ahmisin ajakirja Just Seventeen ilulehekülgi nagu räpane narkar. Ma katsetan aastas mitutsadat toodet igast hinnaklassist ning mu elutuba meenutab mõne suure kosmeetikapoeketi kohalikku harukauplust. Mõtlen alailma teiste naiste ilurituaalidele, panen kokku isikupärastatud kingikotte ja viin läbi „totaalseid muutumisi”, kui mulle selleks vaid võimalus antakse.
Aga ilutoodete fännamine ei tähenda, nagu oleksin ma eile sündinud. Pakendid ja uhked reklaamikampaaniad müüvad õhulosse ning annavad lubadusi, mida lihtsalt ei ole võimalik täita. Müüte muudkui korrutatakse, kuid need tuleb murda. Me kulutame ilutoodetele miljardeid oma vaevaga teenitud rahast – kas ei peaks meil siis olema õigus teada, et ostetu ka toimib? Ma olen 20 aastat, esmalt jumestuskunstniku ja seejärel ajakirjanikuna, katsetanud sõna otseses mõttes tuhandeid ilutooteid. Ma ei soovita iial midagi, mida ma pole proovinud iseenda või mõne oma väga hea tuttava peal. Mulle pakub suurimat rahulolu see, kui kellegi ilutoodete varu silmitsedes võin teatada, et tal pole seda 80-naelast silmaümbruskreemi vaja, et 25-naelane niisutav kreem annab palju parema tulemuse, et ühe peitekreemi vahetamine teise vastu muudab ta fotodel lausa vapustavaks või et kui ta kasutaks näopuhastusvahendit teisiti, laheneksid teda eluaeg vaevanud nahaprobleemid. Ma tean, mis toimib ja mis mitte, ning ma tahan, et teiegi seda teaksite.
Kui ma sain The Guardiani nädalalõpulisa ilukolumnistiks, oli mul kindel soov kirjutada ilust uutmoodi. Tahtsin olla oma veerus sama aus, nagu olen tuhandete foorumiliikmete ja Twitteri jälgijatega, kes küsivad minult iga päev ilunõuandeid ja tootesoovitusi. Klantsajakirjad – ehkki ma jumaldan neid rohkem kui enamik inimesi – ja nende sageli asjatundlikud ilutoimetajad lihtsalt ei saa teiega ilu osas täiesti ausad olla. Nende ellujäämine ajakirjandusturul sõltub suurte ilufirmade reklaamidest. Kui mõni suurfirma tuleb välja uue niisutava kreemiga, on surmkindel, et ajakiri annab sellele kiitva hinnangu. Eks nad vahel väärivadki seda, kuid probleem seisneb selles, et väiksemal firmal võib olla hiilgav toode, aga ta ei saa kulutada selle reklaamile sama palju raha, mistõttu tootel pole lootustki teiste seast silma torgata. Minu ülesanne on kanda hoolt, et te millestki ilma ei jääks. Tahan teile edasi anda ka salanippe, mida olen professionaalidega koos töötatud pikkade aastate jooksul õppinud. Ihaldatud jumestust, millest te mulle iga päev kirjutate, on palju lihtsam saavutada, kui te arvate. Suitsusilmad, meik, mis annab parema tulemuse kui Botox, laineriga joonistatud kassisilmad, küüned, mis on värvitud sama oskuslikult nagu salongis? Vastuseks neile ja sajale muule küsimusele leidub mul lollikindlaid nippe, mida saate kasutada elu lõpuni.
Olen täiesti veendunud, et eranditult kõik naised näevad paremad välja, kui nad kasutavad ilutooteid. Mis ei tähenda, nagu oleks vaja kogu nägu katvat krohvikihti või täitesüstidest punnis põski – piisab vaid mõnestki tootest, olgu nendeks siis tooniv niisutav kreem ja ripsmetušš või lainer, millega joonistada hoogne laujoon, ning huultele kantud punane värv. Ja võtmesõna on siin „paremad”, sest vastupidiselt sellele, mida reklaamitüübid tahavad meid uskuma panna, tean ma, et enamik naisi ei unista Cheryl Cole’i või Angelina Jolie näost. Me ei soovi supermodellide moodi välja näha ja toituda vaid vatist ning Marlboro Lightidest. Valdavalt tahame olla lihtsalt iseenda moodi, ainult et ilusad. Seda ma aitangi teil saavutada.
Mis tüüpi nahk sul on?
