oli Vello liigagi lõbus, itsitas, müksles ja keksis nagu kõhn kutsikas, teinekord muutus aga kinniseks, tegi äkilisi tegusid või vajus raskemeelsusse. Halvad hinded matemaatikas mõjusid nii, et Vello silmad valgusid märjaks. Mina seda valu ei mõistnud, sest mingi tühise rehkendamise pärast mu auahnus küll ei kannatanud. Velloga ühendas mind lugemiskirg. Vahetasime oma väheseid juturaamatuid ja rääkisime nendest pikalt. Vello elas emaga kahekesi – nagu minagi, nagu väga paljud meist, sõjajärgsete aegade üksikud, isata lapsed. Minul oli vähemalt suur vend – tõsi, tema oli parajasti küll Siberis seersandiks. Vellol polnud aga kedagi. Nende maja oli sirelitesse ja kibuvitsadesse uppunud. Köögis ja tubades püsis mingi raske, kirbe ja kurb lõhn. Mäletan seda lõhna tänini. Võib-olla oli see vaesuse ja poolnälja, võib-olla lootusetuse ja allaandmise lõhn. Köögis oli lõhn iseäranis tugev. Kui mulle räägitakse, et sellise otse mehhaanilist ängistust tekitava püsilõhna loob pikaajaline seakartulite keetmine, siis mina seda ei usu. Neil vist polnudki siga.
Mitte kunagi ei rääkinud Vello oma isast. Nii, nagu ei rääkinud oma isast ka mina. Isa oli luksus, millega said hoobelda vaid vähesed. Mina tundsin mõningat süümepiina sellegi pärast, et tegelikult oli mul isa olemas, aga ta elas kusagil mujal ja ajas mingeid muid asju.
Vello ema oli kartlikult vilavate pungsilmadega kõhn naine. Tal olid seljas ilmetud ja kehvad riided, veel kehvemad kui tol ajal harilikult. Ta rääkis väga vähe. Hääl tuli kimedalt ja kartlikult kurgupõhjast ning hääbus kiiresti koos põgeneva pilguga. Ta ei tahtnud inimestele otsa vaadata. Ma ei tea, mida ta kartis. Aga ta kartis. Ma ei tea oma pinginaabri emast rohkem midagi, aga jah – kui palju selliseid vilavaid, süüdlaslikke, kartlikke pilke olen ma sealt viiekümnendate algusest endaga kaasa toonud!
Ometi leidus selles luitunud seintega pehkivas majas üks mõistatuslik ja hubane paik – otsekui vihje mingitele muudele võimalustele, mis millalgi käest lastud. See oli värviliste aknaruutudega (erkpunane, säravsinine, erekollane) ruumikas veranda, mille põrandal kuhjusid korralikes virnades vanad ja uued ajakirjad – „Eesti Naine“, „Jutuleht“, „Huvitav Žurnaal“, „Pilt ja Sõna“, „Kehakultuur“, „Pioneer“, „Stalinlik Noorus“. Mõnelgi päikesepaistelisel septembripäeval istusime Velloga seal, närisime õunavisse (imelik küll, aga ka selle talu õunad olid väikesed, hapud ja kuidagi troostitud) ja uurisime tundide kaupa ajakirju.
Lõpuks veel ühest lõhnast. Just selles vaeses kolhoosnikuperes kogesin ma mitmel korral üht kõige kuninglikumat lõhna maailmas. See oli siis, kui Vello ema küpsetas leiba. Köök, maja, isegi õu lõhnasid siis nagu pidu. Vello ema askeldas leivaahju ees, tavalisest nobedam ja isegi suhteliselt jutukas. Ta kondised põsenukid roosatasid kergelt. Vello käis ringi, nuhutas õhku ja hõõrus rõõmsas eelootuses käsi. Pärast lõigati meile ahjukuumi leivaviile. Pakuti võidki peale, aga seda ma eriti ei tahtnudki. Või tundus mulle liiga vänge. Ja kuumal leivakäärul sulas see kohe ära. Nii maitsvat leiba kui lapsena Vello pool pole ma enam kunagi hiljem saanud.
Teisel pool põldu, piirikraave ja kivikangruid seisis Kaubade talu. Kokku oli seal oma pool tosinat toekat hoonet. Nende ümber tumendas võimas kuusehekk, viljaaed oli lookas saagi all. Mõnikord tõi Leho kooli kollaseid ploome, mis olid suured nagu kanamunad. Nende õuel jooksis tugeva kaelaga kuri hundikoer. Laudas elas paarkümmend kolhoosilehma. Pooled neist lehmadest olid varem Kaubadele kuulunud.
Leho isast ei tehtud kulakut, sest ta oli korpusega sõjas käinud ja enne suurt küüditamist hakanud ühe esimese linnalähedase kolhoosi brigadiriks. Oma agaruse, võimuiha ja veidra lobisemishimuga oli see kaheklassilise kooliharidusega mees lähikonnas üsna kurikuulsaks saanud. Eks ta ole: igaüks vaatas, kuidas toime tulla. See nutikas keskmik päästis enda ja oma pere lehmalauda ning brigadiriameti hinnaga. Võib-olla veel millegagi, mida mina ei tea. Mõnikord jõi ta rängalt, mitu päeva järjest. Siis rääkis kõigile, ka külateel ettesattunud lastele, et kui ta poleks Velikije Luki all põrutada saanud, oleks ta kindlasti tõusnud ohvitseriks, võib-olla koguni polkovnikuks.
