Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit. Thomas Salumets

Скачать книгу

tõttu, vaid sellepärast, et ta võttis maailma sellisena, nagu see on.”53

      Sissejuhatuses ingliskeelsele kogule e Same Sea in Us All kirjutab raamatu toimetaja: „Tänu oma budistlikule ettevalmistusele on Kaplinski eemaldunud dualistlikust maailmanägemisest ning valinud tasakaalule ja enesedistsipliinile toetuva „kesktee”, mis pakub vabadust, kus ei tegelda enesele eluõiguse võitmisega mingis kauges paradiisis, vaid paradiisi leidmisega eneses.”54 Sarnasel kombel on ka World Literature Today väljaandja Ivar Ivask märkinud, et Kaplinski luule, mis järgib „Whitmani, Claudeli ja Saint-John Perse’i traditsiooni”, on „ehk kõige meeldejäävam ja mõjuvam niisugustes pikkade vabavärssidena rulluvates ridades, mis väljendavad prohvetliku šamaani hoiakut”.55 Teisal on Ivask avastanud Kaplinski luules „valgust andvast meelerahust ja sisemisest tasakaalust kõnelevaid nägemusi”.56

      Kas ka Kaplinski ise näeb end sellisena? Ettekujutusele tema enesepildi kohta 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses viitab näiteks Gary Snyderiga. Nende kahe mehe kõigist erinevustest hoolimata – üks veetis suurema osa oma elust Ühendriikide läänerannikul ja Jaapanis, teine oli sunnitud püsima Nõukogude Eestis raudse eesriide taga – olid nad mitmel viisil tähelepanuväärselt lähedased selles, mis paelus nende uudishimu ja mõjus nende tunnetele. Hõimlus, mida võib eriti märgata nende mõlema sügavas seotuses loodusega, paistab sageli välja ka nende luules. See väljendub „„ökoloogilises teadlikkuses”, mida luule esitab” – kui laenata ühe kriitiku tabavat hinnangut Snyderi loomingule.57 Seega pole kuigi üllatav, et nende kirjavahetuse alguses 1969. aastal on Kaplinski Snyderile tunnistanud: „[…] me oleme kirja pannud peaaegu samu sõnu ja loonud peaaegu samu utoopiaid.”58 Snyderil on selgelt meeles nende „paralleelsed huvid”: mõlemaid tõmbas „budismi, looduse, šamanismi” ja pärismaiste kultuuride poole”.59 Kirjas Snyderile 27. jaanuarist 1971 kirjutab Kaplinski: „Ma olen üks teie väikesest neošamaanide hõimust”, vahendaja praeguse ja möödunu vahel, inimeste ja inimvälise maailma vahel.60 Veel 1981. aastal võib Kaplinski luules tajuda šamanismi mõju; ometi tundis ta ise, et eemaldub järjest enam luulelisest lausumisest ning liigub „konkreetsuse, lihtsuse ja meelerahu poole”.61 Ka Snyder „kandus eemale abstraktsioonidest”, retoorikast ja riimist ning lähenes oma luules üha enam tavakõnele.62Kaplinski ise on seda „loomulikkust”, mida tema hilisem luule sageli taotleb, nimetanud „küllalt loomulikuks asjakäiguks”; see seostus tema elukogemuse ja seesmise arenguga.63 Justkui tahtes öelda, et lahusused on hajunud ning nende asemele on tekkinud rahustav ühtsus, kirjutab ta ühes oma luuletuses:

      kõik ühes

      üks kõiges

      vaim kehas

      keha vaimus

      imelik tavalises

      tavaline imelikus 64

      „Kaplinski süsteem” (2011/2012), aastakümneid hiljem tehtud dokupoeetiline, kohati idülliline portree mehest, kes on kooskõlas nii iseenda kui ka oma sotsiaalse, keskkondliku ja intellektuaalse ümbrusega. Kuvand on küll tõene – ent siiski vaid osaliselt.

MASENDUS JA MEELEHEIDE – KUVANDI PURUNEMINE

      Kaplinski rahuliku ja vaikse pealispinna alt leiame masenduse ja meeleheite allakäiguspiraali serval kõikuva inimese. Selline vastukäivus valmistab talle sageli meelehärmi ja ta üritab temast saadavat pilti korrigeerida, vahel isegi mõne sellise luuletuse abiga nagu luuletus kogust „Õhtu toob tagasi kõik”: „Ma olen ise olnud luuletaja, ma tean / endast rohkem kui need, kelleni jõudsid / ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid […] ja kelle kujutluses ma muutusin / poeediks, postamendi-Jaaniks. / Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku, / mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi, / igasugu grammatika ja poeetika reeglisi […].”65 Me teame ka Kaplinskilt eneselt, et paljud tema luuletused, eriti kogust „Raske on kergeks saada”, „ei ole õnneliku mina kirjutatud”.66

