kuu pärast tuli Mait tagasi veepalli juurde. Ütles, et poksiringis hakkas igav.”
Esivanemate patud…
“Esimene laks selle ankeedi eest tuli juba kümnendas klassis. Mäletan, et mind arvati esmakordselt N Liidu noortekoondise kandidaadiks ja pidin sõitma kuhugi välismaale. Täitsin ankeedi ära ja siis oli vaikus… Mind ei kutsutud kuhugi.
Küsisin treenerilt, mis on, milles asi? Haljand helistas Moskvasse ja küsis, miks Riismani kaasa ei võetud. Sealt öeldi, et neil olevat informatsioon, et Riismani ei tohi N Liidust välja lasta. Sellest tärkaski minus protestivaim, kuigi hiljem mind siiski poolvägisi komsomoli suruti. Eks kõige selle taga olid ka nii ema- kui isapoolse suguvõsa mässumeelsete liikmete teod. Neid jätkus nii sakslaste kui venelaste poolele.”
“Tegelikult algas kõik koolist. Mäletan, kuidas kooli poolt keelati Maidul välismaale sõit ära. Keegi kooli juhatajatest ütles talle otse näkku, et ära mitte jooksegi oma ankeediga ringi. Niikuinii me sind kuhugi ei luba. Seda suurem trots poisis tekkis.”
“Minu suguvõsa on venelaste käe läbi palju kannatanud. Vend Bernhardi võtsid venelased 1941. aasta suvel kinni taluõues Viljandimaal, kui ta metsast välja tuli. Viidi mõisa taha ja lasti maha. Inimesed olid veel kuulnud, kuidas vend mõrtsukaid keelitanud, et mis te minust tapate, olen vaeste vanemate laps. Ei lugenud midagi, lasti maha.
Kui sakslased kohe varsti, 1941. aasta juulikuu lõpul, Viljandisse jõudsid, võtsid nad sellest ühishauast välja 12 surnukeha. Siis saime ka meie Tallinnas toimunust teada. Esialgu maeti ohvrid kõik eraldi samasse paika ja alles 1942. aasta talvel saime õiguse ümbermatmiseks.
Väljakaevamisel öeldi, et minu vend on vasakult viies. Kui kirstu lahti tegime, selgus, et oli võõras mees. Külma tõttu polnud võimalik ka edasi kaevata ja uuesti üritasime oma venda leida suvel. Selgus, et Bernhardi kirst oli paremalt äärelt viies. 1942. aasta juulis matsime ta kalmistule.
Teine vend Alfred läks seejärel vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, et punastele kätte maksta. Oli allohvitser, kuid langes idarindel juba samal aastal Kamenka all.”
“Pärast sõda oli meil suguvõsas kaks-kolm meest, kes ei olnud küll metsavennad, aga Robin Hoodid – vabad mehed. Nad ei sooritanud mingeid suuri kuritegusid, kuid näitasid oma protestivaimu nõukogude korra suhtes.
Onu ja tädipoeg olid mõlemad Rudolfid. Nemad olid tõelised gangsterid, keda tunti nimede all Pikk Ruts (minu onu) ja Väike Ruts (tädipoeg Rudolf Tammerand). Meeste pilte kleebiti pärast sõda plankudele ja pakuti rahalist tasu inimesele, kes nende asukoha teada annab.
Onu ajas näiteks ära toonase Eesti parteijuhi Nikolai Karotamme mootorratta ning sõitis sellega mööda Eestimaad ringi. Tema tabamise eest pakuti kopsakat preemiat.
Onul lasti lõpuks, see oli 1946. aastal, Tallinna tänaval mõlemad jalad läbi. Nii saadi kätte. Mees lonkas tugevalt elu lõpuni.”
“Onu oli metsavend, no ikka ehtne gangster. Suguvõsas oli veel päris mitu taltsutamatut meest, kelle näopilte pärast sõda postidele kleebiti ja nende tabamise eest autasu lubati. Vahest sain taltsutamatuse geenidega kaasa.”
“Isa oli ka kinni istunud mees, kes pandi vangi pärast Teist maailmasõda. Ta oli nimelt hobusekaupmees, kuid tol ajal oli kauplemine võrdne spekulatsiooniga ja talle määrati kohtus koguni seitse aastat vanglakaristust koos kogu vara konfiskeerimisega. Pärast Stalini surma 1953. aastal tuli amnestia ja isa pääses seeläbi veidi varem välja. Tuli, kaks kätt taskus. See oli 1954. aastal.
Kui mina sündisin, oli isa juba 53-aastane mees. Isa oli pärit Rapla lähedalt Kaiu vallast.
Isa vennapoeg August Riisman, kellega nad läbi ei käinud, oli tõeline revolutsionäär, veendunud punane. Astus kommunistlikusse parteisse 1920. aastal ja järgmisel aastal põgenes Venemaale õppima. 1925. aastal tuli tagasi ja oli Tallinnas EKP Keskkomitee liige, kuni Eesti politsei ta vahistas ja 23. aprillil 1926 välikohtu otsusel maha lasi. Onu oli siis 36 aastat vana.
Nii et protestivaim oli mulle geenidega kaasa antud. Nii ema kui isa poolt. Mina realiseerisin selle spordis. Tahtsin kogu aeg midagi tõestada ja olen tõesti rahul, et suutsin oma eesmärgini jõuda.”
Fotod 1
Mait on saanud kümnekuuseks.
Koos emaga.
Väike Mait isa käe peal.
Koduhoovis Lillekülas.
Neljaseks saanud Maidule kingiti tõukeratas.
Sünnipäevapidu. 4-aastane sünnipäevalaps ees valges pluusis.
Mait proovib kolmeaastaselt esamkordselt tsiklit.
Lilleküla lasteaia kasvandikuna.
Suur vend tuli Maidule lasteaeda järele.
Olümpiavõitja isa August tegeles kodukohas Kaius hobusekasvatusega.
Isa August Riisman.
Isa sünnikodu Kaius.
Olümpiavõitja ema Hilda Riisman (Liebicht).
Isa August Riisman (vasakult teine) Eesti kaitseväes aega teenimas.
Perega Kaius. Ees vasakul tädi Salme, Mait ja ema. Taga seisavad tädipoeg Vello ja isa.
Onu Rudolf Liebicht, kelle tabamise eest KGB pärast sõda raha pakkus.
Onu Alfred Liebicht, kes langes 1942. aastal idarindel Wermachti sõdurina.
Onu Bernhard Liebicht, kelle kommunistid mõrvasid 1941. aasta suvel Viljandis.