Küsi ükskõik kellelt, mis tüüpi nahk tal on, ja enamik vastab „seganahk” või „tundlik nahk” – või mõlemat. Ent kumbki neist pole see kõige tavapärasem. Naised, kes vastavad kuidagi teisiti, ütlevad harilikult „kuiv nahk”, ehkki tegelikult on neil pindkuiv nahk. Neist väärarusaamadest tuleb jagu saada, sest mitte ühegi pudeli sisu ei paranda su nahka, kuni sa ei tea täpselt, millega sul õieti tegu on. Kui selgitad välja oma nahatüübi – olgu see siis selline, nagu kirjeldatakse õpikus, või kahe-kolme tüübi segu (menopausis naised avastavad sageli, et läbivad kõikide nahatüüpide kadalippu) –, oskad osta õigeid tooteid ega kuluta enam raha valede vahendite peale.
Nahatüübi kindlakstegemine on väga kasulik, aga loomulikult ei ole see täppisteadus. On täiesti võimalik, et su nahk vastab natuke ühe, kuid palju rohkem mõne teise tüübi kirjeldusele. Näiteks minu nahk on ühtaegu kuiv ja pindkuiv, aga olen avastanud, et kõige paremini mõjuvad talle just pindkuivale nahale suunatud tooted. Mu nahk on harva tundlik (mis on ime, arvestades seda, kui palju tooteid ta peab uurimistöö nimel välja kannatama), aga kui ta hakkab punetama, on peaaegu alati süüdlasteks külm ilm ja suhkur. Siis tuleb mõningatest armastatud toodetest, kõigepealt neist, mis sisaldavad alfahüdroksühappeid (AHA-sid), ajutiselt loobuda. Ma tean, et mineraalõli tekitab mulle vahel vistrikke, aga shea-või neid ei põhjusta (teistele sageli just põhjustab). Ma tean, et hüaluroonhappevaba seerum ei tee mu nahale midagi halba, küll aga teeb seda hüaluroonhappevaba näoõli. Sellise metoodilise mõtteviisi taga on omaenda naha tundmine ning selle hoolikas jälgimine nii headel kui ka halbadel aegadel. Nahatüübi määramine pole mingi range ettekirjutus – see lihtsalt aitab sul endal saada oma naha eksperdiks, nii et tead, mis su näole meeldib ja mis mitte, ning oskad ära tunda, millal ja kuidas abi anda.
Õigupoolest just nahas peitubki ilu A ja O. Kui nahk näeb välja nagu kaunis lõuend, on vigu teha päris raske. Ja erinevalt jumestusest, soengust ja küünevärvist on naha puhul tegemist millegi palju enamaga kui vaid välise küljega. Nahk on organismi suurim elund – ja ainus elund, mis saab sulle igapäevaselt su tervislikust üldseisundist märku anda. Kasuta seda ära ja kuula, mida nahk sulle ütleb.
Olen täheldanud, et üha suurem hulk naisi nimetab oma nahka „väga kuivaks”. See meenutab mulle natuke gluteenitalumatust või talvemasendust – kõik need on olemas, ent ükski neist pole kaugeltki nii levinud, nagu meid püütakse veenda. Naha mõningane kuivus on tavaline, aga õnneks pole paljudel meist õrna aimugi, mida peavad taluma need, kelle nahk on tõepoolest kuiv. Tõeliselt kuiva nahaga inimesed ei saa unistadagi sellest, et võiksid vannitoast otse hommikust sööma minna – nad peavad end enne tugevalt niisutava kreemiga üle määrima (minu nahk on nii kuiv, et pean hambaid pesema enne duši all käimist – pärast dušši pole selleks piisavalt aega, sest siis kisub mu nahk juba nii kõvasti, et pean kohe õli ja kreemi järele haarama).
Suvi pakub kuiva naha all kannatajatele üldiselt veidi leevendust, kuid talv võib olla põrgulik ning siis läheb vaja eriti pehmendavat ning halastamatult superniisutavat kreemi, et vältida naha kipitust, lõhenemist, tuhmust ja kokkukiskumist. Selliste brändide nagu E45, Vaseline ja Diprobase tooted, mida müüakse apteekides käsimüügis või retsepti alusel, mõjuvad tihtipeale hästi kehale, aga võivad näol põhjustada vistrikke (erinevalt levinud arvamusest on vistrikud kuivale nahale kerged tekkima – neid kutsuvad esile mõningad toodetes sisalduvad koostisained, nagu mineraalõli). Pealegi ei sobi need tooted kuigi hästi meigipõhjaks, mis tähendab minu jaoks peaaegu sama suurt probleemi kui kuivus ise. Minu arvates sobib kuivale näonahale – veidi kuivast kuni lõhenenud ja valuliku nahani välja – kõige paremini igapäevane hooldus õlipõhiste rahustavate näopuhastuspalsamite, kõrge kvaliteediga taimeõlide, rikkalikult hellitavate kreemide ja õrnade koorijatega.
