kogeles oma nime ja kuulis, kuidas blond daam kiiresti hinge tõmbas. Polnud võimalust selle tähendust lahata – mõlemad naised siirdusid juba trepist alla. Mustas sametis naisisik oli minuti pärast tagasi ja küsis Alixi korvile osutades salvavalt: „Mis see on?”
Kui Alix ebaledes asja selgitas, tuli vastuvõtja tagasi ja hüüatas kergendusega: „Proua Lilliane! Ma püüdsin teid leida. Sel noorel naisel on kohtumine –” Ta osutas Alixi peale, hammustades huulde, kui tema kolleeg tülgastust väljendaval toonil aru päris: „Sa jätsid ta siia kõigi silme alla, sest …”
„Sest ma läksin teid otsima. Ma mõtlesin, et te soovite teda esmalt ise näha.”
„Ma ei soovi teda üldse näha. Kas ma tõesti pean sulle ütlema, et see daam, kelle ma just praegu autoni saatsin, on kõige austusväärsema aristokraadi krahv de Charembourgi naine? Proua krahvinna ei tule selle pealegi, et ta oma teel inimrämpsu ja korvide otsa võib komistada.”
Alix oli selle nime peale võpatanud. Krahvinna de Charembourg – tema siis oligi see laitmatus kostüümis daam. Mémé oli paaril korral Rhona de Charembourgist rääkinud ja teinud seda nii jahedal toonil, et Alix oli kujutlenud, et ta on üks neid ohjeldamatuid kõrgema keskklassi inglannasid, kes su pori täis pritsivad, kui autoga mööda sõidavad. Rhona de Charembourg võib väga hästi nii teha, aga ta ei olnud mingi tviidis hernehirmutis. Õigupoolest oleks ta võinud end täies ilus ajakirja Vogue lehekülgedel ilmutada. Aga oot-oot … kui krahvinna on siin, siis peab ju ka tema abikaasa Pariisis olema? Kui kummaline on seda avastada ainult natukene pärast seda, kui Bonnet krahvi nime möödaminnes mainis. Kummaline kokkusattumus.
Charembourgi krahv Jean-Yves oli võidelnud samas rügemendis kus Alixi isagi. Pärast viimase surmasaamist oli ta tegutsema hakanud, nagu Bonnet seda nimetas, ja maksnud selle eest, et Alix saaks daamile kohase hariduse. Alix polnud kunagi küsinud, kas ka krahvinnal selles helduses oma osa on. Nüüd tagantjärele naise jäist käitumist tõlgendades vastas Alix sellele küsimusele ise – Rhona de Charembourg pidi sellest kohtumisest sama šokeeritud olema kui Alix. Kui ta teaks midagi korraldusest, mis tegi tema abikaasast Alixi ebaseadusliku eestkostja, ei meeldiks see talle mitte üks põrm.
Kuigi tegelikult polnud rahulolematuseks mingit põhjust. Alix armastas krahvi nii, nagu armastaks ta oma lahket onu, ent ta oli aastate jooksul teda suhteliselt vähe näinud. Mees oli kirjutanud talle igal sünnipäeval pikki lõbusaid kirju ja külastanud teda vast korra aastas koolis. Pühade ajal, kui nad mõlemad Londonis viibisid, oli ta Alixi vahetevahel nobeda kolmerattalise Morgani peale võtnud ja viinud Thamesi kaldale kuhugi lõunat sööma. Noore tüdrukuna oli Alix unistanud, et mees ta adopteeriks, aga Mémé oli tema fantaasiat alati hea tubli pügala võrra kärpinud …
„Tal on omal tütred, kelle pärast muretseda. Sa arvad, et ta tahab, et sina tal samuti käe otsas ripud, Aliki?” Mémé sõnul poetas krahv oma laualt raasukesi nii lahkusest kui ka kohusetundest. „Ohvitserid hoolitsevad omade eest ja sinu isa puhul on veel eriline põhjus, miks krahv sinu eest hoolitsema peaks. Su isa päästis ta elu, kui nad tule alla jäid. Aga see ei tähenda, et ta sinusse mingil erilisel moel suhtuks.”
Alix teadis, et see oli teisiti. Krahv tõesti hoolis temast. Ta ei teeselnud seda naeratust ega silmasära. Alix igatses tema seltskonna järele ja oli kartnud, et Pariisi tulekuga jääb ta krahvist liiga kaugele. Milline ime, et ta samuti siin on! Kuigi kui nad kohtuksid, siis oleks see veel üks asi, mida vanaema eest varjata.
Nii krahv kui ka Mémé olid mõlemad pärit Alsace’ist Kirchwillerist ning nad olid tundnud teineteist juba enne sõda ja seda lahingut, mis oli andnud John Gowerile võimaluse päästa oma kapteni elu. Ent Mémé oli pärit ebameeldiva kõlaga Impasse Demi-Jourist juudi kvartalis, samal ajal kui de Charembourg oli sündinud mäenõlval asuvas lossis. Nii et läbi polnud nad käinud. Nende teine kokkupuutepunkt oli olnud Alfred Lutzman – krahv oli imetlenud tema töid ja ostnud mõned kunstniku maalid.
