mehe, kes tööl ülikonda kannab ja kellel on kenas äärelinnas maja. Aga sina tahad hoopis mingi turupoisiga endale häda kaela tõmmata?”
„Me oleme Pauliga üksnes sõbrad.”
„Päh! Pimedas veini joomine, kas see on siis „üksnes sõprade” vaheline asi? Minu ajal küll polnud.”
„Nüüd käivad asjad teistmoodi.”
„Aga mõned asjad ei muutu kunagi. Mehed ajavad tüdrukuid taga, need jäävad käima peale ja ongi elu rikutud. Sa oled kõik, mis mul on, Aliki. Ma tahan, et sul läheks kõik hästi.”
Alix oleks talle äärepealt hakanud oma Hermèsis käiku pihtima. Tal oli kõnegi juba valmis mõeldud: Ma ei taha veeta oma elu telefonijaamas: „Härra, ma ühendan teid, palun püsige liinil.” Ma ei taha abielluda mingi lameda ülikonnaga mehega. Tahan hoopis õppida moeäri tundma ja lõpuks oma stuudio avada. Olla uus Chanel, Vionnet, Jeanne Lanvin … avada poe esimeses linnaosas. Pilk õmbluslauale hoiatas, et need rapsoodiad kõlaksid vaid kurtidele kõrvadele. Valjusti lausus ta aga: „Ma tahan hakata tegelema õmblusäriga.”
„Teha kuueteisttunniseid päevi ja saada endale konksus sõrmed?” Mémé tõstis üles oma sõrmed, mis olid kooldus nagu vetikad. „Usu mind, Aliki, sellesse ärisse minna on sama hea kui oma elu ruletirattale keerlema panna.”
Kolmas peatükk
Mémél on hea rääkida, et ta peaks korraliku elu peale minema, mõtiskles Alix mõni päev hiljem Jardin du Luxembourgist läbi jalutades, kui ta Pauliga kohtuma läks. Tema käed olid sügaval taskus ja pea kõleda tuule eest langetatud. Märtsis oli ikka veel kenake annus talve. Lõppude lõpuks polnud ka Mémé ette hoiatanud, enne kui ühel päeval teatas, et nad kolivad nüüd Pariisi.
Nad olid istunud 1935. aasta juulis oma Lõuna-Londoni kodus köögilaua taga. Ilm oli olnud niiske ja lämbe ning avatud aknast oli kostnud kaubitsejate lärmakat liiklemist.
