prossi, mõeldes, et oled tõsine „uusromantik”. Alles aastaid hiljem selgub, et koolikaaslased peavad Sind krooniliseks veidrikuks. Kui tüdrukud lähistele satuvad, siis a) hakkad praalima, b) hakkad kokutama või c) mõlemat korraga. Aga see on kõik parandatav. Noh nii, aegamisi ja jõudumööda. Mees õpib kasutama oma keha, õpib talitsema kehakeemiat, õpib eritama õigeid signaale. Kui Sul on elukogemusi, kui Sul on käitumiskoodide invariandid, pole midagi lihtsamat kui teeselda enesekindlust. No kes tahab, hammustab läbi, aga mis siis. Kogu suhtlus ongi ju üks rollimäng. Ma tean, et Sul on väike alakas: Sul on terve elu ees, aga ei ühtegi niidiotsa pihus, et mis sellega peale hakata. Küll jõuab, mõnel tulevadki asjad aeglaselt. Nagu ütles T. S. Eliot, „elu on väga pikk”. Mõned peavad end tati ja tahtejõuga sisse suruma, mõned triivivad kohale nagu iseenesest. Mõned otsivad väljakutseid, mõned aga ootavad pool elu sissekutset. „Võitjate põlvkonna” ekspressile Sul enivei asja ei ole ning see rong roostetabki 25 aasta pärast kusagil teivasjaama haruteel. Aga mis ma Sulle sellest räägin – hormoon surub tagant, Sa oled kärsitu, et nüüd kohe, korraga ja palju. Naistega on aga see värk, et nad ootavad pühendumist, mida omakorda peab õppima. Võib ju tunduda, et õiged kepimehed tulevad nurgast ning karvased alfaisased teevad esimese riisumise, aga tegelikult eelistab ka emaste geen usaldusväärset partnerit, kes aitab kasvatada nende järeltulijad üles. Üldse on jaotus alfadeks ja beetadeks nii 19. sajand. Ellu jäävad mitte tugevamad, vaid kohastumisvõimelisemad. Ma ütlen Sulle, ära usalda oma geene. Liiga palju siin elus on õpitav. Sa SAAD muutuda teiseks inimeseks, kui Sa seda tahad. Sa oled lühikest kasvu ja uje, keegi ei anna Sulle kinnitust, mis on Su eeldused ja võimalused. Aga vaata ringi, kuidas läheb teistel. Need, kes koolis laiasid ja väikseid kiusasid, need jäävad enamasti mingiteks labidameesteks, kiusatutest aga saavad stevejobsid ja zuckerbergid. Õige küll, Sa ei tea veel, kes need sellised on. Sa pead läbima tõsise teekonna, et saada meheks. Sa õpid armastama läbi võitluse selle armastuse pärast. Sa pead jändama saja suva asjaga, enne kui saad aru, mis on Sinu teema. Tegutsemine on oluline, sest ainult nii saab midagi juhtuda. Kui midagi ei juhtu, siis pole millestki rääkida ja mõelda, kui pole millestki rääkida ja mõelda, siis pole Sinust kasu ka Su tulevases elukutses. Suurim pidur on hirm nurjumise ees ja hirm häbisse jääda. Aga ka selle vastu leiab rohtu. Sa ei pea ennast kogu aeg kõrvalt vaatama, ei pea endast paremat tegelast mängima mingile imaginaarsele silmale. Siis tuleb kõik vabamalt, usu mind. Loogiliselt arutledes pole olemas ka ühtegi pealtvaatajat seal pilve piiril, ühtegi superstaarisaate kohtunikku, kes Sulle lõpliku hinnangu annaks. Kui Sa ei tee just midagi kuritegelikku, siis on see häbi ainult Sinu isiklik, intiimne häbi. Sa elad selle läbi, surud alla, õpid sellest ja lähed edasi. Ja üldse – inimesed on enamasti liiga hõivatud muretsemisega selle üle, mis mulje nemad Sulle jätavad, et mõelda, mis mulje Sina neile enesest jätad. Milan Kundera kirjutab raamatus „Olemise talumatu kergus”, mida Sa varsti loed ja mille lummuses Sa veel kaua viibid, et „einmal ist keinmal”. Mis tähendab, et kui Sa midagi ühe korra teed, siis võrdub see mittetegemisega. Mis omakorda tähendab, et keegi ei kirjuta Sind ühe teo põhjal ajaloo annaalidesse. Või siiski, väldi ajakirjandust, sest nemad juba oskavad Sinust sellist muljet kujundada, et Sust ei jää muud järele kui isikukood. Richard Linklateri filmis „Enne päikeseloojangut” ütleb üks tegelane teisele, et „vananedes süvenevad probleemid, aga paranevad ka oskused nendega toime tulla”. Tõepoolest, elu koosnebki suures osas probleemide lahendamisest ning kui ühel hetkel tundub, et näed, kõik probleemid ongi lahendatud, hakkad neid ise juurde tootma. Just sel hetkel, kui Su unistuste kodu viimane