kohtun, arvab, et kui nad joovad suurtes kogustes vett, näeb nende nahk parem välja). Üks eakam dermatoloog jutustas mulle kord päris veenvalt, et organism kontrollib, kuidas temas vett tarbitakse, ja kannab hoolt, et esmalt saaksid seda elutähtsad organid. Kui kehas tekib veepuudus, näppab ta seda nahalt, kus selle olemasolu pole nii oluline. Minu meelest kõlab see täiesti loogiliselt, kuigi tõeline veepuudus ei tähenda muidugi seda, et päevas juuakse kaheksa klaasi asemel kaks klaasi vett.
Küll aga on kindel see, et pindkuiva naha abimeesteks on kosmeetikatoodetes leiduvad niisutavad koostisosad, mis seovad vee nahapinnale. Sellega saavad hiilgavalt hakkama glütseriin (vana hea tuttav toode) ja hüaluroonhape, mis sobivad peaaegu igale nahatüübile. Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin mõnu mõnest niisutavast kreemist, mis ei sisaldanud hüaluroonhapet. Hüaluroonhape muudab naha otsekui imeväel taas pringiks ja annab sellele kauni, tervisest pakatava jume, mis pindkuival nahal tavaliselt puudub. Hüaluroonhape on üks nahahooldusvahendite koostisosi, mille toimes pole vähimatki kahtlust, ning seetõttu lisatakse seda järjest enam nii luksustoodetele kui ka massitarbekaupadele. Hoia sellel silma peal – see on kõikvõimas.
Kuidas suhelda müüjatega
Kuna ma olin hirmus popitegija (ja lõpuks jätsingi kooli pooleli), uudistasin ma juba varases nooruses kaheksakümnendate lõpu kaubamajade ilulette. Minu lemmik oli Cardiffi Debenhamsi kaubamaja Clinique’i lett, mida ma külastasin pidevalt nagu masohhist, koolivorm seljas, teades väga hästi, et parimal juhul ei tehta minust väljagi, halvimal juhul mind aga alandatakse ja solvatakse. Clinique’i müüja oli naine, keda vaadates teadsin juba 12–13aastaselt, et ta on üleliia meigitud. Tal olid lakist kanged lühikesed vesinikblondid juuksed nagu Dolph Lundgrenil ja tal oli peal nii suures koguses meiki, et sõjajärgsel ratsioonide ajal oleks sellest piisanud mõne väikelinna kosmeetikaäri täitmiseks. Ta oli ülimalt ebaviisakas. Ent mina olin ikkagi selle leti külge justkui kleebitud ja säästsin kogu taskuraha selleks, et sealt midagi osta, soovimata müüjat vähimalgi määral häirida.
Ühel päeval, kui mul oli piisavalt raha, et osta tolmpuudrit (jah, 12-aastane tüdruk, kelle nägu on kaetud tolmpuudriga, jätab täiesti hullumeelse mulje, aga puudritoosiga oli kaasas hõbedane väljatõmmatav pintsel, mis ajas mind pöördesse), läksin ma leti äärde lootuses, et müüjal on lõunapaus (ma kujutasin alati ette, kuidas ta sööklas vihaselt näkileiba järab ja keeldub teistele ruumi tegemast), kuid mul ei vedanud. Palusin naiselt ihaldatud puudrit, tema aga jõllitas mulle otsa ning ütles, et mu nahk on selle jaoks liiga vilets, ja soovitas mul minna mõnda Bootsi kauplusesse, sest seal on kaubad palju odavamad.
Läksin ilma puudrita koju ja kirjutasin Clinique’i peakontorile elu esimese kaebekirja. Ma panin paberile kõik need loendamatud korrad, mil teenindaja oli käitunud minuga äärmiselt jämedalt, ja teatasin, et kuigi ma olen laps, olen ma siiski klient ning firma suur fänn. Kaks nädalat hiljem potsatas mu koduukse kirjapilust sisse turvaümbrik, milles oli tolle aja kohta kujuteldamatult kallis täissuuruses tuub kehakreemi ning Clinique’i ametlikule kahvaturohelisele paberile trükitud elegantne ja asjakohast kohkumust väljendav vabandus.
Sellest ajast peale pole ilulettide müüjad mulle enam kunagi hirmu nahka ajanud. Aga mind hämmastab, kui sageli nendivad mu edukad targad täiskasvanud lugejad, et nad ei julge luksusbrändide lette külastadagi, sest kardavad solvanguid, naeruvääristamist või alandamist. Need naised – kes muidu on tugevad ja suudavad end kehtestada igas eluvaldkonnas – vajuvad klienditeenindaja ees kössi. Nad kas lahkuvad leti äärest kurvalt ja tühjade kätega, tundes, et neid ei pandud tähelegi, või siis tehakse neile nii kaua ajupesu, kuni nad kulutavad 300 naela asjadele, mida nad kunagi kasutama ei hakka. Selline olukord peab lõppema.
