align="center">6
Uut lennuvälja oli salamisi ehitatud hulk aega.
Meie teadsime seda suurt sõjasaladust siiski ammu, sest muud võimalust polnudki. Ümbruskonnas näisid askeldavat kurjad hiiud, kelle jaoks polnud võimatu ükski jõutükk ega hävitustöö. Näiteks saeti ainsa päeva jooksul viimse puuni maha ilus talukaasik minu koolitee ääres – selleks et laiendada lennukite maandumiskoridori vaatevälja. Teisal üle jõekääru veeti radade kattematerjaliks mitu kruusast künkanõlva linnuse vastas. Kõrged kaldaveerud kahanesid ja murenesid, otsekui oleks neist tükke neelanud mingi ablas ja täitmatu elukas. Kivijahuks hekseldati hulk hiiglaslikke rändrahne sealtsamast. Üks rahn polnud niisama kivimürakas, see oli iidsel ajal Soome Tuuslari poolt kiviks nõiutud naine, Kalevipoja ema. Õnneks jäi jõesilmusega piiratud ja kaitstud kõrge linnamägi ise puutumata.
Ja ükskord sai see lennuväli lõpuks valmis.
Algul andsid sellest märku ennekuulmatud lõvimöirged, õõnsad vilinad ja undamised seal taamal, hõreda metsatuka taga. Need oli reaktiivmootorid. Nad karjusid angaaride juures või stardirajal, nagu oskasid öelda minust natuke suuremad poisid, kes õppisid linnakoolides ja tundsid mitmeid tehnikauudiseid. Suurte poiste näod olid mehised, kinnised ja karmid. Nad jätsid mulje, et teavad rohkem, kui rääkida tohivad. Nad tundsid lennundust ja sõjaasjandust. Nad käitusid otsekui osalised. Samas jätsid nad nagu midagi ütlemata. Ma ei saanudki täpselt aru, olid nad nende lennukite poolt või vastu.
Mina olin poolt, vähemalt algul. Reaktiivhävitajad olid nii ilusad hõbedased! Õige varsti nägime neid õhku tõusmas, lendamas ja maandumas: neid saledaid, tagasisirutunud tiibadega reaktiivhävitajaid. Need olid tõesti ilusad ja samas ka jubedad lennukid. Mõnikord lendasid nad üksi, mõnikord kahekaupa. Nad kuulusid hoopis teise maailma – või koguni mingisse teise aega, mida meie veel ei tundnud.
Lennuvälja tagaserv ulatus nüüd hõreda männisaluni asula külje all, sealt edasi minna me enam ei tohtinud. Teine äär aga sirutus lausa suurte linnamajadeni välja. See oli ju kohutavalt kaugel, oma kümme kilomeetrit! Jah, me teadsime juba, et ülikiired hävitajad vajavad pikki ja laitmatult siledaid radasid. Meie kandi paeväljad olid reaktiivhävitajatele otsekui loodud. Stardi- ja maandumiskoridor kulges üle püsiprožektoritega markeeritud välja, millest suur osa jäi täpselt meie asula ja koolimaja vahele. Minu koolitee läks nüüd otse lennukoridori alt. Hõbedased reaktiivhävitajad kihutasid madallennul üle mu pea. Nad möirgasid kõrvulukustavalt ja võidukalt. Ähvardavale mürale kaasnes kime vilin, mis üha kerkis ja kerkis, kuni kõrvades valus ja hinges õudne hakkas. Sulgesin kõrvad kätega ja vahtisin ammuli sui üles. Nägin oma pesadest väljasirutuvaid rattaid, eristasin koguni keevituste õmblusrida lennuki all, selle veidi kaitsetuna mõjuval soomuskõhul. Nägin suuri punaseid viisnurki kaarjatel tiibadel, jätsin meelde musti numbreid ja tähti. Mõlema tiiva alla oli kinnitatud mingi sigarikujuline ese. Algul mõtlesin, et need ongi nüüd need pommid, võib-olla koguni kaks aatomipommi, hiljem sain muidugi targemaks: need olid vaid kütusepaagid. Ma tundsin õudu, aga tundsin ka vaimustust. Kui lennuk oli mu kurdiks möiranud ja õud ületas vaimustuse, hakkasin karjuma või laulma.
Mida ma laulsin? Veider küll, kõige sagedamini laulsin ma traagiliselt sõjakat meremeestelaulu „Varjaag“:
„Nüüd dekile, seltsimees, ei oota aeg!“
Öiste lennuharjutuste ajal ärkas kogu meie asula reaktiivmootorite põrgukarjetest. Aknaklaasid vibreerisid ja klirisesid ohtlikult. Kass hakkas urisema ja volksas voodi alla. Aga pikapeale harjusid nii inimesed kui kassid lennuvälja ja lennukitega ära. Kõige raskemini leppisid uute elutingimustega suuremad koduloomad. Asula naabruses Sambi talus, mis niigi oli jäänud ilma oma ilusast kasesalust, purustas lambakari aediku ja tormas laiali. Hiljem otsiti loomi mitu päeva taga. Üks lammas oli vanalt võssakasvanud sillajalamilt alla kukkunud ja surma saanud. Selles talus elas minust aasta noorem tüdruk Piia, kes nuttis kaua oma lammast taga. Hiljem ilmus ta heledatesse silmadesse sünge ja kinnine kõrvalhelk ega kadunud sealt enam kunagi. Temast sai hiljem ilus, ohtlikult vaikne ja salalik neiu.