      See, et Kaplinski on märksa keerukam isiksus, kui laseb arvata tema rahvusvaheline kuvand, on vägagi selge, kui jälgime tema teisi kirjutisi, kaasa arvatud ajaleheartiklid. Alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal on Kaplinski olnud sagedane kaastööline mitmetes ajakirjades ning ikka tuntud oma vaimukuse, terava keele ning sageli ka agressiivsete, ehk isegi vaenulike, ent alati avameelsete märkuste poolest. Eestis on Kaplinskit ka üsna palju kritiseeritud, eriti märgatavalt pärast 1981. aastat, mil ta, osalt KGB surve, osalt keerukate isiklike põhjuste ja veendumuste tõttu, vastas avalikult nn Neljakümne kirjale, millele ta oli koos teiste väljapaistvate eestlastega enne seda alla kirjutanud. Pärast seda „lahtiütlemisena” paistnud tegu ei taastunud tema reputatsioon kunagi täielikult. Paljud eestlased on temast võõrdunud ka viimasel ajal, pärast ta keeldumist kirjutada eesti keeles. Tema niisugune otsus kajastab protesti keelekorraldusliku tegevuse vastu, mis Kaplinski meelest on ekslik soov reguleerida eesti keelt ja mitte lasta sel omasoodu areneda.

      Luule põhjal sündinud ja luuletajaisiksuse poolt toetatud zenbudisti kuvandit püüab paigast nihutada eriti Kaplinski autobio-„Seesama jõgi” (2009), mille tegevus toimub Nõukogude Eestis 1960. aastate alguses, annab „Isale” väga avara, ausa ja avaliku ülevaate kirjaniku elust tänase päevani, koos tema paljude kahetsuste, täitumata jäänud unistuste, raskuste, alanduste ja pettumustega. Kaplinski kirjeldab oma muresid ja kõige salajasemaid mõtteid, kuid jääb seejuures üllatavalt rahulikuks. Tehes 2002. ja 2003. aastal oma elust kokkuvõtet ja kirjutades kodulinna Tartu lähedal asuvas maakodus ei tunnista avalikult oma elu sellisena, nagu see on olnud, vaid pigem (kasutades Sam Hamilli, Kaplinski ühe põhjaameerika toimetaja ja kirjastaja sõnu tema luuletusest „Sisyphos”) oleks Kaplinski viimaks justkui jõudnud punkti, kus ta tunneb end „tõeliselt mugavalt / öeldes, selliseks / olen ma nüüd saanud, selline / mees ma olen”.

      Töötades raamatu „Isale” kallal, leidis Kaplinski lohutust oma hingesugulastes, kelle hulka võiks teatud mõttes arvata ka isa Jerzy Kaplinski enda. Lähedaste inimeste toetusel ja kirjutamise kaudu suutis kirjanik jõuda endaga rahujalale ning paistis olevat kindlalt veendunud, et edukalt.67„Kuid ma usun,” lõpetab tollal kuuekümne „et nüüd olen leppinud.”68

      Ometi, vähem kui aasta pärast raamatu „Isale” ilmumist üritas Kaplinski enesetappu ja seda mitte esimest korda. Ehk annab tema meeleheite suurusest ja olemusest mingilgi määral aimu järgmine lõik ühest e-kirjast. Selles ülimalt eraviisilises kirjavahetuses on Kaplinski meenutanud kaht sündmust, mis ajas paiknevad teineteisest kaugel lahus, ent on sisu poolest tihedasti seotud: üks leiab aset 2004. aasta jõulude paiku ja teine neli aastakümmet varem, 1962. aastal, kui Kaplinski oli veel Tartu ülikooli üliõpilane, kakskümmend üks aastat vana ning üüris tuba Tartu-lähedases väikelinnas Elvas. Kiri algab Kaplinski olukorra lühikese kirjeldusega kirja kirjutamise aegu, 1. juunil 2005. aastal:

      Tänu uutele ravimitele olen nüüd aeglaselt toibumas ega mõtle eriti enam enesetapust. Aga mul on selleks täiesti ilmne kalduvus… Kannatan bipolaarse (maniakaaldepressiivse) häire all, kus eufooriline inspiratsioon vaheldub sügava depressiooniga, mis mõningate väliste ajaolude toimel võib osutuda ohtlikuks, isegi hävitavaks. Just siis tulevadki enesetapumõtted, mis möödunud aastavahetuse paiku muutusid kinnis- ja isegi juba sundmõtteks, nii et ma tundsin, et ei suuda end enam kontrollida,

Скачать книгу