Halb teenindus iluletis mõjub kuidagi eriti isiklikult. Esiteks – ja see on kõige tähtsam – on igasugune letiäärne suhtlus nagunii otseselt seotud sinu näoga. Võõras inimene uurib su nägu, annab sellele hinnangu (ehkki ta ei pruugi seda alati just taktitundeliselt teha) ning jagab soovitusi, kuidas su väljanägemist parandada. See võib tekitada probleeme, isegi kui su vastas seisab vägagi delikaatne inimene.
Teiseks on ilulettide teenindajad nii rõivastuse kui ka meigi osas äärmiselt üles löödud (enamikult nõutakse seda töölepinguga). Nad võivad täiesti ebateadlikult ja tahtmatult mõjuda üleolevalt ning heidutavalt. Eriti siis, kui sina oled kokku kukkumas, sest oled terve õhtupooliku mööda linna kõmpinud, saatjateks vinguvad lapsed ja abikaasa, kes poodi sisenedes vajub kohe jõuetuna lähimale istmele. Kolmandaks käitusid ilutoodete müüjad varem täiesti kohutavalt. Pole mõtet mulle vastu vaielda. Muidugi leidus erandeid, aga ma tean täiesti kindlalt, et kosmeetikafirmad on hakanud poodide klienditeeninduse üüratut tähtsust aduma alles viimase paarikümne aasta jooksul. Ja neil on õigus. Ole vistrikukreemi otsiva teismelise vastu kena ja ta jääb sinu kundeks elu lõpuni. Pane naine end kaunina tundma ja ta tuleb tagasi oste sooritama iga kord, kui tunneb vajadust tuju tõsta. Häda on selles, et vanamoodsad müüjad on oma ebameeldiva käitumisega juba jätnud armid enamiku naiste psüühikasse.
Lubatagu mul veel lisada, et töötasin ise viis aastat jaekaubanduses. Klientide teenindamine on lugupidamisväärne ja üllas amet ning ma austan ja imetlen enamikku klienditeenindajaid, sest nad püüavad oma tööd hästi teha. Selles ametis läheb vaja lõputult kannatust, diplomaatiat, pingutust ning vaeva, ja selle eest saab üsna vähe palka. Ütlen ausalt, et jälestan ebaviisakaid kliente sama palju kui põlgan ebaviisakaid teenindajaid. Nagu elus üldse, on siingi küsimus kõigi osapoolte heades kommetes.
Tänapäeval on kõik brändid leidnud endale suurepäraseid letitöötajaid, keda kohtab igal pool kogu riigis. Olen MAC-i, Laura Mercier’ ja Bobbi Browni lettides näinud fantastilisi professionaalseid jumestusi, mille autoriteks on tunnis vähem kui kümneka teenivad müüjad-konsultandid. Olen näinud, kuidas naised astuvad Crème de la Meri leti äärde, peljates saada traumeerivat kogemust, ja lahkuvad hiljem supervälimusega (ning tasuta šampanja ja Belgia šokolaadi mõjul pisut pilvedes hõljudes). Brightoni Bootsis on Clinique’i müüja nii reibas, entusiastlik ja südamlik, et naised, kes ostavad vaid Tampaxit ja hambapastat, seisavad järjekorras, et kauba eest nimelt tema kassasse maksta. Kohalikus Chaneli letis töötab naine, kes paneb mu sõbra jaoks salaja kõrvale piiratud koguses toodetud küünelakke, teades, et too tuleb neid ostma niipea, kui tal selleks raha on. Need on teenindajad, kes armastavad ilu samamoodi nagu meie, tunnevad selle väge, teavad, et me ei unusta head teenindust, ja annavad meie hõrgule harjumusele hoogu juurde, kuni meil tekivad üledoosile omased joovastavad nähud.
Selliseid müüjaid tuleb hoida. Kohtle neid hästi. Ära vaata neile ülevalt alla ega kasuta kurjasti nende lahkust, mida nad ilmutavad nii aega kui ka tootenäidiseid jagades. Panna endale kiirel perioodil kinni tunniajane tasuta jumestusseanss ja siis pahaselt turtsatada, kui teenindajal jätkub „jultumust” kellegi teise huulepulk kassast läbi lasta, on sobimatu. On igati okei küsida endale paari näidist; tahta, et neid pudeneks nagu rahet, ei ole. Katsu mõista, et teenindajal kästakse pakkuda sulle rohkem tooteid, kui sa soovid, ja ära võta seda isiklikult, vaid keeldu viisakalt. Müüja püüab tegutseda nõnda, et rahule jääksid nii kliendid kui ka ülemus.
Aga jumal küll, iga viie toreda teenindaja kohta leidub üks paksu oranži jumestuskreemi ja pähe joonistatud kulmudega koletis, kes kohe tahab su tuju rikkuda. Kui mõne sellisega kokku puutud, jää palun endale kindlaks, tea, et ta ei taha muud kui sinu vaevaga teenitud raha, ning pea meeles, et otsus on alati sinu teha. Siin on alustuseks mõned head nõuanded.
Müüja töötasu sõltub läbimüügist. Kui üks teenindaja käitub ebaviisakalt või hoolimatult, pöördu viisakalt teise poole ja ära karda selgitada, miks sa seda tegid. Abivalmid teenindajad väärivad su raha rohkem.
Suurfirmad,