Muide, neid sillaotsi oli koguni kaks: üks asulas, teine jõe vastaskaldal. Silda ennast polnud nende vahel kunagi olnud, kuigi mõni oletas, et see on sõja ajal õhku lastud. Ning ühispeenramaa taga võsas seisid kaks kapitaalset betoonvundamenti, mida meie hüüdsime millegipärast varemeteks. Tegelikult polnud sillapead ega vundamendid mingid õiged varemed, vaid mälestus ühest suurest plaanist, mis jäi pooleli. Räägiti, et Vene tsaar olevat isiklikult käskinud siia ehitada vägeva raudtee, silla ja jaamahooned, aga siis alanud suur ilmasõda, see esimene. Nii jäi kogu töö pooleli. Meie ehitasime täismehest kõrgemate vundamendirajatiste vahele oma osmikuid või mängisime talapostidel karates tagaajamist. See oli küllalt ohtlik mäng, alla kukkudes võis ennast pahasti veristada. Ja seda meiega aeg-ajalt juhtuski.
Kogu mu lapsepõlvemaa oli täis monumentaalseid, kõhedaid või veidraid mälestusmärke kahest maailmasõjast. Teisel pool jõge, just forelli- ja silmurohke kärestiku joonel oli näiteks hea põldmarjakoht, kus seisid rivis kummalised poisikesekõrgused betoonpüramiidid. Need olid viimase sõja tankitõrjerajatised. Kuulsa linnamäe madalamal platool oli betoonkatusega ja mulda täisvarisenud laskeavadega blindaaž, aga kummast sõjast see pärines, ei tea ma tänini. Ühe ürgoru kõrgel kaldal seisid suure rahvamaja kummituslikud kivivaremed – see oli maha põlenud viimases sõjas. Ning uute, meie meelest lausa loomulike ja möödapääsmatute sõdade kiituseks möirgasid nüüd siinsamas oma laule need uhiuued hõbedased sõjalennukid.
Veel midagi tuttavatest loomadest: must mära Vetka, suurt kasvu ja võõrast verd suurtükihobune, lahinguveteran, kaotas reaktiivmootorite rüma kuuldes närvid ning heitis vankri ees pikali. Rakend läks puruks ja tallimees lonkas pärast mitu nädalat. Vetkat ei saanudki enam usaldusväärse veoloomana kasutada.
…Aga talvel tulid rängad külmad ja siis me nägime virmalisi. Õhk hakkas ümisema, lumeväli lõi vaikse ragina saatel helkima ja virmalised rullusid üle põhjataeva nagu helesinised hiigelkangad. Öö helises. Suurejoonelise, lummavalt ebamaise veikluse foonil hakkasid öötaevas lähenema hääletud värvilised tulukesed, millele tuli kohmakalt ja toorelt järele hilinenud heli – algul kostis prahvatus, siis kare mürin. Lennuk hakkas kiiresti maandumistulede suunas langema. Prožektorite pikk spaleer säras keset sinakasvalgeid lumevälju. Kõikvõimas reaktiivlennuk laskus ülalt virmaliste juurest minu väikesele kodumaale.
Akendest langevas valgusekumas seisis hangedesse sahatatud teeristil härra Korkma, tüüakas ja kardetav vanamees. Ta tõstis kargu taeva poole ja sajatas. Ma ei kuulnud ta häält, aga teadsin niigi, et see on kähe ja põlglik. Sealsamas seisis kurttumm Anatoli ja jälgis teda andunud koerapilguga, et hetke pärast korrata kõiki liigutusi: temagi tõstis käe taeva poole ja raputas vihaselt rusikat. Anatoli raudhambad säratasid talveöös. Onu Korkma oli endisaegne miljonär, aga võib-olla ka pankur. Anatolist ei teatud muud, kui et ta on venelane, aga seegi polnud päris kindel, sest ta ei osanud rääkida üheski keeles. Kuidas sa määrad rahvust mehel, kel pole varuks ühtki sõna ükskõik millises keeles? Ainuke heli, mida ta tekitada oskas, oli terav keelenaksatus – „thõh-thõh“. Muidu oli Anatoli terve ja tugev noormees, peaaegu alati rõõmsas meeleolus. Kõige rohkem meeldis talle köögi juures ahjupuid raiuda. Miljonär Korkma ja kurttumm sõjasant Anatoli olid kaks selle asula kolmesajast või pisut enamast põliselanikust, kellele see oli tavaliselt ka viimane peatuspaik eluteel.
Ülejäänud sadakond inimest oli teenindav personal (sanitarid, kokad, köögitöölised, kontorinaised, meedikud, tallimehed, autojuht ja ülemused) ning nende pered, enamasti noorukid ja lapsed. Neil oli muidugi lootust siit kunagi minema pääseda.
Meie asula oli vanadekodu. Või invaliididekodu. Või varjupaik. Või koguni seek. Kuidas keegi seda nimetas. Meie poistepunt ütles: asutus. See kõlas kõige neutraalsemalt – või siis tähtsamalt.