Kas krahv viib ta mõnel õhtul Pariisis välja õhtust sööma? Oli ebatõenäoline, et krahvinna temaga kohtumist mehele mainib, aga Alix teadis, et ta võiks ise töö juures krahvi telefoninumbri üles otsida. Kas ta söandaks talle helistada, et teda tervitada?
Samal ajal uuris preili Lilliane aga Alixi harvade roosade roosidega valgest popliinist kleiti, mille seelikuosa oli metrooistmel kortsunud. Tema pilk rändas allapoole, avastades nöörtallast kingades paljad jalad. Judin käis tal kehast läbi. „Minge siit minema.”
Alix ajas end sirgu. Kool, mille krahv oli talle valinud ja kuhu ta oli jäänud oma kaheksateistkümnenda sünnipäevani, oli õpetanud talle alatiseks ühe oskuse: kuidas väärikalt alandust taluda. Kingswood Place oli teenindanud Inglise kõrgema keskklassi tütreid, krahv oli pannud ta just sinna, mitte heitnud kõige kõrgema seltskonnakihi sekka. Ta oli selgitanud: „Snobism on inglastel veres.”
Kust võiski ta teada, et kõige ägedamat snobismi võib kohata „peaaegu” kõrgklassis. Alix, kuulsusetu, vanemateta ja kinnimakstud koolirahaga, oli olnud börsimaaklerite tütardele söödaks. Ta oli parimal juhul vaid üks muusemieksponaat, kelle päritolu oli küll palju arutatud, aga mitte kunagi lõpuni välja peilitud.
Need vanemate külastuspäevad, kui Mémé tõi korvide viisi soolapulki ja mandliküpsiseid oma arust Alixi sõpradele, kuigi need kõik pidasid teda teenijaks, ei kustunud kunagi Alixi mälust. Kui Mémé närvi läks, lülitus ta kohe jidiši peale ümber ja tüdrukud – ning mõned vanemadki – naersid pihku.
Alixi hääl värises, kui ta direktrissile teatas: „Mul on töövestlus. Ma vabandan oma korvi ja kala pärast. Nende seltsis tulin ma küll siia, aga me ei ole tuttavad.”
„Kes selle niinimetatud töövestluse korraldas?”
„Proua Shone.” See oli libe pinnas. Tal oli nõndanimetatud proua Shone’i isiku olemasolu kohta üksnes Pauli sõna. Alix vaatas salongi poole, et vältida direktrissi silmi. „Ta arvab, et mul on olemas see, mida siin töötamiseks vaja läheb.”
Preili Lilliane pröökas. „Mida vaja läheb? Kas teil on üldse aimu „mida vaja läheb”, et härra Javieri loodud riideid kanda?”
Alix taipas, et tema pilku oli valesti tõlgendatud. Jumal küll, ta ei esinenud ju mannekeenina. Ta tahtis riideid valmistada, mitte nendes toretsevalt kõndida. Kui ta proovis selgitada, alustas proua Lilliane tiraadi ja tegi pausi alles siis, kui üks tumedajuukseline mees salongi ilmus.
„Ah, preili, ma arvasingi teie häält kuulvat. Kas ma segan teid mingi pahanduse klaarimises?” Tulija rääkis võõrapärase intonatsiooniga. Valge krae taustal paistis tema nahk väga pruun.
Rätsep, oletas Alix, kui nägi mõõdulinti üle mehe laitmatu pintsaku õla rippumas. Väljaõppinud meesterätsep, võetud tööle, et ta valmistaks selliseid ülikond, nagu kandis krahv de Charembourg. Hilistes viiekümnendates, kaugeltki mitte ilus, kuigi Alix oli mehe soojadest silmadest otsekohe lummatud. Ta naeratas võlutult. Pintsaku all oli mehel elevandiluu värvi vest, millele oli tikitud üks täiuslik paabulinnusilm.
„Kas proua krahvinna polnud prooviga rahul? Ma loodan, et see nii polnud, sest see kleit on tema järgmise piduliku õhtusöögi peakülaline.” Mees köhatas, sest preili Lilliane pomises endiselt midagi Alixi suunas. „Kas see noor inimene on krahvinna saatjaskonnast?”
Preili Lilliane kähvas: „Ta on mittekeegi, aga ise kujutab ette, et temast võiks mannekeen saada. Ma püüdsin seda arvamust kummutada. Tulge mulle appi ja öelge talle, mida on vaja, et Javieri juures mannekeeniks saada.”
Mees rehmas viisakalt käega, paludes vaikust. Ta pöördus Alixi poole. „Kas teie olete