Leho elamist olin ainult üle lattaia silmitsenud, sest tema mind sisse ei kutsunud. Küllap oli tal keelatud külalisi tuua.
Vello verandalt võis mõnikord päikesepaistelisel pärastlõunal näha heledaid välgatusi paekivist karjaaia taga. Nagu oleks seal süttinud mingi tuluke.
Ma teadsin, mis see on. See oli Leho binokkel.
Leho pidas vahikorda.
5
Lehol oli Saksa sõjaväe välibinokkel, mida ta nimetas Trofeeks. Leho lamas iga päev tund või kaks oma küüni või karjaaia varjus ning vaatles ümbrust. Pärast võttis ta vihiku, mille nimi oli „Päävik“. Ta niisutas keelega tindipliiatsit ja kirjutas sinna:
„17. sepptemper. Lamasin 2 tunti luures. Vatlesin ümbrusd. Midaki kahdlasd polnd.“
„18. sepptember. Vatlesin ümbrusd. Ei märgant midaki. Isa ütles et tappab varsdi siad ära.“
„19. sepptempber. Olin Trohve Pinukliga luurel. Kivilo teel sõitis auto Kass. Remmeli Vello ema tõi kaevusd vet. Peep käis Vellol külas.“
„20. sebtemper. Vatlesin pinnokeliga. Taevvas lentas sõjalennuk Mik.“
Tean neid märkmeid sellepärast, et mõnikord andis Leho neid mulle saladuskatte all lugeda ja palus ühtlasi kirjavead ära parandada. Ta andis mõista, et see päevik on mõeldud ajaloo jaoks. Ajalugu pidi välja nägema veatu ja kõik asjad seal kirjas olema. Mina olin küll kirjatark ja raamatuhull, aga päevikut ma millegipärast ei pidanud. Ajaloole mõtlesin vaid juhuslikult, enamasti mõne juturaamatu mõjul. Ajalugu tähendas Spartacust, Tasujat ja Budjonnõid, ajalugu tehti valge hobuse seljas ratsutades ja vaheda mõõgaga vehkides, aga mitte aia taga lösutades ja binokliga karjamaad jõllitades. Minu meelest oli ajalugu juba ammu ära olnud – ja nüüd oli niisama harilik elu. Aga muidugi parandasin ma ta kirjavead ära. Sedagi mõistsin täpsustada, et auto nimi pole Kass, vaid GAZ. Ainult lennukist Mik ei teadnud ma veel midagi.
Leho andis mulle magusa sibulõuna ja vaatas mind pika kaalutleva pilguga.
„Tead, ma ükskord võib-olla räägin sulle midagi,“ ütles ta paljutähendavalt. „Aga ma pole veel otsustanud, millal.“
Selsamal hetkel kehastus ta ümber, haaras pihkudesse kujutletava juhtraua, lõi parema tallaga kujutletavale starterile, muljus gaasipidet, hakkas kimava häälega põrrama ja kihutas järele möödatormavale poistepundile, kes parajasti käiguvahetust markeerides koolimaja nurga taha kurvi sööstsid.
Oli september, olid viiekümnendad aastad, oli jahe ja päikesepaisteline vahetund ühe väikese algkooli õuel. Aga midagi sellesamast toimus tollal vist kõikide Eesti koolide hoovidel ja platsidel. Kõik eesti poisid mängisid mootorrattureid. Kõik poisid kogusid oma ebajumalate fotosid – enamasti küll lihtsalt ajaleheväljalõikeid. Ja ilusa ilmaga tabas Eestimaa koolipoisse totaalne motohullus: põristades, käunudes, möirates jooksid nad ringiratast, käed kujutletavail gaasipidemeil, sidureil ja käigukangidel, kõrvus tuhises tuul ja silmis säras hele meeletus. Rrrrr-kr-kõõõ – käik maha – kurv paremale – langus – veel üks kurv – krrr-kõõõ – käik sisse – Lükati sild – gaas põhja ja üles mäkke – krr-õõõõõõuuuuuu!!!!!!!..
Ah, kui ilus oli see hullus! Kuidas me armastasime oma ringrajaässasid! Olime valmis nende eest elu andma. Olime valmis nende nimel surmapõlglikult ka kõige järsemasse kurvi sööstma. Me kinnitasime oma lapiliste tuulepluuside rinda joonistusvihiku lehe, millel musta värvipliiatsiga maalitud number. Leho oli tavaliselt Jaan Küünemäe (14), Vello oli Richard Laur (97), mina aga Felix Lepik (101).
Vaatasin üles jahedasse sügavsinisesse taevasse. Tilluke hõbetäpp, hääletu reaktiivlennuk,