põrandaliist on paika installeeritud, tekib Sul elu armastus. Sa jätad oma unelmate kodu, koos kogu sinna juurdekuuluvaga ning alustad kõike otsast. Kriise ei tasu vältida, neil võib olla vägagi genereeriv toime. Oli see Mati Unt, kes ütles, et „ära leppida on selleks hea, et siis saab jälle tülli minna”. Mis veel? Ahjaa, Su elus on ilusaid naisi, neid pole küll palju, aga nad on tõesti ilusad. Sul on armsad lapsed. Tuleb ette õnnetut ja õnnelikku armastust ning nende vahepeal käib usin enese ülesehitamine. Lõviosa inimese keharakke vahetub seitsmeaastaste tsüklite järel ning ma täiesti siiralt usun, et samade ajatsüklite järel saab inimene ka psüühiliselt uueneda. Kui elust kaoks uudishimu ja järeleproovimislust, tekiks piinav tülpimus „ma olen siin olnud, olnud, ma oled seda näinud, näinud, ma olen seda teinud, teinud”. Ei ole ju – kogu aeg on uus ja huvitav, isegi siis, kui ei ole. Me kõik turnime nagunii kuristiku serval, mõned aga riskivad üle ääre alla vaadata, mõned mitte. Tähtsad aastad Su elus on 1997, 1998, 2008, 2010. Näed, läkski nii, nagu ma kartsin. Viljakas mõttevahetus muutus ühe vanamehe suvaliseks patroneerivaks mulinaks. Mis teejuht ma olen, kui ei leia üles teeotsa lähimast trammipeatusest koju. Nii et ela parem oma elu. Kuidagi see ikka välja kukub. Head aega!
ASTRID KANNEL, AJAKIRJANIK
Astrid Kannel (sündinud 7. juunil 1967) on ETV ja Eesti Päevalehe Moskva korrespondendina Venemaa Kuriilidest Kamtšatkani läbi matkanud, kuid politoloogia magistrina on tal põhjalikud teadmised ka Vene poliitikast. Ta on suutnud oma teravate küsimustega pressikonverentsil Vene presidendi Putini endast välja viia.
Aktuaalse Kaamera uudisteankruna on tema erihuvi välispoliitika. 2014. aastal pälvis ta Rahvusringhäälingu Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia. Ukraina kriisi ajal oli Astridil kogu aeg reisikott pakitud ning plaan tehtud, kuidas kodus asju korraldada, kui ta peaks ootamatult nädalaks ära sõitma. Kui ülemus talle kell 11 helistas, siis tund aega hiljem oli Astrid juba lennujaamas. Lisaks ETV segakooris laulmisele on tema hobiks mägimatkamine, mille eredaimad hetked on reisid koos pojaga. „On hästi mõnus, kui Sul on oma lapsega ühist midagi sellist, mis ainult ei liida, vaid muudab ka mõlemaid paremaks. Mägedes on meil mõlemal hea.”
TERE, ASTRID!
Tead, ma saan kohe 47, aga käin ikka veel patsidega nagu Sinagi, vaidlen endast targematega ning õpin midagi iga päev. Hiljuti armusin nagu segane. Nii et ära karda seda suurt numbrit.
Ma tean, et Sa tahad lennata. Ükskõik kuhu, peaasi, et ära. Sa tead kindlalt, et Sinu elus juhtub midagi väga erilist, Sa lähed seda jahtima ja ei kuula kellegi nõuandeid.
Väga hea, Su sisetunne ei vea Sind alt. Nii peabki.
Mida Sa täna kindlasti veel ei tea, on see, kui palju tuleb teha tööd, et sihtideni jõuda, kui paljust loobuda, et ihaldatut kätte saada. Ka ei tea Sa seda, et ükskõik kui õigesti Sa oma elu ka ei elaks, võid Sa ühel hetkel ennast ikkagi leida murtud mastiga purjekana tormisel merel, kus ei vilgu ükski majakas ega ulatu Sinuni meeleheitel sõprade loobitud päästerõngad. Aga lihtsalt, et Sa teaks, Sa ujud ikkagi välja.
Kangekaelsus on Sulle truuks sõbraks kogu eluks. Tänu temale ei saa Sinust ilget pugejat, Sa suudad jääda ausaks iseenda ees. Ja mis saab olla paremat, kuna nii on ju kõige lihtsam elada. Aga Sinu kange mina kõrvale on teistel inimestel ennast väga raske mahutada. Arvesta siis ka, et Sul tuleb olla üksi palju rohkem, kui Sa ehk tahaks. Sulle ei sünni tütart, nagu Sa täna soovid. Sünnib poeg. No nalja saab. (Muuseas, ta sai just 18.)
Ma tean, et Sa ei suuda seda praegu absoluutselt uskuda, kuid Sa annad nii mõnelegi tänasele tülile oma emaga hiljem teise hinnangu. No muidugi, Sa tead ju ülitäpselt, et ei korda ühtegi oma ema viga. Aga point on selles, et Sa ei kordagi. Sul on varuks omad vead.
Seigelda saad Sa palju ja igavuse kätte ei sure. Kuigi, ega vanadekodu periood
